Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine

Umbes nädala eest sai lühidalt viidatud tol hetkel ajakirjas Neuron ilmunud artiklile, kus uuriti teadvuse neuronaalseid korrelaate inimajus. See töö tundus minu jaoks lühitutvustust lugedes tohutult põnev ja ülimalt oluline, kuna teadvuse korrelaate uuriti võimalikest peaaegu parima meetodiga: andmeid saadi elektroodidelt, mis olid paigutatud otse inimajju ja mitte pelgalt selle pinnale. Lisaks tundus lühitutvustusest, et tehti piinlikult põhjalik analüüs ja uuriti 445 elektroodi andmeid 11lt patsiendilt, mida oleks tõepoolest omajagu. Pealkiri “neural ignition” ja tutvustusest leitav viitas ka sellele, et uuritakse ülitäpselt seda, mis juhtub teadvustamise hetkel ning leitakse midagi kardinaalselt uut. Kahjuks tööd järgmistel päevadel lugedes pidin pettuma ja (see on vaid minu isiklik arvamus) küsima, kuidas ja miks see artikkel nii kõrgesse ajakirja pääses.

Paradigma iseenesest pole paha: katseisikutele näidatakse lühidalt pildikesi nägudest, objektidest ja majadest. Veelgi parem: pildikesele järgnes mask, kusjuures samm-sammu haaval muudeti pildikese ja maski vahelist ajavahemikku, nii et pildike muutus järjest nähtavamaks. Katseisik pidi vastama “objekt”, “maja” või “nägu” või “ei tundnud ära”. Analüüsitakse gammasageduslikku aktiivsust – kena!

Aga nüüd selguvad imelikud asjad. Esiteks kahaneb lühitutvustuses lubatud elektroodide arv analüüsi hetkeks hirmutavalt: esmalt valiti ainult need elektroodid, mis olid aktiveeritud ülesandes esitatud stiimulite poolt (90 tükki …). Seejärel võeti nende hulgast ainult need elektroodid, mis aktiveerusid esimese 250 ms jooksul (48 tükki). Ja nüüd valitakse nendest 48st need 20, mis ei aktiveerunud maskeeriva stiimuli peale. Neid sai nüüd 20, millest ühe kohta polnud ühest kriitilisest tingimusest andmeid, niisiis jäi analüüsiks … 19 elektroodi algse 445 asemel. Ja muidugi polnud need enam sugugi mitte 11 patsiendi ajus – need 19 elektroodi tulid 7 patsiendi ajudest, kusjuures kahe patsiendi ajust leiti vaid 1 “tingimustele vastav” elektrood. On täiesti arusaamatu, miks lühitutvustusse saavad märgitud arvud, mis mitte kunagi tulemustesse ei jõua – see on inetu, kuna vaid lühikokkuvõtet ja diskussiooni lugedes võibki jääda mulje, et tegu on tohutult põhjaliku tööga, mida antud töö kindlasti ei ole.

Teiseks on andmeanalüüs täielik haltuura. Oleme kirunud Gaillardi, Dehaene jt tehtud töö tulemusi – näe, jälle leiavad teadvuse korrelaadid 300 ms pärast stiimuli esitamist – kuid tolles töös tehti ülimalt põhjalik andmeanalüüs (iERP, ERSP, faasisünkroonsus, Grangeri kausaalsuse analüüs). Siin on analüüs täiesti kolmanda klassi oma – kerge iERP, kerge gammasageduste uurimine ja kõik. Tänapäeval saaks teha palju täpsemaid analüüse ja neid üritatakse teha isegi väikestes teaduslaborites. Miks viimaste autoritena märgitud grupijuhtide Malachi ja Friedi laborites neid teha ei või või ei saa või ei taheta? Arvestades, et töös uuriti 19. elektroodi ja et tööl oli 11 autorit, pidi tegu olema kas päris tühmapeadega või siis tehti kogu töö kahel päeval kuskil rannas. Lisaks ei kasutata pea üldse ära oma enda paradigma eeliseid – kui pildi ja maskeeriva objekti vahelist ajavahemikku manipuleeriti hoolega mitmes sammus, siis manipuleeriti muidugi ka teadvustatud taju mitmes sammus. See oleks võimaldanud võrrelda käitumuslikke andmeid neuromeetriliste kurvidega igal vastaval ajavahemikul ning otsida, milline protsess ajus muutub ajavahemikku muutes sarnaselt teadvuses kogetule. Neid andmeid oleks saanud hoopis põnevamalt uurida! Kahju, et selline töö jõuab nii kõrgele ajakirja – järgmine kord, kui sinna saadetakse korralikult analüüsitud ja põhjalikult läbitöötatud uurimus, lükatakse see toimetajate poolt tagasi, kuna “just oli ju meil üks teadvuse töö”.

Siiski võib leida antud artiklist ka kaks huvitavat seika: 1. enamasti on leitavad “teadvuse korrelaadid” ajas ülilühidad – kestavad näiteks 50 ms. See pole kooskõlas meie fenomenaalse teadvusega, kus tundub, et teadvustatud kujutis viibib tunduvalt kauem. Seetõttu on kena, et antud töös avastatud “teadvuse korrelaadid” kestavad mitusada millisekundit. 2. on väidetud, et teadvusega seotud ajuprotsessid algavad alles 300 ms pärast stiimuli esitamist, kuid antud töös leitakse teadvustamisega seotud erinevused juba 150-200 ms pärast pildi näitamist. Kas kaalub kogu halva üles?

Minus tekitas see töö ka väga üldiseid küsimusi. Mida me õppisime sellest tööst teadvuse kohta? Mida me oleme sel aastal teadvuse kohta uut ja olulist teada saanud? Mida me üldse teadvuse kohta teame, mis on oluline ja aitab meil teadvuse mõistatust lahendada? 1995. aastal kirjutas Stuart Sutherland: “Nothing worth reading has been written about [consciousness].” Kas tänaseks oleme paremas seisus?

Allikas: Fisch et al., 2009, Neuron: Neural “Ignition”: Enhanced activation linked to perceptual awareness in human ventral stream visual cortex.