Taju, tähelepanu ja teadvus – mis supp see on?

Tartu Ülikooli professor Talis Bachmann kirjutab oma värskes artiklis, mis ilmus ajakirjas Frontiers in Consciousness Research, et meil on aeg omaks võtta eristus taju, tähelepanu ja teadvuse vahel. Muidugi on need protsessid enamasti omavahel väga sõlmitud ja pikalt on arvatud, et tähelepanu fookus = teadvuse sisu, aga viimase kümne aasta uuringud viitavad, et tähelepanu ja teadvus on erinevad protsessid. Ja otse loomulikult on endiselt vaidlusi sel teemal, millal ja kui palju teadvus ja tähelepanu ikkagi kattuvad, kuid see on ju oodatav, kui tähelepanu ja teadvus on tihtipeale käsikäes käivad protsessid. Talise arvates seisneb üks põhjus (ta nimetab neid põhjuseid neli), miks mõned teadlased kangekaelselt tähelepanu ja teadvust omavahel edasi võrdsustavad, selles, et paljude arvates peab teadvus tekkima mingite teiste ajumehhanismide (nt tähelepanu) toimel või koostööl. Miks? võiks ju ka argumenteerida, et eksisteerib eraldiseisev teadvusemehhanism, mida siis teised mehhanismid erineval viisil mõjutada saavad. Talis tutvustab ka oma isiklikku vaadet sellele, milline see teadvusemehhanism olla võiks. Hea lugemine, soovitan soojalt. Diskussioon, kommentaarid ja kriitika on teretulnud. Kõik saavad artikli kätte, sest Frontiers on ju tuntud open access ajakiri.

Kiirteade: tähelepanu vs. teadvus V1s

Tänases Science’i numbris ilmus N. Logothetise grupi töö tähelepanu ja teadvuse neurokorrelaatide erinevusest esmases visuaalses korteksis, kus selgub, et tähelepanu, kuid mitte teadvustamine, mõjutab V1st mõõdetud fMRI BOLD-vastust. Töö lühikokkuvõtteks võiks võtta selle provokatiivse lause: “the previously reported awareness modulation on the BOLD signal in V1 is likely to be an artifact caused by the concurrent attentional modulation.”

Tähelepanu pole teadvus!

Veel umbes kümne aasta eest domineeris kognitiivses ajuteaduses lihtne vaade, mille kohaselt millegi teadvustamiseks on tarvis sellele objektile pöörata tähelepanu. Tänapäevalgi on mõned (tagurlikumad või ettevaatlikumad) teadlased, kes endiselt nii mõtlevad, kuid suurem osa teadvuseteadlasi ütleb empiirilisest tõendusmaterjalist lähtuvalt, et tähelepanu pole teadvuse jaoks tarvilik. Professor Talis Bachmann Eestist on üks neist, kes on tähelepanu ja teadvuse eristamist toetanud nii teoreetiliselt kui ka katseliselt. Oma hiljutistest katsetest, mõtetest ja vaadetest kirjutab ta ülevaatlikult SciTopicsi jaoks hiljuti koostatud populaarteaduslikus artiklis. Head lugemist!

Kihilised erinevused sünkroniseerimisprotsessides

Hiljuti õnnestus mul sauna kütmisel pisut oma kätt põletada. Istusin seal siis oma tulitava käega ja mõtlesin selle üle, kuidas see vastik valutunne tekib. Kindlasti ei oska me sellele hetkel veel vastata ja kindlasti on osati põhjuseks see, et me teame liiga vähe detaile aju mikrostruktuuri kohta. Sest nagu Francis Crick juba armastas öelda – bioloogias defineerib struktuur funktsiooni. Niisiis, tasub vaadelda aju ehitust, et mõista seda, kuidas ajus sünnivad kõik need keerukad nähtused, mis meile mõnusaid mõistatusi pakuvad. Üks huvitavaid seiku aju ülesehituses on see, et aju struktuurides ilmneb kihilisus – näiteks korteks on kuuekihiline. Miks see kihilisus võiks olla kellegi jaoks huvitav?

Kui uurida, kuidas visuaalne informatsioon edastatakse võrkkestalt üle lateraalse põlvkeha (LGNi) esmasesse visuaalsesse korteksisse (V1te), siis ilmneb, et see sisend kulgeb LGNist V1te väga süstemaatiliselt – sisend LGNist jõuab V1 neljandasse kihti. Aga muidugi saab V1 lisaks sisendile LGNist informatsiooni ka mujalt, muudelt ajupiirkondadelt. Tegelikult moodustab suure enamuse V1 sisendist just kortikaalne ajusisene teave, mitte väliskeskkonnast tulev informatsioon. Seetõttu öeldaksegi tihti, et korteks räägib iseendaga. Aga tagasi põhiteema juurde tulles on siinkohal oluline märkida, et muudelt korteksi piirkondadelt tulev sisend jõuab V1 esimesse kihti. Seega näib, et kihiline struktuur on mõttekalt seotud ajupiirkondade omavaheliste ühendustega. Nii ongi seda fakti keskmiste ja esimeste ajukihtide seosest ühenduste tüübiga kasutatud selleks, et süstematiseerida kogu visuaalset süsteemi – et panna erinevad piirkonnad omavahelisse hierarhiasse. Kindlasti on paljud teist näinud Fellemani ja Van Esseni poolt selle põhimõtte järgi välja käidud visuaalse süsteemi skeemi.

Kuid kas lisaks ühenduste mustrile on ajukoore kihtide vahelisi erinevusi ka funktsioonis ja neuronite elektrilistes omadustes? Selle kohta on ports päris huvitavaid teadustöid, kuid üldiselt võib öelda, et enamus põnevaid asju on veel uurimata. Peamine probleem selle juures on see, et erinevate ajukihtide neuronite ja neuronipopulatsioonide omaduste kompamiseks ei piisa tavaliselt kasutatavatest mikroelektroodidest, sest isegi spetsialistidel on raskusi ühe mõõtmisotsaga elektroodi korral määrata, kust ajukoore kihist see mõõtmine pärineb. Ja seda isegi V1s, ehkki seal on vastavaid töid tehtud kõige rohkem. Ajukoore kihiliste erinevuste uurimiseks tuleb rakendada teistsuguseid elektroode – laminaarseid elektroode, millel on järjestikku väga tihedasti mitmeid kontakte, nii et on võimalik mõõta kõikide kihtide neuroneid. Hetkel on päris mitmed laborid kõikjal maailmas selliseid elektroode rakendamas, nii et järgmiste aastate jooksul on oodata palju põnevaid teadmisi ajukoore kihiliste erinevuste ja funktsioonide kohta.

Peagi PNASis ilmuv artikkel Buffalo, Friesi, Desimone jt poolt annab eelmaitse sellele, mida järgmistel aastatel oodata on. Nende autorite (eelkõige Friesi ja Desimone’i) töö on juba aastaid olnud seotud tähelepanu neuronaalsete mehhanismide väljaselgitamises. Ja juba aastaid on nad propageerinud ideed, et gamma-sageduslik sünkroniseerimine on tähelepanu tööriist – kui mingit objekti ajus esindavad neuronipopulatsioonid saavad süstematiseeritud gamma-sagedusribas, siis on sellel objektil rohkem lootust ja võimalust saada tähtsustatud edasistes töötlusetappides. Seega, gamma-sagedusribas toimuvad sünkroniseerimisprotsessid on vahetult seotud tähelepanuga. Need autorid on oma peamised tööd teinud mõõtmistega V1st ja V4st ning need tulemused on kõik andnud meile palju uusi teadmisi tähelepanu neuromehhanismide kohta. Kuid kas samasuguseid efekte on võimalik leida ka teistest visuaalsetest töötluspiirkondadest, näiteks V2st?

PNASis peagi avaldatava töö sissejuhatuses kirjeldavad autorid, et nad olid küllaltki hämmastunud, kui nad esialgu V2st vastavaid gamma-sageduslikke efekte ei leidnud. Kuid targad inimesed teevad tihti ka negatiivsetest tulemustest õiged järeldused – ehk ei olnud süüdi mitte ajupiirkond, vaid hoopis see, millisest ajukoore kihist mõõtmised tehti? Ajukoore ehitust ja üksikelektroodmõõtmiste harjumusi arvesse võttes kõlas see mõistliku ja huvitava selgitusena, et mõõtmised V1st ja V4st olid peamiselt pealmistest kihtidest, samas kui mõõtmised V2st olid sügavamatest ajukoore kihtidest. See, et gamma-sageduslik sünkroonsus on mõõdetav just ajukoore pealmistest kihtidest, oli piisavalt uus ja oluline hüpotees, et teda kontrollida.

Teadlased mõõtsid kõigist kolmest piirkonnast (V1, V2, V4) neuronite aktiivsust nii pealmistes kui ka sügavamates kihtides. Nad ei kasutanud laminaarseid elektroode, vaid defineerisid pealmised ja sügavamad kihid anatoomiliselt. Seega ei ole päris kindel, milliseid kihte nad mõõtsid, kuid arvatavasti on pealmiste kihtide puhul tegu kihtidega 2/3 ja sügavamate kihtide puhul kihtidega 5/6. Katseparadigma oli lihtne – ahvike vaatas ekraani ja pidi eelosundaja järgi suunama oma tähelepanu ühele mitmest ruumipiirkonnast. Seega sai võimalikuks uurida ka tähelepanu efekti – tähelepanu kas oli või ei olnud vastava neuronigrupi retseptiivväljas.

Autorid kogusid lokaalseid väljapotentsiaale ja neuronite laenglemist. Nende põhjal sai uurida rütmiliste protsesside võimsust, neuronite laenglemissagedust ja sünkroonsust ning tähelepanu mõju nendele mõõtudele.

Selle töö kõige tähtsam tulemus on see, et gamma-sünkroonsus väljendub korteksi pealmistes kihtides samas kui sügavamates kihtides domineerib alfa-sageduslik sünkroonsus. See oli tõsi kõigis uuritud visuaalsetes piirkondades ja näib seega peegeldavat mingit seaduspärasust. Sünkroonsust mõõdeti SFC (spike field coherence) abil, mis tähendab, et uuriti, kuivõrd neuronite laenglemine on seotud lokaalse neuronipopulatsiooni võnkeprotsessidega – kas neuronite laenglemine ilmneb süstemaatiliselt just populatsiooni teatud võnkefaasis. Nagu mainitud, oli neuronite laenglemine pealmistes kihtides seotud gamma-sagedusliku võnkumisega (40-60 Hz), samas kui sügavamates kihtides juhtis neuronite laenglemist alfa-sageduslik võnkumine (6-16 Hz, seega klassikalises mõistes ka „pisut teeta ja beeta“). Pealmistes kihtides polnud märgata seda alfa-sageduslikku võnkeprotsessi ja sügavamates kihtides puudus gamma-sageduslik võnkumine.

Niisiis, sünkroniseerimine toimub erinevates ajukoore kihtides erinevatel sagedustel. Kuid kas ja kuidas muudab tähelepanu seda seaduspärasust? Tähelepanu efektina oli varasemate tööde põhjal oodata, et tähelepanu võimendab gamma-sageduslikku sünkroonsust kõrgemates ajukoore kihtides ja seda tõepoolest ka leiti, kõigis kolmes uuritud visuaalses keskuses. Alfasageduslik sünkroonsus sügavamates kihtides aga tähelepanu mõjul vähenes. Need tulemused olid korratavad ka siis, kui uuriti mitte väljapotentsiaali ja laenglemise, vaid erinevate neuronite laenglemise vahelist sünkroonsust ja seda, kuidas see on mõjutatud tähelepanu poolt. Seega, tähelepanu võimendab gamma-sageduslikku sünkroonsust ajukoore pealmistes kihtides ja samaaegselt vähendab alfa-sageduslikku sünkroonsust ajukoore sügavamates kihtides.

Need tulemused on väga erutavad, sest enne seda tööd ei olnud meil tegelikult aimugi, et sünkroniseerimisprotsessid võivad omada selliseid erinevusi domineerivas sageduses sõltuvalt ajukoore kihist. Huvitaval kombel on aga üks pisut hull ja pisut geniaalne modelleerija, Stephen Grossberg pakkunud välja tähelepanu mudeli, mis sisaldab umbes taoliseid kihi-spetsiifilisi efekte. Igal juhul on Buffalo, Friesi, Desimone jt tööl mitmeid olulisi tagajärgi ajuteaduse jaoks, millest nimetan siin vaid kahte.

Esiteks tähendab selline kihi-spetsiifiline erinevus sünkroniseerimisprotsesside sageduses, et osa negatiivseid tulemusi gamma-sünkroonsuse leidmise kohta võivad olla selgitatavad sellega, et elektroodid on laskunud liiga sügavale ja, kuna gamma-sünkroonsus on mõõdetav pealmistes kihtides, jääb see protsess nende elektroodide poolt lihtsalt kättesaamatuks.

Teiseks ütleb see tulemus meile midagi väga huvitavat gammasagedusliku ja madalasagedusliku sünkroonsuse funktsioonide kohta. Nimelt lähtuvad kihtidest 2/3 eelkõige edasi suunatud (feedforward) ühendused järgmistesse korteksi piirkondadesse, samas kui kihtidest 5/6 lähtuvad peamiselt ühendused subkortikaalsetesse struktuuridesse nagu näiteks taalamus, aga nendest sügavatest kihtidest lähtuvad ka kortikaalsed tagasisidestatud (feedback) ühendused visuaalses töötlushierarhias madalamal olevate keskusteni. Seega on arvata, et gamma-sageduslik sünkroonsus on oluline just edasi suunatud (feedforward) töötluses, samas kui madalamad sagedused on tähtsad tagasisidestatud protsessides. Need tulemused on kooskõlas mitmete teiste hiljuti esitatud ideede ja värskelt valmivate teadustulemustega, seega tasub kõrva taha panna, et edasi- ja tagasisidestatud protsesse võib ilmselt eristada nende sageduste järgi, millel nad toimivad. Sellised detailid aitavad meil loodetavasti paremini mõista teadvuse ja tähelepanuga seotud neurobioloogilist masinavärki.

Allikas: Buffalo jt (2011). Laminar differences in gamma and alpha coherence in the ventral stream. PNAS

Tähelepanu taskulamp vilgub!

Tähelepanu aitab valikuliselt töödelda mingi ruumipiirkonna või objektiga seonduvat informatsiooni ja on seega tähtis fooritule muutuse märkamiseks liikluses, sõbra leidmiseks puupüsti täis baaris, õppejõu jälgimiseks loengusaalis jne. Tähelepanu hoidmine mingil objektil või ruumipiirkonnal (näiteks fooritule jälgimisel) tundub olev pidev protsess, kuid uuemad teadmised ajuteadusest näitavad, et tegelikult töötab tähelepanu ehk hoopis rütmiliselt. Kuna tähelepanu on tihti võrreldud taskulambiga, mis heidab pimedal pööningul valgust valikuliselt ühte ruumipiirkonda, siis võiks rütmiliselt töötavat tähelepanu ette kujutada nagu taskulampi, mille valgus muutub vahel eredamaks, vahel tuhmimaks.

Niko Busch ja Rufin VanRullen tegid kavala katse (Busch & VanRullen, in press). Katseisikute ülesandeks oli märgata, kas arvutimonitoril esitati õhkõrn eesmärkobjekt või mitte. Eesmärkobjekt esitati 6ks millisekundiks kas paremal või vasakul pool fiksatsioonipunkti (millel katseisikud kogu aeg oma pilgu hoidsid). Enne eesmärkobjekti ilmumist esitati fiksatsioonipunktis noolekesest eelosundaja, mis ütles katseisikule, kummale poole nad oma tähelepanu suunama peaksid. Tegelikult esitati eesmärkobjekte aga ka sellel poolel, kuhu katseisikute tähelepanu polnud suunatud, seega sai võrrelda, kas ühele poole suunatud tähelepanu aitab paremini märgata just sellel poolel esitatud eesmärkobjekte. Muidugi leidsidki nad, et sellel poolel, kuhu oli suunatud katseisikute tähelepanu, olid katseisikud eesmärkobjektide märkamises paremad.

Kuid seda me juba tähelepanu kohta teame – tähelepanu võimendab valikuliselt neid signaale, millele me tähelepanu pöörame. Uued teadmised tulid siis, kui autorid kombineerisid oma katset EEG‘ga ja analüüsisid EEG-võngete faasi. Selgus, et 7 hertsise võnke faas umbes 200 ms enne eesmärkobjekti esitamist määras, kas eesmärkobjekti märgati või ei. Sarnast tulemust on autorid juba varem näidanud – see, kas katseisikud teadvustavad õrna eesmärkobjekti või ei sõltub 7 korda sekundis võnkuvast ajuprotsessist (Busch jt., 2009). Kuna uus katse võimaldas uurida seda efekti eraldi tähelepanuga ja tähelepanuta ruumipiirkondades, siis võimaldas uus katse küsida, kas see efekt on seotud tähelepanuga. Just seda leitigi: 7 korda sekundis võnkuva protsessi faas määras eesmärkobjekti märkamist ainult sellel poolel, kuhu oli suunatud tähelepanu.

Mida see tähendab? Need tulemused näitavad, et kui tähelepanu on suunatud mingile objektile või ruumipiirkonnale, siis on sealne tähelepanu tegelikult perioodiline – tähelepanu taskulamp justkui vilguks umbes iga 140 millisekundi järel. Seega on tähelepanu suunamise ja mingil ruumipiirkonnal hoidmise aluseks rütmilised ajuprotsessid.

viited:
Busch, N. Jt (2009). The phase of ongoing EEG oscillations predicts visual perception. Journal of Neuroscience, 29, 7869-7876.
Busch, N. Ja VanRullen, R. (in press). Spontaneous EEG oscillations reveal periodic sampling of visual attention. Proceedings of the National Academy of Science USA.

Suuruseillusioon sõltub tähelepanust

Tutvustasin viimases kahes postituses fenomeni, kus objektiivselt sama suurusega pallikesed on teadvuses erineva suurusega: stseenil olevad vihjed ruumilisuse kohta muudavad näiliselt kaugemal oleva pallikese suuremaks kui esimese pallikese. Siin veel üks klassikaline pilt sarnase illusiooni kohta: kumb mehike on suurem?

Muidugi tagumine! aga tegelikult on mõlemad mehikesed taaskord sama suurusega. Edasi räägime siiski taas pallikestest.

Mind ja loodetavasti nii mõndagi blogilugejat hakkas huvitama, kuidas see illusioon ajus tekib. Nagu eelmises postituses kirjeldasime, on eelnevad teadustööd näidanud, et illusiooni poolt on mõjutatud juba esmase visuaalse korteksi kaardistus välismaailma suhtes – juba esmase visuaalse korteksi aktiivsus on seotud mitte välismaailmast tuleva infoga (kus pallikesed on ühesuurused), vaid teadvuses kujutatuga. Kuid tänu fMRI halvale ajalisele lahutusvõimele jääb lahtiseks küsimus, kas see teadvusmuljele vastav neuronaalne kujutis luuaksegi esmases visuaalses korteksis või kas ta on pigem põhjustatud kõrgematest visuaalsetest piirkondadest tuleva tagasisidestatud informatsiooni poolt. Kuna see huvitas ka eelmise töö autoreid endid, siis uurisid nad ise seda küsimust edasi. Nimetagem esmast visuaalset korteksit edaspidi ruumi ja aja kokkuhoiu mõttes V1ks (“visuaalne korteks 1″, nii kutsutakse teda ka teadlaste poolt).

Autorite endi hüpotees langes kokku siin blogis pakutu ja arutatuga: pallikeste suuruse illusioon teadvuses ja V1s on põhjustatud kõrgematest visuaalsetest piirkondadest tagasisidestatud signaalide poolt. Põhjus sellise hüpoteesi püstitamiseks on järgnev: V1 neuronid analüüsivad informatsiooni, mis on seotud mingi väga lokaalse ruumipiirkonnaga, seega nad ei teagi midagi üldise konteksti kohta; üldise arusaama järgi analüüsitakse aga just kõrgemates piirkondades stseeni globaalset konteksti, kuhu antud juhul kuuluksid ka sügavustunnused. Seega saaks objektide suurus nende tunnuste järgi muutuda vaid siis, kui kõrgemad piirkonnad saadavad info tagasi esmastele piirkondadele. Kuidas seda ideed kontrollida? Elegantne mõte seisnes selles, et manipuleerida tähelepanu. Miks? On teada, et aktiivsus kõrgemates visuaalsetes korteksipiirkondades on tugevalt mõjutatud tähelepanu poolt: tähelepanu toimel muutub aktiivsus nendes korteksi osades kindlapiirilisemaks, st tähelepanu alt välja jääv osa nägemisväljast saab vähem töödeldud. Niisiis, kui suuruseillusioon teadvuses ja V1s põhineb tagasisidestatud teabel kõrgematest visuaalsetest piirkondadest, siis peaks see illusioon vähenema, kui kõrgemad visuaalsed töötluskeskused on tähelepanu toimel seotud millegi kindlapiirilisemaga (kuna neil on seetõttu vähem ressurssi stseeni sügavusinformatsiooni töötlemiseks).

Kuidas seda manipulatsiooni läbi viia? Katseisikutele anti kaks erinevat tähelepanuülesannet: ühel juhul oli ülesanne lihtne ja seotud pallikesega, teisel juhul oli ülesanne raske ja seotud fiksatsioonipunktiga pallikese keskel. Loogika oli muidugi selles, et lihtsa tähelepanuülesande korral peaks suuruseillusioon V1s püsima, kuna ka kontekstiteave saab töödeldud, kuid et raske tähelepanuülesande korral peaks suuruseillusioon V1s vähenema. Ja just sellised tulemused leitigi. Lihtsa tähelepanuülesande korral leiti V1st eelmises postituses kirjeldatud efekt: näiliselt tagumine pallike aktiveeris suurema osa V1st, näiliselt eespoololev pallike aktiveeris väiksema osa. (Tegelikult kasutati käesolevas katses ringikesi, mis tegid fMRI mõõtmise veelgi elegantsemaks, kuid jään lihtsuse huvides pallikeste juurde.) Keerulise tähelepanuülesande korral väitsid katseisikud, et nad olid nii ametis tähelepanuülesandega, et ei näinudki suurt midagi pallikeste kohta. Seda tulemust oli näha ka V1s: näiliselt kaugema ja näiliselt lähema pallikese poolt tekitatud aktiivsuste vahe V1s oli oluliselt väiksem kui lihtsa tähelepanuülesande korral. Huvitav oli muidugi see, et pallikeste vahel võis erinevaid aktiivsuseid mõõta sellegi poolest – see erinevus oli lihtsalt väiksem. See tulemus läheb kokku sellega, et sügavustunnuste integreerimine tundub olevat sisseõpitud ja automaatne protsess, mida tähelepanu küll võimendab, kuid mida tähelepanu puudumine olematuks ei tee.

Lõppude lõpuks näitasid autorid ka seda, et lihtsa tähelepanuülesande korral olid kõrgemad visuaalsed piirkonnad rohkem aktiveeritud kui raske tähelepanuülesande korral, mis viitab sellele, et just neis toimus sügavustunnuste analüüs, mille tulemus saadeti tagasi V1te, viies nõnda eelmises postituses kirjeldatud tulemustemustrini. Seega näitas praegu kirjeldatud katse, et teadvuse sisuga seonduv aktiivsus V1s on põhjustatud kõrgematelt visuaalsetelt piirkondadelt tagasisidestatud informatsiooni poolt. See näitab omakorda ka seda, et protsessid ajus on väga kiired: info langeb võrkkestale, edastatakse korteksisse, liigub kõrgemate visuaalsete keskusteni ja sealt tagasi ja seda kõike enne, kui umbes 150-200 ms jooksul tekkiv teadvusmulje “valmis” on, sest teadvusmulje on ju juba mõjutatud nende tagasisidestatud integratsiooniprotsesside tulemuse poolt – kõik käib ajus nii kähku, et sama suurusega pallidest saavad erineva suurusega pallid veel enne kui nad teadvusesse jõuavad.

Allikas: Fang et al., 2008, Current Biology: Attention-Dependent Representation of a Size illusion in Human V1

võitluses põhjanaabritega: kuidas mitte uurida teadvust

Teadvust ei uurita muidugi mitte ainult Eestis. Toredal kombel on teadvuseuurijaid ka Soomes, kelle seast kõige tuntum on Antti Revonsuo. Viimastel aastatel on esile kerkinud aga ka Mika Koivisto nimi, kelle juhtimisel ja kaastööl on tehtud päris mitmeid EEG-töid teadvuse neurokorrelaatide uurimiseks. Soomlased on selle pika töö käigus leidnud teadvuse korrelaadi, mida nad kutsuvad VANiks – visual awareness negativity -, mis väljendub selles, et objektide teadvustamisega seonduvad ajupotentsiaalid on võrreldes objekti mitteteadvustamisega negatiivsemad. Negatiivsus ise algab vahel 120 ms peal, aga vahel koguni alles 300 ms kandis. Eesti teadvuseuurijad ongi soomlastele ette heitnud VANi vahel väga hilist ilmumist – 300 ms tundub teadvuseprotsesside jaoks liiga hiline olevat. Teine põhjus VANi kritiseerimiseks on see, et VAN leitakse tavaliselt siis, kui võrreldakse erinevaid objektiivseid tingimusi – nt pikema esitlusaja tõttu eesmärkobjekti teadvustatakse, lühema korral mitte. Kuidas me siis teame, et VAN on seotud just teadvustamise, aga mitte erinevate esitlustingimustega? VANi hiljutine kriitika on leitav T. Bachmanni in press publikatsioonist ajakirjas Consciousness & Cognition.

Hiljuti ilmus ajakirja Neuropsychologia in press artiklite hulka uus töö Koivisto ja kamba poolt, kus nad uurivad teadvuse ja tähelepanu seoseid. Sissejuhatus on väga ilus ja hästi kirjutatud. Kirjeldatakse probleeme, mida siin blogiski oleme korduvalt käsitlenud – kas on olemas fenomenilist teadvust ilma juurdepääsuteadvuseta (kas osa teadvuskujutisest on selline, mida me lihtsalt ei saa raporteerida, kuna see on tähelepanu alt väljas ja hajub mälust)? Viidatakse hiljutisele arusaamale, et teadvus ilma tähelepanuta võikski olla fenomeniline teadvus. Kuid soomlased kalduvad mõtlema, et fenomeniline teadvus sõltub ruumilisest (vs objektipõhisest) tähelepanust. Tore, hüpoteese võib ikka olla! Aga kuidas seda uurida? Ka siin on loogika selge – tuleks manipuleerida tähelepanulisi tingimusi ja vaadata, kas teadvusega seotud ajukorrelaadid ilmuvad sõltumatult tähelepanumanipulatsioonist. Näiteks võib luua katsetingimused, kus tähelepanu on kas ainult vasakus või ainult paremas nägemisväljas ja uurida teadvust mõlemas nägemisväljas – kas teadvuse neurokorrelaat tähelepanuga ja tähelepanuta nägemisväljas avaldub sarnaselt? Seda on eriti mugav ja mõistlik teha EEG’ga, sest tema hea ajaline täpsus võimaldab leida eraldi tähelepanu ja teadvuse korrelaadid ajas ja seega ka näidata, kas nad on teineteisest erinevad või mitte. Just seda soomlased teha plaanisidki. Hea plaan, hea loogika, kõik kena.

Probleem kogu edasise juures on, et nad võtavad taaskord oma VANi, eeldavad, et see ongi fenomenilise teadvuse korrelaat ja uurivad siis tõstatatud küsimust just seoses VANiga – kui VAN tekib, siis on fenomeniline teadvus, kui VAN ei teki, siis ei ole. Nad suudavadki näidata, et selles visuaalses väljas, kus tähelepanu ei ole, VAN ei teki, ning väidavadki, et ruumilise tähelepanuta pole fenomenilist teadvust. Loogika on õige ja interpretatsioon on loogikaga kooskõlas. Ainus mure on see, kas VAN ikka tõepoolest on teadvuse korrelaat. Veel enam – kas ta on fenomenilise teadvuse korrelaat? Kust me teame?? Nagu eespool mainitud, ei ole sugugi mitte kõik teadvuse uurijad selles veendunud.

Oma töös suudavad soomlased näidata, et katseisikud tõepoolest ei suuda tähelepanuta nägemisväljas kiires objektide jadas teadvustada eesmärktähte – vähemalt katseisikud ise väidavad, et nad ei näe neid tähti. Kuid kas see tõesti on nii? Kahjuks ei rakendata signaalidetektsiooni uurimise meetodeid, seega me ei tea – ehk on katseisikud lihtsalt kallutatud tähelepanuta nägemisvälja puhul raporteerima, et nad tähte ei näinud (kuna nad näevad tähte vähem / ähmasemalt kui tähelepanu tingimuses)? Veelgi enam – kas soomlased tahavad väita, et katseisikud ei näe üldse, et tähelepanuta nägemisväljas midagi toimub? kas nad ei näe, et seal esitatakse objektide jada? kui näevad mingitki vilkumist (maskeerivaid objekte), siis see on ju juba fenomeniline teadvus? või ei ole … seetõttu et pole VANi? VANi tõepoolest tähelepanuta nägemisvälja poolel ei leita, kuid tegelikult on ajupotentsiaalide kõverad teadvuseni viivate ja mitteviivate stiimulijadade puhul siiski erinevad – mitte küll VANi moodi ja VANi ajavahemikus, kuid alates 350st millisekundist. Samuti on ka tähelepanuta nägemisväljas leitavad esmased kiired positiivsed ja negatiivsed potentsiaalikõverad, kusjuures tundub, et paremas nägemisväljas eristavad tähelepanuta tingimuses ka juba P2 ja N2 teadvuseni vs mitteteadvuseni viivaid tingimusi.

Teadvuse probleem on suur (vt blogi nimetust) ja sellesse on hõlmatud mitmed täpsemad probleemid, mis ise on ka üsna pirakad. Nende uurimine on tähtis ja tänuväärne töö ja soomlased eesotsas Revonsuo ja Koivistoga on Soome kindlasti teadvuseuurimise kaardile toonud. Siiski tundub (pisut rumalamatele?) lõunanaabritele (ja ka teistele), et soomlaste VAN “pole päris see” (ehkki negatiivsete potentsiaalide toonitamine võib olla korrektne, nagu oleme varemgi arutanud) – ta on vahel liiga hilja, alati liiga lühiajaline, liiga sõltuv stimulatsioonitingimustest. Seetõttu ongi ehk eksitav ja pisut ebakorrektne eeldada, et VAN ongi fenomenilise teadvuse korrelaat ja selle eelduse peal tehtud tööd on kõik täpselt sama tugevad kui see eeldus ise. Tähelepanu ja fenomenilise teadvuse suhe on endiselt lahtine. Aga soovime soome kolleegidele edu ja loodame, et nad edasistes töödes oma tähelepanu VANilt eemale viivad ja ka dünaamilisi protsesse (võnkumised ja sünkronisatsioon) uurivad. Teadvus ei ole nii lihtne kui üks kolmekohaline tähekombinatsioon seda arvata lubaks.

Allikas: Koivisto jt, in press, Neuropsychologia: The relationship between awareness and attetion: evidence from ERP responses

Teadvust pole tarvis

Kas teadvuslik otsustamine võib olla ebatäpsem kui teadvuseväliselt langetatud valik? Kas teadvuseväline töötlus võib taibata midagi, mis jääb varjule teadvustatud töötluse eest? Viimase 15 aasta uurimistööd on teadvuse troonilt tõuganud: tundub, et teadvuseta toimuv infotöötlus on osavam, kiirem, tõhusam. Seega – miks meile teadvus? Ei tea, aga lubage ma kirjeldan ühte peagi ilmuvat uurimistööd, milles taaskord näidatakse, et teadvustamata töötluses on maailma kohta rohkem ja täpsemat teavet kui see teadvuses väljendub.

Katseisikud olid vastamisi klassikalise visuaalse otsingu katsega: neile esitati kas kolm või kuus ringi, mille seas oli üks ellips (tundub, et ellipsitega katsetamine on päris populaarseks saanud!). Katseisikud pidid ellipsi võimalikult kiiresti leidma, et võimalikult kiiresti vastata, kas see ellips oli horisontaalne või vertikaalne. Kena trikk selle katse juures seisnes selles, et enne otsinguobjektide esitamist näidati lühidalt (125 ms) filmiklippi, milles oli näha objekti, mis suurenes justnagu ta tuleks lähemale (on varem korduvalt näidatud, et katseisikud selliseid stiimuleid just nõnda tajuvad – miski läheneb suure kiirusega). Manipuleeriti seda, (1) kas selle läheneva stiimuli trajektoor oli suunatud katseisiku pihta (= on ohtlik) või ei ning seda, (2) kas läheneva stiimuli lõpp-positsioon läks kokku otsingukatse eesmärgi asukohaga või ei (ohtlike ja mitteohtlike lähenevate stiimulite lõpp-positsioon oli sama). See võimaldas uurida, kas ohustiimulid, mis kas on või ei ole trajektooriga katseisiku suunas, tõmbavad endale tähelepanu – kui tõmbavad, siis peaks reaktsioon ellipsile otsingukatses olema kiirem (sest tähelepanu oleks ohtliku stiimuli poolt õigesse positsiooni suunatud).

Tulemus oli huviäratav: kui lähenev stiimul oli trajektooril, mis oleks viinud põrkumiseni katseisikuga, siis olid reaktsiooniajad ellipsile tunduvalt kiiremad kui muudes tingimustes (ja ei olnud mõjutatud otsingut segavate objektide arvust). Kõige tähtsam oli muidugi see, et efekt ilmnes ainult ohtlikul trajektooril olnud stiimulite korral ja mitte stiimulite puhul, millel oli küll sama lõpp-positsioon, kuid mis polnud ohtliku trajektooriga. Niisiis tõmbavad potentsiaalselt ohtlikud stiimulid endale tähelepanu. Põneval kombel ei olnud katseisikud pärast katset teadlikud, et nende otsingutulemus oli mõjutatud eelnevast lähenevast stiimulist. Samuti ei olnud nad väidetavalt teadvustanud mingit vahet ohtlike ja mitteohtlike lähenevate stiimulite vahel – nende jaoks olid trajektoorid olnud sarnased. Kas see tähendab, et erinevus ohtlike ja mitteohtlike stiimulite vahel, mis mõjutas katseisikute tähelepanu ja reaktsioone, ei ole katseisikute jaoks teadvustatav? Kas teadvuseväline infotöötlus suudab teha eristusi, mida teadvustatud töötlus ei suuda?

Tehti kaks kontrolleksperimenti, mille eesmärgiks oli just uurida, kas katseisikud suudavad teadvustatult teha vahet ohtlike ja mitteohtlike trajektooridega stiimulite vahel. Nende tulemus näitas üheselt: põhikatses kasutatud lähenevaid stiimuleid katseisikud teadvustatult ohtlikeks ja mitteohtlikeks (ehk põrkuvateks ja mittepõrkuvateks) kategoriseerida ei suuda – nende tingimuste teadvustatud eristusvõime on peaaegu olematu. Niisiis on selle katse tulemused tõepoolest järgnevad: (1) teadvuseväline töötlus suudab eristada, kas lühidalt esitatud stiimul on katseisiku jaoks potentsiaalselt ohtlik või ei ning (2) kui katseisikud peavad teadvustatult otsustama, kas stiimul on ohtlik või ei, siis nad seda ei suuda.

Mida need tulemused siis tähendavad? Esiteks seda, et tähelepanu ja teadvus on erinevad – tähelepanu tõmbamine võib toimuda ka teadvuseväliselt. Teiseks, need tulemused toetavad teooriaid, mis väidavad, et teadvuseväline ja teadvustatud töötlus toimuvad mööda erinevaid töötlusteid: ühes tekib teadvus, teine juhib meie käitumist teadvuseväliselt. Kolmandaks, teadvuseväline töötlus võib olla täpsem kui teadvustatud töötlus.

Aga miks meile siis teadvus?

Allikas: Lin et al., in press, Current Biology: Capture of attention to threatening stimuli without perceptual awareness.

Teadvus on ajus

Koostasin skeptik.ee jaoks alljärgneva teksti. Kuulan hea meelega ka teie kommentaare, mõtteid ja küsimusi.

Tänapäeva teaduse üks suurimaid küsimusi on “mis on teadvus?”. See, et tegu on küsimusega, on esialgu ehk üllatav — me kõik ju teame, mis teadvus on? Teadvus on meie kõigi igapäevaelu lahutamatu osa: me kogeme maailma ja iseennast teadvuslikult. Sellest hoolimata on teadlased kimbatuses, kui nad üritavad aru saada, mis on teadvuse bioloogiline alus. Näitlikumalt sõnastades — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad mingid füüsikalised-keemilised protsessid ja nendega kaasneb teadvuslik kogemus sidrunijäätise magusast ja pisut hapust maitsest?

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Järgnevalt kirjeldan vaid kõige mõjuvamat põhjust, miks on teaduslikult põhjendatud seisukoht, et teadvus tekib aju töö tulemusena: muutes väga piiritletud piirkondade tööd ajus, saame süstemaatiliselt muuta teadvuse erinevaid sisusid ja aspekte. Loogika seisneb selles, et kui see, mida me teadvustatult kogeme, on mõjutatud ajus toimuvast ja see tõsiasi kehtib erinevate piirkondade puhul ja on spetsiifiline (mõjutades piirkonda A muutub teadvuse aspekt A*, mõjutades B’d muutub B* jne), siis on mõistlik järeldada, et teadvustatud kogemus tekib ajus.

Tõendusmaterjal
(suvaliselt valitud näited; enamus käib nägemismeele ja teadvustatud nägemise kohta, kuna nägemine on lihtsalt kõige enam uuritud tajumodaalsus)

1. kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine. See efekt on spetsiifiline: kui see piirkond on kahjustatud ainult ühes ajupoolkeras, siis on teadvusest kadunud ainult üks nägemisvälja pool; kui kahjustatud on ainult teatud osa ühest ajupoolkera vastavast piirkonnast, siis on teadvusest puudu ainult sellele ajupiirkonnale vastav nägemisvälja osa.

2. Ajukahjustused võivad mõjutada ainult teatud kindlaid teadvustatud nägemise aspekte: Näiteks väga kindlapiirilise piirkonna kahjustuse tagajärjel ei näe inimene enam teadvustatult värve, kusjuures kui kahjustatud on vastav ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis piirdub efekt ka ainult ühe nägemisvälja poolega — inimene näeb näiteks vasakul pool kõike hallitoonides, paremal aga värviliselt. Ühe teise piirkonna kahjustus viib aga liikumise mittenägemiseni — tee tassi valamine muutub keeruliseks, sest ühel hetkel on tass tühi, järgmisel juba täis. Patsient näeb küll teadvustatult tassi ja muud ümbritsevat, kuid ei teadvusta liikumist. Võib aga ka olla, et jällegi teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade kahjustuse tagajärjel ei näe patsient enam tassi, kuigi näeb, et midagi nagu liiguks. Üsnagi tuntud sündroom on prosopagnoosia, mille teatud vormi korral inimesed ei teadvusta nägusid ja ei suuda teadvustatult nägusid üksteisest eristada. Niisiis kaasnevad väga kindlapiiriliste ajukahjustustega süstemaatiliselt puudujäägid objektide ja nende omaduste teadvustamises.

3. Kas saame vastavaid süstemaatilisi seoseid ajupiirkondade ja teadvusliku kogemuse vahel korrata ka tavalises terves inimeses? Jah, saame! Esiteks on saadud väga palju tõendusmaterjali ajukuvamismeetodite abil, kus on võimalik näidata, et kindlapiirilise ajupiirkonna aktiivsus on seoses kindla teadvuse aspektiga, kuid kuna tegemist on vaid korrelatsiooniga (millele võiks ette heita, et enne tekib teadvus ja pärast tekib ajuaktiivsus), siis ma nendel töödel pikemalt ei peatu. Nimelt on teiseks tänapäeval võimalik valikuliselt mõjutada ka hea tervise juures olevate katseisikute ajupiirkondi, tekitades niiöelda „virtuaalsed ajukahjustused“. Selleks kasutatakse transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mille abil on võimalik üsnagi kindlapiiriliselt mõjutada teatud ajupiirkondade tööd. Selle meetodi abil ongi korratud tulemusi, mida mainisin punktides 1 ja 2: näiteks suunates TMSi ajukoore esimesse nägemispiirkonda, võib katseisikul valikuliselt teadvusest kaotada osa nägemisväljast. Lisaks võib visuaalseid keskuseid TMSi abil stimuleerides tekitada katseisiku teadvusesse fosfeene — sähvatusi, mille täpne asukoht sõltub süstemaatiliselt sellest, millisesse ajupiirkonda TMS anti. Lisaks võib iga katseisiku puhul tekitada liikuvaid fosfeene, kui eksperimentaator stimuleerib piirkonda, mis on seotud liikumisinformatsiooni töötlemisega. Tegu on selle sama piirkonnaga, mille kahjustamine viib liikumise mitteteadvustamisele — järelikult on seda väga kindlapiirilist ajustruktuuri mõjutades võimalik liikumisinfo kas teadvusest kaotada või sinna tekitada.

4. Lõpetan, tuues tõendusmaterjali ühest hoopis teistsugusest teadvustamisest — tahte teadvustamisest. Kas see, kui ma näiteks tahtlikult oma kätt liigutan ja seda tahet teadvustan, on seotud mu ajuga? Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa. Taaskord oli stimulatsiooni kindel piirkond seotud spetsiifiliste efektidega teadvuses: üht piirkonda stimuleerides tunti tahet liigutada jalga, natuke eemalt stimuleerides teadvustus tahe liigutada kätt. Seega — ka teadvustatud tahe tekib ajus. See väide on kindlasti nii intrigeeriv, et sellest tuleb pikemalt kirjutada mõni teine kord.

Kokkuvõtteks

Muutes ajus midagi väga kindlapiirilist, saame manipuleerida seda, mis on teadvuses. See pole nii mitte ainult ühes ajupiirkonnas, vaid kehtib mitmel pool. See efekt on ülispetsiifiline — olenevalt mõjutatava piirkonna täpsest asukohast ajus võib olla mõjutatud vaid teadvustatud kogemus liikumisest, värvidest, nägudest, tahtest jne. Seega on mõistlik ja loogiline järeldada, et teadvus tekib ajus. (Täpsuse ja täielikkuse huvides tuleb öelda, et üldspetsiifilised efektid, mis näitavad aju vajalikkust teadvuseseisundi üldisel reguleerimisel, on muidugi samuti olemas: nt kindla koosseisuga anesteetilised ained pärsivad vaheaju struktuuride talitlust ning selle tagajärjel teadvusseisund kui selline taandub hoopis.)

Küsimus teadvuse olemusest pole mitte ainult keeruline teaduslik probleem, vaid on keskne meie kõigi jaoks: meie igapäevane elu ja olemine oleksid teadvuseta võimatud. Seetõttu on huvitav ja tähtis üritada mõista, mis on teadvus ja kuidas ta on seotud ajus toimuvaga. Seni on teadvuse probleem hoolimata kõigist katsetest püsinud kõva pähklina — siiani pole selge, millised on neurobioloogilised protsessid, mis on piisavad ja tarvilikud, et tekiks teadvustatud kujutis skeptikute kodulehest. Õnneks tegeleb üha enam teadlasi selle küsimusega ja seega on lootust, et peagi astub kuskilt välja teadvuseteaduse Francis Crick, kes näitab, mis on teadvuse mõistatuse juures see topeltheeliks. Lahendus on arvatavasti esialgu üllatav, kuid pikapeale kõigile ilmselge. Teaduslik on ta igal juhul.

tähelepanu muudab teadvust? või muudab ta otsuseid?

tegelikult on endiselt vastamata küsimus selle kohta, kuidas mõõta teadvustamise kiirust, nii et kui on mõtteid, siis ärge seda küsimust unustage!

seni aga räägin ühest toredast katsest, ühest toredast tulemusest, teisest toredast katsest ja sellest, kuidas teise toreda katse tulemus näitab, et esimene tore tulemus polegi tegelikult nii tore – ühesõnaga räägin teadusest ja teaduslikust protsessist.

oli aasta 2004, kui Marisa Carrasco ja tema kolleegid avaldasid ühes tähtsas teadusajakirjas (Nature Neuroscience) oma töö, milles nad veenvalt näitasid, et tähelepanu muudab teadvustatud objekti kontrasti. seda tööd pühitseti kui puuduvat linki tähelepanu ja teadvuse vahel mitme kuulsa tähelepanuteadlase poolt mitmes kõrges ajakirjas. autorite meetod oli lihtsustatult järgnev: korraga näidati ekraanil kahte ähmast kujutist (üks vasakul, teine paremal) ja küsiti, kumma kontrast on tugevam (kumb on vähem ähmasem); manipulatsioon seisnes selles, et enne objektide esitamist esitati kas vasakul või paremal eelosundaja, mis tõmbas tähelepanu kas vasakule või paremale. tore tulemus seisnes selles, et katseisikud väitsid, et tugevama kontrastiga on see kujutis, mis asus samal poolel koos tähelepanu eelosundajaga ==> see objekt, mis sai rohkem tähelepanu, näis olevat tugevama kontastiga. voila! tähelepanu muudab subjektiivset kontrasti!

nii püsis see tulemus mitu aastat. teda on tsiteeritud üle saja korra. selle tulemuse baasil on tehtud rohkem kui kümmekond järeltööd, mis on näidanud sama meetodi abil, et tähelepanu muudab kõiksugu muid objektiomadusi (kiirust, suurust, ruumilist sagedust, värvust).

Nüüd, 2008 aasta lõpus ilmus aga hoopiski tagasihoidlikumas ajakirjas töö, mis antud tulemuse täielikult ümber lükkab. Kavalad poisid Schneider & Komlos tulid iseenesest väga intuitiivse võimaluse peale, et ehk ei muuda tähelepanu mitte subjektiivset kontrasti, vaid lihtsalt mõjutab otsuseid – kui katseisikud olid otsustamisolukorras (kummal objektil on suurem kontrast), siis nad ehk mitte ei tajunud tähelepanu all oleva objekti kontrasti suuremana, vaid lihtsalt otsustasid tähelepanu all oleva objekti kasuks? autorid tegid lihtsa katse: katseisikud ei pidanud enam samas situatsioonis mitte otsustama, kumb objekt on tugevama kontrastiga, vaid pidid otsustama, kas objektidel on kontrastide vahe või mitte. tulemus oli null: tähelepanu ei omanud enam mitte mingit mõju katseisiku otsustele. Veelgi tugevamaks tegi tulemuse kontrollkatse, kus näidati, et kui katsesikule alles pärast objektide ekraanilt kadumist öelda, kas ta peab hindama “kumb oli suurema kontrastiga” või “kas oli kontrastide vahe”, siis esimesel juhul omab tähelepanu mõju ja teisel mitte. Järelikult omab tähelepanu mõju otsustele – valitakse see objekt, millele on suunatud tähelepanu -, kuid mitte subjektiivsele tajuelamusele.

kui ma lugesin seda teist artiklit, siis ma olin vaimustunud: selline peabki teadus olema – ühe kavala katsega on võimalik eelnev interpretatsioon ümber lükata. kavalates katsetes peitubki teaduse võlu. on muidugi kahju, et Carrasco jt algsed tulemused püsima ei jää, kuid tuleb endale kõrva taha märkida, et võrdlevates hinnangutes ei pea manipuleeritav omadus mõjutama mitte subjektiivset tajupilti, vaid võib mõjutada otsustusprotsesse. hästi tehtud! jääb ainult küsimus, millised pühitsetud ja püsivad tulemused on veel väärad? järeldus: ei ole tark võtta eelduseks kellegi teise tulemusi, ilma neid põhjalikult kontrollimata, sest võib olla, et need eelnevad tulemused on kui suhkrust – nad on magusad, kuid sulavad kuuma vaatluse all õige kiiresti.