Teadvuse suure probleemi lahendamine: hetkeseis

Eesti Psühholoogide Liidu Laualehe viimases numbris ilmus mu pisike ülevaade sellest, kui kaugele me teadvuseteaduses viimase 20. aastaga jõudnud oleme. Kindlasti lugege Laualehte kogu ulatuses, aga neile, kel sõrmed klikkimiseks nõrgad, aga silmad lugemiseks valmis, lisan oma artikli ka siia:

Miks kuuma pliidiraua puudutamine tekitab valutunde? Kuidas aju masinavärgi tööst sünnib tunne olla keegi? Ehkki leidub ka mõningaid teadlasi ja filosoofe, kes peavad sääraseid küsimusi igavateks või mõttetuteks, ollakse üldiselt ühel nõul, et küsimus sellest, mis on teadvus, on üks tänapäeva teaduse suurimaid väljakutseid, paljude arvates isegi viimane suur lahendamata mõistatus. Seda mõistatust on „ametlikult“ uuritud alates 1990ndate algusest, mil Nobeli preemiaga pärjatud Francis Crick propageeris valjuhäälselt seisukohta, et teadvuse probleemi saab teaduslikult uurida ja et õige aeg selle probleemi ründamiseks on käes. Kuhu me oleme nende rohkem kui 20 aastaga jõudnud?

Cricki ja tema noorema kolleegi Christof Kochi poolt välja pakutud strateegia teadvuse probleemi ründamiseks oli järgnev: me peame esialgu keskenduma teadvuse neuronaalsete korrelaatide (TNK) leidmisele. TNK all mõistetakse minimaalselt piisavat ajuprotsesside kogumit, mis on seotud mingi kindla teadvuselamusega – näiteks kuuma pliidiraua puudutamisel kogetav valu oleks seotud kindla TNKga, mille (tehislik või loomulik) käivitamine viikski vastava teadvuselamuseni. See TNK-strateegia paistab üsna lihtsa ja loogilisena, eriti kui eksperimentaalpsühholoogid suudavad välja pakkuda katseparadigmad, kus mingit ühte ja sama objekti vahel teadvustatakse ja vahel mitte – teadvustamise korral TNK käivitub, objekti mitteteadvustamise korral mitte. Seega tuleks neid katseparadigmasid lihtsalt kombineerida ajuaktiivsuse mõõtmisega ja – voila! – TNKd ilmneksid ridamisi.

Seda pole siiski juhtunud. Eks lugeja juba taipas, et inimeste ajuaktiivsuse uurimise korral on suurimaks probleemiks see, et need ajuprotsessid, mida me EEG või fMRI või muude sarnaste tehnoloogiatega mõõdame, pole piisavalt spetsiifilised, vastamaks TNKle, mis on minimaalne piisav ajuprotsesside kooslus. Seega on EEG, fMRI jms abil otsitud makro-skaala TNKsid – globaalsel skaalal mõõdetavaid ajuprotsesse, mis peegeldavad spetsiifilisi TNKsid. Sellise otsingu loogika on ka lihtne: kui leiame makro-skaala TNKd, siis teame vähemalt paremini, millal ja kust TNKsid otsida ja võime vastavaid ajuprotsesse uurida edasi näiteks ahvikeste ajus. Kahjuks on aga nii, et ka usaldusväärseid makro-skaala TNKsid pole selle 20 aasta jooksul leitud: erinevates laborites saadud tulemused on nii mitmekesised ja erinevad, et nende põhjalt on loodud risti vastupidiseid seisukohti kaitsvad teadvuseteooriad. Paneb ju mõtlema ja muigama, kui samade teadustööde pealt järeldavad osad, et TNK on seotud ajukoore sensoorsetel alade tööga, samas kui teised arvavad, et TNK tekib frontaalsete ja parietaalsete alade vahelises globaalses tööruumis, mõned pakuvad, et TNK seisneb erinevate ajukoore ja talamuse piirkondade vaheliste töötlusahelate aktiivsuses, ja ka kõik ülejäänud võimalused on kellegi teoorias kaalutud.

Milles probleem? Teaduslik küsimus makro-skaala TNKde kohta tundub ju mõistlik. Eksperimentaalpsühholoogias arendatud katseparadigmad, mille abil neid makro-skaala TNKsid leida, on ju kenad – maskeerimine, tähelepanu silmapilgutus, binokulaarne võistlus, liikumise abil indutseeritud pimedus jne. Kõigi nende katseparadigmade puhul on võimalik saavutada see, et täpselt samade objektiivsete stiimuliparameetrite (nt kontrast, SOA jne) korral eesmärkobjekti kord teadvustatakse, kord mitte, mis näib olevat ideaalne TNKde väljapeilimiseks. Aga pisut järele mõeldes ilmneb siiski probleem – see, kui me maskeerimise katses võrdleme katsekordi, kus eesmärkobjekti teadvustatakse, nende katsekordadega, kus eesmärkobjekti ei teadvustata, ei anna meile sugugi mitte ainult makro-skaala TNKsid, vaid ka palju muud, sest need katsekorrad ei erine ju mitte ainult teadvustamise suhtes. Näiteks on täiesti võimalik, et see vahe, mida me teadvustatud ja mitteteadvustatud katsekordade vahel mõõdame, peegeldab hoopis mingit erinevust, mis tekkis juba enne teadvustamist – lihtsalt see erinevus osadel katsekordadel viiski teadvustamiseni, teistel mitte. Sellise võrdlusega jääksid sõelale niisiis ka protsessid, mis toimuksid enne teadvustamiseni jõudmist. Ja loomulikult, kui nüüd edasi mõelda, on selge, et teadvustamisele järgnevad mitmesugused protsessid, mis ei ilmne siis, kui objekti ei teadvustata – teadvustamisel on tagajärjed, millel on ka neurokorrelaadid, mis jäävadki ka meie võrdluse tulemusteks, kuid mis pole vahetult seotud teadvuselamusega. Lühidalt: katseparadigmad, millega uuritakse teadvust, ei ole spetsiifilised, eraldamaks makro-skaala TNK’sid (vt ka joonis 1). Pole siis ka ime, et tööde tulemused nii erinevad on. …

Selle probleemi üle juureldes saab selgeks, et kui meie katseparadigmas erinevad teadvustatud ja mitteteadvustatud katsekorrad rohkema kui vaid teadvuselamuse poolest, ei saa me ajuandmeid vaadates öelda teadvuse kohta mitte midagi eriti täpset. Me lihtsalt ei tea, kas leitud korrelaadid kajastavad vahetult teadvuselamust või mingit protsessi, mis eelneb või järgneb talle. Ja pikalt keerutamata võib öelda, et hetkel pole ühtegi sellist katseparadigmat, kus seda probleemi ei ilmneks. Niisiis: me mõõdame alati rohkemat kui vaid seda protsessi, mille neuronaalsed korrelaadid meid huvitavad. Teadvuseteaduse hetkeseisu kirjeldab aga hästi fakt, et see probleem, mis iseenesest on ju üsna triviaalne, sai põhjalikult kirjeldatud alles 2012. aasta alguses üsna samaaegselt kahe uurimisgrupi poolt (Aru jt ja de Graaf jt, 2012). Niisiis see, kas meil on mingeid meetodeid sellest sasipuntrast väljapugemiseks, on hetkel veel üsna ebaselge. Kindel on aga see, et me peame oma eksperimentaalsete paradigmadega liikuma lihtsast vs. võrdlusest edasi – see kontrast jääb alati TNK suhtes mittespetsiifiliseks. Me peame leidma eksperimentaalsed moodused, kuidas TNKle eelnevaid ja järgnevaid protsesse nõnda katseliselt manipuleerida, et meil õnnestuks (makro-skaala) TNKd destilleerida.

Muidugi võime me sellest probleemist teadlikuks saades korraks mõelda, kas see TNK strateegia üldse on parim viis, kuidas teadvuse probleemile läheneda. Kuid küsime hoopis nii: mis oleksid mõistlikud alternatiivid? Üks ilmne strateegia oleks uurida teadvusseisundi neurokorrelaate: TNK strateegia on seotud mingi kindla teadvuselamuse aluseks olevate ajuprotsesside leidmisega, kuid võib ju ka küsida, mis on erilist teadvuses kui ajuseisundis. Võrdlusvõimalusi on mitmeid, näiteks ärkveloleku teadvus vs. sügava une teadvusetu seisund või anesteesiaseisund; vegetatiivne seisund vs. minimaalselt teadvuslik seisund. Aga järele mõeldes on selge, et ka need võrdlused on üsna mittespetsiifilised: näiteks ärkveloleku teadvuse ja sügava une teadvusetuse vahe pole ühelt poolt mitte ainult teadvuses, vaid ka tähelepanu, mõtlemise, mälu jm psüühikanähtuste jaoks vajalikes mitteteadvustatud protsessides, mis virgeoleku korral kindlasti erinevad uneseisundi korral toimivatest, jne. Teiselt poolt on erinevus ka neurokeemilisel tasandil, geeniekspressioonis jne. Seega on teadvusseisundite uurimine ehk veelgi vähem spetsiifiline selle suhtes, mida me uurida tahame.

Teine strateegia oleks teadvuse probleemile läheneda mitte alt üles, empiiriliste faktide juurest, vaid ülalt alla – proovides teoreetiliselt mõista, mis see teadvus on. Arvestades seda, et viimased 2500 aastat mõtlemist pole mingi mõistliku arusaamani viinud, võiks ju sellise teoreetilise lahenduse suhtes ettevaatlik ja skeptiline olla, kuid hiljuti on üks selline teooria saanud nii palju tähelepanu ja kiitust, et seda tasub siin lühidalt kirjeldada. Nimelt pakkus Giulio Tononi 2004. aastal välja informatsiooni integratsiooni teooria teadvusest. Selle teooria aluseks on kaks Tononi intuitsiooni: 1) teadvus on informatiivne – iga hetke teadvuselamus erineb miljonitest teistest, mis on põhimõtteliselt võimalikud, aga hetkel ei esine; 2) teadvus on integreeritud – iga teadvuselamus on meie jaoks ühtne, sidudes tervikuks suure hulga erinevaid elementaarset sisu omavaid signaale. See teooria erineb teistest omalaadsetest, kuna ta üritab informatsiooniteooria abil selgitada, mis see teadvus on – selle teooria kohaselt teadvus ongi integreeritud informatsioon. Kui süsteem integreerib informatsiooni, on ta teadvusel. Kui süsteemiks on inimaju, on teadvus selline nagu meil. Kui süsteem on lihtsam, on tal vähem teadvust – ka nutitelefonil on tükike teadvust. Kujutan ette, et kui need ideed oleks välja pakkunud mõni Eesti noorteadlane, oleks nende üle pisut muiatud ja nad peagi unustatud, kuid Nobeli laureaadi Gerald Edelmani õpilasena pälvis Tononi mõttekäik kiiresti tähelepanu. Tänaseks on seda artiklit Google Scholari andmetel tsiteeritud umbes 275 korda. Paljudes seda teooriat tsiteerivates artiklites võib leida lause stiilis „need tulemused sobivad Tononi informatsiooni integratsiooni teooriaga“. Nii võib pealiskaudselt jääda mulje, justkui oleks sellele teooriale tublisti tõendusmaterjali, kuid see mulje oleks tegelikkusest kaugel. Me nimelt hetkel ei saagi Tononi teooriat ei toetada ega ka falsifitseerida: ehkki Tononi teooria on kenasti formuleeritud informatsiooniteooria raames ja pakub välja isegi kvantitatiivse informatsiooniteooreetilise mõõdu teadvuse jaoks, ei ole seda reaalsete bioloogiliste süsteemide puhul võimalik uurida ega mõõta (nt Barrett & Seth, 2011; Nathan & Barbosa, 2011). Sellegi poolest on see teooria väärt lugemist ja tema üle juurdlemist, sest ta tõepoolest üritab selgitada, mis see teadvus on ja kuidas teadvus sobib meie muude arusaamadega maailma ja universumi kohta. Sõnastades selle teistmoodi: isegi kui me alt-üles suunatud uurimistööga leiame TNKd, peame me aru saama, miks just need TNKd teadvusega seotud on ja miks selliste neurobioloogiliste protsessidega kaasneb teadvuselamus. Me praegu ei oska selliste küsimustega suurt midagi peale hakata, aga Tononi teooria näitab, et põhimõtteliselt on olemas võimalusi püüda seda teha, isegi kui ta ise väär või eksitav olla võib.

1994. aastal pakkus Francis Crick oma raamatus „The Asthonishing Hypothesis“, et ehk on meil 20. sajandi lõpuks olemas põhimõtteline idee teadvuse suure probleemi lahendamiseks. Tänaseks on Crick siit ilmast lahkunud, kuid teadvuse probleem püsib. On tehtud palju katseid ja loodud mitmeid erinevaid teooriaid. Vähemalt siinkirjutajale näib, et üha enam teadvuseuurijaid on tänaseks päevaks mõistnud, et me oleme oma seniste uuringutega natukene tupikusse jõudnud. Järgmised aastad saavad ilmselt olema põnevad, sest see tupik ärgitab teadlasi otsima uusi võimalusi. Mõni teadvuseteadlane üritab ehk veel sama teed mööda edasi rühkida, mõni seisab käed taskus ja vilistab, mõni pöörab tagasi, mõni üritab leida uut rada ja mõni tuleb „labidaga“, et end takistuse alt läbi kaevata. Eks näeme, kes kuhu välja jõuab.

Allikad:

Aru, J., Bachmann, T., Singer, W., & Melloni, L. (2012). Distilling the neural correlates of consciousness. Neuroscience & Biobehavioral Reviews, 36, 737-746.
Barrett, A.B. & Seth, A.K. (2011). Practical measures of integrated information for time series data. PloS Computational Biology, 7, e1001052.
De Graaf, T.A., Hsieh, P. J., & Sack, A. T. (2012). The ‘correlates’ in neural correlates of consciousness. Neuroscience & Biobehavioral Reviews, 36, 191-197.
Nathan, A., & Barbosa, V.C. (2011). Network algorithmics and the emergence of information integration in cortical models. Physical Review E, 84, 011904.
Tononi, G. (2004). An information integration theory of consciousness. BMC Neuroscience, 5, 42.

Ingliskeelne raadiosaade teadvuseuuringutest

The Guardiani teadusnurk kutsus kokku targad mehed ja lasi arutada teadvuse mõistatuse üle. Diskussioonis on Anil Seth, Chris Frith ja Barry Smith. Minu arvates oli tegu väga hästi jälgitava, üldhariva ja intelligentse vestlusega, mis sobib kuulamiseks kõigile teadvuse probleemi huvilistele. Tegin ka ajalises järjekorras mõned märked arutluses üles kerkinud teemade kohta: filosoofiline taust, teadvuseteaduse ajalugu, teadvuse raske probleem, teadvuse defineerimine, kaugel me oleme teadvuse mõistmisega? talamokortikaalne süsteem ja teadvus, teadvuseuuringud ja patsiendid, kuidas on teadvus muutnud vaimufilosoofiat? teadlaste ja filosoofide suhestus, skisofreenia ja eneseteadvus, teadvus ja “mina”, teadvuseuuringud ja matemaatika, teadvus ja kvantfüüsika, teadvuseta töötlus, otsuseprotsessid, teadvuse funktsioon, tehisteadvus ja küsimus, kas teadus üldse saab lahendada teadvuse probleemi ja milline see lahendus olema peaks. Head kuulamist.

Kes on teadvusel?

Ajuteadlase üheks heaks strateegiaks on uurida teda huvitavat fenomeni kõige lihtsamas organismis, kus see fenomen esineb, sest just seal on kõige kergem teha suuri edusamme. Kui mõnda meist huvitab teadvus, siis mis oleks lihtsaim organism, kus seda uurida?

Järgnevalt tutvustan lühidalt kolme seisukohta selle kohta, millised organismid on teadvusel. Iga neist kolmest soovitaks erinevat mudelorganismi teadvuseuuringuteks. Ütlen aga kohe alguses ära, et ega me praegu ei tea, milline nendest kolmest ideest kõige parem või mõistlikum on. Usk ühesse või teisesse on seotud isikliku intuitsiooniga sellest, mis see teadvus on, ja ei pruugi vastata tegelikkusele.

Esimene seisukoht ütleb, et inimene on ainus organism, kellel on teadvus. See on ainus vaade, mille puhul me teame, et ta on tõene (muidugi võib põhimõtteliselt ka öelda, et MINA olen ainus teadvusel organism ja ka kõik teie – lugejad – olete filosoofilised zombid …). Seega kõige konservatiivsemad meist peaksid uurima teadvust ainult inimeste puhul, sest seal me teame, et tõepoolest uurime teadvust (kui katseparadigma on piisavalt kaval). Aga miks peaks ainult inimene kõigist elusorganismidest olema teadvusel? Siinkohal tavaliselt argumenteeritakse, et teadvus võib ju olla sotsiaalselt õpitud või kultuuriliselt kantav nähtus, ehk mainitakse ka seda, et teadvus võib olla seotud inimkeelega. Kuid miks peaks see nii olema? Torgates end kahvliga varbasse tunneme valu – kas see poleks nii, kui meil poleks keelt, sotsiaalset õppimist ja kultuuri? Kas me siis ei tunneks valu? Kas torgates kahvliga hiirt või kilpkonna need organismid valu ei tunne? Mina ei tea. Ehkki see vaade pole väga populaarne, on neuroteaduse gurud Kastner ja Graziano koguni sel aastal argumenteerinud, et teadvus on seotud sotsiaalse tajuga. Üldiselt ei ole see vaade aga viimasel kümnel aastal väga populaarne olnud, sest tema omaksvõtmine tähendab, et teadvust on mõttekas uurida vaid inimesel. Ja ehkki inimestega on tore katsetada, on tülikas see, et nende aju ei või üldjuhul lahti lõigata (ehkki ma ise olen ka teinud intrakraniaalseid mõõtmisi) ja mitmed tänapäeva kavalad tehnoloogiad jäävad kasutamata. Ütleme otse: inimaju uurimisel on väga piiratud võimalused. Kui teadvus on vaid inimesel, siis me “teadvuse suurt probleemi” niipea ei lahenda (sest me ei saa aju piisaval määral uurida).

Teine seisukoht on, et teadvus on seotud talamokortikaalse süsteemiga. See neurobioloogial põhinev vaade on viimastel aastakümnetel olnud väga populaarne neuroteadlaste seas. Peamine argument tema kasuks on see, et imetajate ajud on inimese omale väga sarnased – kui meil on teadvus, siis on ilmselt teadvus ka meile sarnaste ajudega organismidel. Imetajate jaoks on väga iseloomulik just talamokortikaalne süsteem. Juba roomajate ja lindude ajus me päris sellist anatoomilist süsteemi ei leia. Selle seisukohaga kaasneb boonus: nõnda mõtlev teadlane võib teadvusega seotud ajuprotsesse uurida ka teistes imetajates. Eelkõige rotid ja hiired on head katseloomad, kuna lisaks elektrofüsioloogiale saab nende puhul rakendada ka geneetilisi (sh optogeneetilisi) meetodeid. Probleemne selle seisukoha puhul on muidugi küsimus, mis teeb just talamokortikaalse süsteemi teadvuse kandjaks. Aga eks see ole juba empiiriline küsimus, moodustades osa teadvuse probleemi uurimisest – kas ja miks peaks talamokortikaalne süsteem olema seotud teadvusega? Kas ja miks peaks ükskõik milline ajuaktiivsus olema seotud teadvusega?

Viimane nendest kolmest seisukohast ütleb, et suur osa elusorganismidest on teadvusel (või et koguni kõik elusorganismid on teadvusel … ja et ka iPhone, iPad jne on teadvusel). Ilmselt keegi säärastest mõtlejatest ei vaidlustaks väidet, et äädikakärbse, nahkhiire või molluski teadvus oleks väga teistsugune meie omast, kuid mõte on selles, et selle vaate kohaselt oleksid kõik need organismid mingil määral teadvusel – vahe nende vahel oleks kvantitatiivne ja mitte kvalitatiivne. Selline mõtteviis, et pea kõigil organismidel on teadvus, on seotud teoreetilise vaatega, et teadvus on mingisugune fundamentaalne omadus (või isegi füüsikaline suurus), mis kaasneb informatsiooniga. Pole päris selge, miks see peaks olema, ja veel vähem selge on, kas see nii on, aga igal juhul liigub selles suunas näiteks Tononi teadvuseteooria. Selliseid teooriaid uskuvate teadlaste jaoks on mõnus see, et nad võivad teadvust põhimõtteliselt uurida ka äädikakärbse või c. elegansi puhul, kus on avatud kogu molekulaarbioloogia meetodite kahurvägi.

Milline nendest seisukohtadest on õige? Milline on sobiv lihtsaim organism teadvuse uurimiseks? Praegu me vastust ei tea. Igaüks, kes asub teadvust uurima, peab enda jaoks selgeks tegema, millist nendest vaatepunktidest ta usub, sest ainult usk, et rotil või äädikakärbsel on teadvus, teeb mõttekaks teadvusega seotud ajuprotsesside uurimise nendes organismides.

Võitlused teadvuse ümber: tehniline kommentaar Boly jt tööle

Melanie Boly ja kolleegid avaldasid 2011. aasta esimeses pooles ajakirjas Science näiliselt tähtsa töö teadvuse mehhanismide kohta. Me polnud juba tookord selle tööga metodoloogilistel ja teoreetilistel põhjustel väga rahul, aga nüüd on ajakirja Science veergudel selle artikli kohta avaldatud täitsa asjalik tehniline kommentaar, mille viimane autor on Stanislas Dehaene. Otse loomulikult on avaldatud ka algse artikli autorite vastus. Arutelu on huvitav ja vastus iseenesest põhjalik, aga endiselt jääb tõsine võimalus, et autorid ei mõõtnud mitte teadvuselamuse enda korrelaate, vaid mingeid teadvuselamusele järgnevaid või teadvuse tõttu võimalikuks saavaid ajuprotsesse.

Miks uurida teadvust?

Teadvuse probleem on ehk üks tänapäeva teaduse suurimaid väljakutseid: miks pinnu jalgaastumine tekitab terava vastiku valutunde? Kuidas bioloogilisest süsteemist, mis peaks käituma füüsikaseaduste kohaselt, tekib kvalitatiivne teadvuselamus valust? Kuidas materiaalne aju on seotud subjektiivsusega, tundega olla keegi? Kuidas ajurakkude särina tulemusena tekib „mina“?

Pikka aega on selliseid küsimusi peetud tobedateks ja tihti tunnen seda suhtumist tänapäevalgi – teadvuse probleem tundub olevat kas pelgalt filosoofiline, liiga abstraktne, lihtsalt mitte-teaduslik või ebaoluline ühiskonna jaoks. Vahel näib, et isegi mu sõpradest noorteadlased ei saa päris hästi aru, miks ma selle teadvuse teemaga jändan. Võib kohata arvamust, et doktorantuuris tuleb tegeleda kindlapiiriliste probleemidega, mille puhul on võimalik teha mõistlikke edusamme. Seega miks peaks keegi mulle maksma igakuist stipendiumi selle eest, et uuriksin teadvuse suurt probleemi, millega ka minust palju andekamad teadlased on hätta jäänud. Näiteks DNA struktuuri avastamise eest Nobeli auhinnaga pärjatud Francis Crick pühendas oma elu viimased 15 aastat teadvuse probleemile ning oli 1990ndate keskel vägagi entusiastlik selle lahendamise suhtes, kuid ka tänasel päeval ei tea me teadvuse kohta endiselt suurt midagi. Miks selle probleemi peale enda aega ja maksumaksja raha raisata?

Mina langesin teadvuse probleemi kütkesse oma ülikooliõpingute alguses, seitse aastat tagasi. Mind nakatas küsimus, kuidas mingisugusest ükskõik kui keerukast bioloogilisest süsteemist tekib teadvus, tunne olla keegi. Tollal ei saanud ma veel päris hästi aru, kui keeruka probleemiga on tegu, kuid see pisik „suurest probleemist“ on minuga siiamaani. Ehkki ma tean, et on naiivne arvata, et me teadvuse probleemi peagi lahendame, on mind inspireerimas Endel Tulvingu sõnad, kes ütles, et juba doktorantuuris tuleb tegeleda ainult nende probleemidega, mis endale tõeliselt olulised tunduvad. Mulle tundub teadvuse probleem oluline. Kindlust pakub teadmine, et erinevate alade tippteadlased nõustuvad, et küsimus sellest, kuidas teadvus ajus tekib, on üks kesksemaid probleeme tänapäeva teaduse jaoks.

Ehkki teadvuse probleem kõlab romantiliselt, on tal tegelikult ka täiesti olulised rakenduslikud küljed. Kui mõni lugejale lähedane inimene satub õnnetuse tagajärjel kooma-laadsesse seisundisse, siis muutub meie jaoks väga tähtsaks küsimus, kas patsient on teadvusel – ja mõistab, mida talle voodi kõrval räägitakse – või ei. See, mida arst sellise patsiendi teadvuse kohta ütleb, sõltub arsti pandud diagnoosist. Kuid ilmselt paljud praktiseerivad arstid ei teagi, et selliste patsientide puhul on umbes 40% juhtudest tegu väärdiagnoosiga – ehkki diagnoos ja arst ütlevad, et patsiendil teadvus puudub, võib ta tegelikult olla mingil määral teadvusel (või vastupidi). Igaüks, kellel on mõni lähedane inimene sellises seisundis olnud, saab aru, kui oluline oleks neil juhtudel kindlaks määrata, kas see isik on osati teadvusel või ei. Kui meil õnnestub selgeks teha, mis see teadvus on, siis saab see võimalikuks. Tundes teadvuselamuse neurobioloogilisi mehhanisme saaksime teadvust mõõta, mis aitaks meil vastata ka hoopis teistsuguseid küsimusi. Kas ja mil määral koduloomal on teadvus? Aga ämblikel või mesilastel? Kas vastsündinul on teadvus ja kuidas see aja jooksul kasvab? Kas ja kui palju teadvust on praegustel arvutitel või tuleviku superarvutil?

Lõppude lõpuks arvan ma, et juhtivteadlased on minu naiivseid uuringuid jätkuvalt toetanud, sest kõik aimavad, et ühel hetkel me siiski mõistame, miks see bioloogiline masinavärk tekitab tunde olla keegi. Me oleme käinud Kuul, loonud interneti, oskame näha nii mikroskoopilisi olendeid kui ka meist kaugel universumis asuvaid ainekogumeid, suudame ennetada ja ravida paljusid raskeid haiguseid, võime geneetiliselt muuta toiduaineid ja elusorganisme. Kui me tahame teada, siis me saame teada. Ja me tõepoolest tahame teada, miks aju töö on seotud kummaliste nähtustega nagu teadvus ja „mina“, sest nende kummaliste nähtusteta oleksime vaid mõttetud kehad.

Teadvuse Neuroteadus 2012

Neuroteaduse aastakohtumine on üks tore üritus. Eelmine aasta sai seal ka kohal käidud, seekord endal nii suurt tungi polnud, aga suurürituse kava tasub siiski korra vaadata. Kuna vähemalt abstracti saatmise hetkel on tingimuseks, et töö ei tohi olla veel aktsepteeritud ega avaldatud, sisaldab kava väga palju uut materjali, mille avaldamist on oodata alles järgmisel aastal (või mõnel juhul alles mitme aasta pärast). Uurisin natuke, mida meile teadvuseteaduse jaoks olulist pakutakse.

Esiteks paar tööd, mis uurivad teadvuse sisusid:
- Nao Tsuchiya on üks teadvuseteaduse noore generatsiooni sümpaatsetest eestvedajatest. Oma töö lühikokkuvõttes kirjeldab ta põnevaid katseid teadvuse neuronaalsete korrelaatide kohta, kus andmeteks on intrakraniaalsed signaalid inimajust. Töö lühikokkuvõte väidab, et teadvusetu representatsioon on seotud piirkondade vahelise sünkroonsusega, samas kui millegi teadvustamine on seotud lokaalse stabiilse aktiivsusega. Tegu on kahtlemata tööga, mis paneb mind kurvastama, et ma Washingtonis pole.
- teadvuseteaduse maestrod Koch ja Haynes teevad koostööd uuringus, mille sisuks on visuaalse korteksi ja prefrontaalse korteksi vahelise andmevoo seostamine teadvustamisega. Sisuliselt nad näitavad, et teadvustamine on seotud kausaalse mõjuga visuaalsest korteksist prefrontaalsesse korteksisse.
- David Leopoldi grupp on viimastel aastatel teinud üsna lahedaid töid teadvuse neurokorrelaatide kohta, mis pole saanud väärilist tähelepanu. Just Alexander Maier on juhtinud mitut huvitavat katset, millest üks olulisemaid ilmus mõne aasta eest Nature Neuroscience’is. Neuroteaduse aastakohtumise kavast selgub, et autorid on nüüd käsile võtnud viimasel ajal väga tähtsaks saanud vastanduse tähelepanu ja teadvuse vahel ja uurivad seda ahvikeste esmases visuaalses korteksis. Töö lühikokkuvõttest ilmneb, et üksikneuronite laenglemine esmases visuaalses korteksis ei ole seotud teadvustamisega, kuid on tihedalt seotud tähelepanuga.
- ja lõpuks tasub märkimist üks ilus töö Pieter Roelfsema grupilt. Töö lühikokkuvõtte põhjal tuleb välja, et nad üritasid luue täpset elektrofüsioloogilist põhja praeguseks juba klassikaks tunnustatud Walshi ja Pascual-Leone tulemusele, kus TMSi abil näidati tagasisidestatud ühenduste olulisust teadvustamisprotsessis. TMS on aga vahel üks tobedalt toores riist, mis ei ole sugugi mitte nii täpne, kui vahel arvatakse. Seega on täiesti mõttekas ja väga oluline uurida, kas üksikelektroodidega elektrofüsioloogiat tehes on võimalik neid efekte korrata. Pikk lugu lühidalt: EI OLE!

Ja teiseks, natuke teistmoodi vormis, mõned abstraktid teadvuse seisundi neurokorrelaatide kohta:
- reorganization of brain functional modules across sleep. tsiteerides autoreid – “Our results contribute to the understanding of how global information processing in the human brain is related to the level of awareness and provides evidence favoring the hypothesis that breakdown of information integration or segregation correlates with a progressive loss of consciousness.”
- EEG over the occipital sites contains signatures of loss and recovery of consciousness during general anesthesia. tsiteerides autoreid: “Our results suggest that the ADR [alpha-delta-ratio] computed from occipital EEG electrodes may be a readily discernible marker of loss of consciousness, the unconscious state and recovery of consciousness under general anesthesia.”
- ja lõpuks tundub, et sama grupp on samade andmete pealt saatnud peaaegu samad tulemused kahel postril: 1) Changes in neuronal firing and network interactions in humans during propofol anesthesia ja 2) Propofol-induced general anesthesia produces coordinated action potential bursts in human cortical neurons. Tsiteerides neist viimast: “These findings suggest that unconsciousness is associated with a breakdown of cortical communication, in which neurons become entrained to a slow oscillation.”

Kindlasti jäi mul mitu põnevat asja leidmata. Kes tahab ise otsida, kasutagu neuroteaduse aastakonverentsi kavaplaneerijat. Kui midagi huvitavat silma jääb, tooge see palun ka siin kommentaaride all esile!

Mõõdame teadvust!

Mis on teadvus? Ehkki oleme seda blogi nüüd pidanud rohkem kui 3 aastat, ei ole me vastusele ilmselt palju lähemale jõudnud. Parim definitsioon on endiselt järgnev:

teadvus?

Samas on inimesi, kes arvavad, et me oleme kaugemal, ja mõni isegi arvab, et me oleme teadvuse probleemi lahendamas – teadvus on integreeritud informatsioon. Aga kuidas me seda väidet teaduslikult uurime? Kuidas meil on võimalik kontrollida, kas teadvus on integreeritud informatsioon?

Täna käis meil instituudis loengut andmas Anil Seth, kes on hetkel üks vähestest inimestest maailmas, kes üritab teadvust mõõta – teaduslikult kvantifitseerida. Tema enda seisukohad on täitsa huvitavad: 1) kui Tononi väidab, et teadvus on integreeritud informatsioon, siis Anil Seth ütleb, et me sellist võrdsustamist ei pea ilmtingimata tegema – me võime integreeritud informatsiooni intuitsioone kasutada, et teadvust mõõta, ilma et me väidaksime, et teadvus ongi integreeritud informatsioon. 2) kui paljud teadvuseteadlased üritavad leida teadvuse neuronaalseid korrelaate, siis Anil Seth soovitab pigem otsida „selgitavaid korrelaate“ – üritada võtta fundamentaalsed teadvuse omadused ja katsuda leida neuronaalseid mehhanisme, mis suudaksid neid omadusi selgitada. See on huvitav lähenemine, mille üle tasub rohkem mõelda, sest teadvuse neuronaalsete korrelaatide otsimine on selgelt patiseisus.

Kuid kas ta mõõdud töötavad? Kas informatsiooniteooreetiline lähenemine aitab meil teadvust mõõta? Kas EEG signaalid on piisavalt head, et neile üldse vastavaid meetodeid rakendada? Kes tahab, leiab Anil Sethi artikli teadvuse praktiliste informatsiooniteoreetiliste mõõtude kohta siit. Kui kellelgi peaks olema küsimusi Anil Sethile, siis võite nad täna õhtu jooksul siia kommentaaride alla jätta – kohtume temaga homme hommikul ja vaatame, kas teadvuse probleem saab lahendatud või ei. (Ma arvan, et ei)

Internetikursus teadvuse teaduslikust uurimisest!

Igal huvilisel on fantastiline võimalus vaadata ühes maailma parimas akadeemilises asutuses – Berkeley ülikoolis – 2011 aasta kevadel peetud loengusarja teadvuse teaduslikust uurimisest!

Esimene loeng 26-loengulisest seeriast, mille kõik osad on saadaval YouTubes:

Kaikad teadvuseteaduse kodaratesse?

On hetki, kus see teadvuseteadus paneb lihtsalt ahastama. Esiteks muidugi siis, kui vahel käib peast läbi mõte, et äkki me ei lahendagi teadvuse probleemi ära. Aga selle üle on kogu aeg küllaltki asjatu muretseda – teeme tööd, mõtleme ja vaatame, mis saab. Veelgi rohkem paneb aga ahastama see, kui vahel ilmub juhtivates teadusajakirjades teadustöid, mis minu ja paljude (minust palju targemate) kolleegide arvates on lihtsalt uskumatult tobedad. Probleem on selles, et mida kõrgemas teadusajakirjas töö ilmub, seda mõjukam ta on – seda rohkem teda loetakse, seda rohkem seatakse tema järgi oma mõtteid ja uurimustöid ja seda rohkem noori teadlasi (kellel pole kogenenumaid juhendajaid) võtab selle töö oma inspiratsiooniks ja juhiks.

Niisiis, milles probleem? Viimases ajakirja Science numbris ilmus töö, milles väidetakse, et „tagasisidestatud või siis ülalt alla suunatud protsesside terviklikkus võib olla teadvustamise jaoks tarvilik“ ja et „need tulemused rõhutavad kõrgemates ajupiirkondades toimuvate tagasisidestatud protsesside olulisust teadvusliku taju loomises“. Kõlab ju oluliselt, kõlab ju põnevalt? Kõlab.

Aga kuidas sellisele järeldusele jõuti? Mõõtes EEGd ja võrreldes omavahel vegetatiivses seisundis patsiente, minimaalselt teadvuslikus seisundis patsiente ja terveid inimesi. Oluline on teada, et vegetatiivses seisundis patsientidel puudub teadvuselamus, samas kui minimaalselt teadvuslikus seisundis patsiendid omavad – nagu termin ütlebki – minimaalset teadvusseisundit (ehkki on tarvis märkida, et väidetavalt umbes 40% patsientidest diagnoositakse nendesse klassidesse valesti). Seega on mõte ju lihtne – võrrelda omavahel neid katseisikutegruppe ja vaadata, milline erinevus nende gruppide vahel on seotud teadvusseisundi olemasoluga (vegetatiivses seisundis patsiendid vs. terve kontrollgrupp ja minimaalselt teadvuslikus seisundis patsiendid).

Teadlased viisid läbi EEG uuringu, kus katseisikutele esitati erineva sagedusega helisid, et esile kutsuda niiöelda mismatch negativity (mille avastajaks loetakse Risto Näätaneni, kes on hetkel professor TÜ psühholoogiainstituudis). Uuringu tehnilist poolt juhtis Karl Friston, kes on tuntud analüüsimeetodite SPM ja DCM looja ja arendajana. Hüpates üle kogu potentsiaalsest probleemistikust, mis on seotud katse enda ja tema analüüsiga, jõuame põhitulemuseni – modelleerides EEG ajuvastuseid leidsid autorid, et teadvusseisund on seotud frontaalkorteksist oimusagarasse suunatud ülalt alla töötlusega – vegetatiivses seisundis olevatel patsientidel see tagasisidestatud ühendus puudus (ehkki alt-üles suunatud ühendus temporaalsagarast frontaalkorteksisse oli olemas). Tubli! See teadmine võib ju ehk tõesti aidata teadvusseisundi diagnoosimisel ja näiteks patsiendi vegetatiivsesse või minimaalselt teadvuslikku seisundisse klassifitseerimisel, ehkki pole selge, kuivõrd need analüüsimeetodid on rakendatavad ja usaldusväärsed ühe ainsa patsiendi korral – praktiline küsimus on ju siiski üksikisiku tasandil, kus paljud sellised keerukamad analüüsimeetodid ebamääraseid tulemusi annavad. Sellegi poolest on selle teadustöö vastaval aspektil potentsiaalselt praktilist olulisust, mida tasub edasi uurida ja arendada.

Aga kuidas saavad autorid sellest tulemusest järeldada, et „tagasisidestatud või siis ülalt alla suunatud protsesside terviklikkus võib olla teadvustamise jaoks tarvilik“? Kommentaari andes on autorid suisa bravuurikamad ja jätavad ära selle „võib olla“, väites et tõepoolest – need frontaalkorteksist oimusagarasse ülalt alla suunatud protsessid on teadvuse jaoks vajalikud. Kes viitsib mõelda, võib hetkeks tõsta pilgu siit tekstilt ja ise juurelda, miks see järeldus ei pruugi olla õige – miks see, et helitooni sageduse muutmine tekitab teadvusel olevas ajus ülalt alla suunatud töötlusvoo, mida ei leita teadvuseta ajus, ei tähenda, et see ülalt alla suunatud töötlusvoog oleks teadvuselamuse loomiseks tarvilik?

Olen kindel, et mitmed lugejad, kes viitsisid seda mõtteharjutust teha, jõudsid probleemini – kuidas saavad autorid olla kindlad, et see signatuur (ülalt alla suunatud töötlusvoog) pole seotud mitte teadvuselamuse endaga, vaid mingi muu protsessiga, mis kaasneb või järgneb teadvuselamusele? Oleks ju võinud teha kavalaid edasisi katseid, mis oleks autorite järeldust ehk toetanud, kuid praeguses töös esitatakse ainult see üks katse mainitud tulemuse ja tsiteeritud hoogsa järeldusega. Järeldusega, mis ei pruugi olla korrektne, millele pole teaduslikku tõendusmaterjali ja mis seetõttu võib kogu teadvuseteadust kallutada eksitavas suunas. Artikli edu on garanteeritud, sest ilmselgelt kõik teadlased tõepoolest ei viitsi iseseisvalt mõelda – kuidas muidu jõutaks nende järeldusteni ja lastaks sellised järeldused avaldada ajakirjas Science?

Allikas:
Boly jt (2011) Preserved Feedforward But Impaired Top-Down Processes in the Vegetative State. Science.

Kuhu lähed, teadvuseteadus?

Teadvuse mõistatust on teaduslikult väga tuliselt rünnatud 1990ndate aastate algusest. Sel nädalal avaldati ajakirjas Neuron Stanislas Dehaene’i ja Jean-Pierre Changeux’ (D ja C) ülevaateartikkel, mis võtab kokku need sammud, mille teadus on selle kahekümne aastaga Teadvuse Suure Probleemi lahendamise suunas astuda suutnud. Tegu on selgelt viimase viie aasta kõige olulisema ülevaateartikliga teadvuse mõistatusest, mis jääb teadvuseteadusele suunda andma veel mitmeks aastaks. Seega: kuhu lähed, teadvuseteadus?

D ja C artikkel on ootamatult mitmekesine ja vastuvõetav. Kui varem on D ja C teiste teadvuseteadlaste teooriaid kritiseerinud, siis seekord on üritatud kõiki teadmisi ja seisukohti hõlmata ja ühe teoreetilise kaabu alla katta. Nii on D ja C teooriaga selle artikli kohaselt suguluses ja sõprussuhtes nii Lamme ideed, Tononi teadvuseteooria kui ka mõtted selle kohta, et neuronaalne sünkroonsus on teadvuselamuse alustala. See on kas väga kena sõbralik või väga kaval strateegiline liigutus: kõik saavad artiklis oma pika pai ja kõik jäävad rahule. Aga veelgi üllatavam oli, et esimest korda nägin ma seda, et Dehaene astub sammu tagasi oma teesist, et tähelepanu on teadvuse jaoks tarvilik tingimus. D ja C kirjutavad selgelt, et teadvus ja tähelepanu on seotud, kuid teineteisest eristatavad protsessid, nõustudes niisiis viimaks kogu teadvuseteaduse üldsusega. Seega pole tänaseks päevaks vist enam ühtegi juhtivat teadvuseteadlast, kes arvaks, et valikuline tähelepanu on teadvuselamuse jaoks vajalik. Selle arusaamise võib seega lugeda üheks viimase kümne aasta uurimistöö tähtsaimaks ühiseks tulemuseks. Tehtud!

Teine verstapost, mis on saanud viimase 15. aastaga tugevasti maasse rammitud, on seik, et stiimuleid, mida me ei teadvusta, töödeldakse ajus siiski põhjalikult ja et sellistel stiimulitel on mõju meie käitumisele ja ajuaktiivsusele (ühte vastavat näidet käsitlesime siin). See teadmine, et infotöötlus ajus võib toimuda ka teadvuseväliselt, on motivatsiooniks küsimustele „mis on teadvus“ ja „mis on teadvuse funktsioon“. D ja C toovad esile, et ehkki teadvustamata stiimulid suudavad juhtida käitumist, on nende mõju lühike ja nende kasutamine väga mittepaindlik – erinevate tajuobjektide strateegiline ja uudne rakendamine näib nõudvat stiimuli teadvustamist.

Aga mis on visuaalse teadvuse neuronaalsed korrelaadid? D ja C toovad esile kahte tüüpi teadvusega seotud ajuprotsesse: 1) visuaalses korteksis toimuvate protsesside võimendumine ja 2) globaalne aktiveeritus, mis enamasti hõlmab ka frontaalseid ja parietaalseid piirkondi. Jällegi on tore näha, et frontoparietaalse võrgustiku šovinismile lisaks on esile toodud see esimene punkt, sest sellega on ilmselt raske mitte nõustuda isegi neil, kes frontoparietaalse võrgustiku aktiveerimist pigem teadvustamise tagajärje kui teadvustamise endana näevad. Otsides teadvuse neuronaalseid korrelaate ajas, toonitavad D ja C muidugi eelkõige umbes 300 millisekundit pärast stiimuli esitamist tekkivaid globaalseid protsesse (P3b, globaalne sünkroonsus), mis arvatavasti kajastavad laialdaste ajupiirkondade aktiveeritust. Kuid jällegi on meeldiv, et siit-sealt kostab vahele selgelt ka idee, et teadvuse markeriks on ka juba umbes 200 ms pärast stiimuli esitamist gamma-sagedusribas mõõdetav püsiv aktiivsus visuaalses korteksis (viimaste aastate parim näide on Fischi, Malachi jt töö). Selline gamma-sagedusribas leitav püsiv jõudluse kasv võib väljendada neuronite üldise laenglemisaktiivsuse tõusu, mis sobitaks need tulemused kokku Logothetise, Lamme ja teiste poolt läbi viidud üksikneuronite laenglemist uurinud töödega.

D ja C võtavad kenasti kokku ka muudes tajumodaalsustes ja muudel viisidel saadud tulemused, mis veenavad lugejat ilmselt kenasti, et teadvusega on seotud tõepoolest mingisugune globaalne aktiivsus üle terve aju. Aga mida see tähendab? Seda, et teadvus on ajus, me ju juba teadsime. See, et teadvus on seotud üldise aktiivsuspuhanguga, mis on mõõdetav aju erinevatest piirkondadest, ei ütle meile ju suurt midagi selle kohta, mis on teadvus. Või ütleb? Kas see pikk ja lohisev ja esiletõstetud lause aitab kellelgi selgitada, miks hambaorgi jalgaastumine teeb põrgulikku valu? Mõnes mõttes näib, et ehkki uurimistööd on tehtud aukartustäratavalt palju (D ja C tsiteerivad üle 350 teadustöö), teame me teadvuse kohta ikkagi vähe.

D ja C sõnul on informatsiooni globaalne kättesaadavus see, mis moodustab meie subjektiivse teadvuselamuse. See ei tähenda ju suurt midagi ja tundub olevat ka vastuolus sellega, kuidas teadvuselamus meile näib: ühtne ja integreeritud. D ja C teooria kohaselt on teadvus midagi seriaalset – üks president korraga! Ja kahtlemata me kõik nõustume, et on mingid tahtlikud teadvuslikud operatsioonid, mida me tõesti saame teha vaid järjestikku, kuid küsimus on selles, kas seesugune teatud protsesside seriaalne olemus on teadvuse fenomeni juures keskne? Vähemalt mulle näib, et integreeritus, mis on ju mingil määral ükshaaval järgnemise vastand, on (vähemalt minu enda isiklikule) teadvuselamusele omasem.

Järgnevalt asetab artikkel põhjalikku rõhku D ja C teadvuse neurobioloogilisele ja arvutuslikule mudelile. Praegusel hetkeks on see mudel üks neurobioloogiliselt detailsemaid mudeleid selle kohta, mis see teadvus olla võiks. Väga kena ja taaskord pisut üllatav on, et nad nende lõikude vältel rõhutavad isegi aeglase negatiivsuse potentsiaalset rolli teadvuselamuse markerina. Väga huvitav väide on see, et P3b väljendab tegelikult globaalseid pidurdusprotsesse, kuid tegelik teadvuse sisu on kantud aeglase negatiivsuse poolt (mis on kõiksugu pidurdusprotsessidega seotud P3b’de poolt varjatud). Ma ise polnud tõepoolest kunagi varem aru saanud, et D ja C teooria midagi taolist ennustaks, kuid see näib tõepoolest nii – teadvuselamuse kandja on aeglane negatiivsus ja õigete meetoditega (nt aju allikaruumist otsides) peaks olema kogu selle P3b vahelt võimalik leida see negatiivne komponent, mis on seotud teadvuse sisuga.

Ülevaateartikli viimases sisulises osas toovad D ja C küllaltki kenasti punkt-punkti haaval välja, kuidas nende teooriat kukutada saaks. Siiski võtavad nad pisut kaitsva hoiaku, sest viimastel aastatel on rünnakut kahe nende poolt esitatava teesi vastu olnud palju. Esiteks ütleb see teooria, et millegi teadvustamine on hiline protsess. Nagu ma juba mainisin, on selle artikli juures kena, et see „hiline“ on tegelikult toodud ettepoole, kui D ja C seda oma varajasemates töödes teinud on – varem oli > 300 ms, nüüd juba > 200 ms. See 200 ms on minu arvates päris hea, kuid ikkagi on mitmeid töid, mis leiavad teadvuse korrelaate varem ja väga vara. D ja C tööst käib läbi mõte, et ilmselt väljendavad osa selliseid varajasi korrelaate teadvuselamusele eelnevaid protsesse. Teiseks on selle teooria kohaselt üldise laialdase ajuaktiivsuse puhanguga seotud vaid teadvuslik töötlus – kui oleks võimalik näidata, et teadvuseväline töötlus viib globaalsete ajuprotsessideni, mis hõlmavad ka frontoparietaalse võrgustiku aktiveerimist, oleks D ja C teoorial vesi ahjus. Ja viimastel aastatel on tõepoolest korduvalt näidatud, et teadvustamata stiimulid võivad aktiveerida frontaalse korteksi. D ja C vastuargument ei ole veenev ja näitab nende kaitsepositsiooni: väidetavalt on teadvustamata stiimulite poolt tekitatud frontaalne aktiivsus palju piiritletum kui „suur ja globaalne“ teadvustamisega seotud aktiivsuspuhang.

Ja lõpuks tuleb nentida, et ehkki D ja C teooria alguspäevil oli põhiline „naljanumber“ see frontoparietaalse võrgustiku aktiivsuse kausaalsuse rõhutamine (sest keegi ei uskunud, et frontaalsete piirkondade mõjutamine kuidagi teadvustamist mõjutab), on tänaseks päevaks päris muljetavaldavaid tulemusi selle kohta, et mingi roll frontaalsetel piirkondadel teadvustamise juures siiski on. Tuletame siinkohal meelde Del Culi jt tööd, mida kajastasime siin ajaveebis mõnda aega tagasi. Kahtlemata on keskne see küsimus, kas need frontoparietaalsed võrgustikud on tõepoolest tarvilikud teadvustamise jaoks või nad lihtsalt (kaudselt) moduleerivad teadvuselamust. Mina ise suurt raha selle frontoparietaalse võrgustiku idee ja teooria peale ei paneks, sest praegune tõendusmaterjal näitab, et (tavaliste, mitte kirgaste) unenägude ajal on prefrontaalne korteks küllaltki vaiki. Huvitaval kombel ei pühenda D ja C kogu oma eepose jooksul sõnakestki une ja unenägude kohta. Aga seda suuresti ka seetõttu, et nende teooria jääb unenägudega jänni: kuidas saab olla teadvuselamus, kui prefrontaalse korteksi töö on pidurdatud? Ehk ongi paras tänane postitus lõpetada sellise küsimusega, mis näitab ehedalt, et isegi kõige verivärskem ja põhjalikum ülevaateartikkel teadvusest ei ole hetkel veel teadvuse mõistatusele võrdväärne vastane – Teadvuse Suur Probleem püsib vankumatuna edasi.