Esileht > silmaliigutused ja teadvus, tähelepanu ja teadvus > kuidas mittekeskendumine vahel kasu toob …

kuidas mittekeskendumine vahel kasu toob …

motiveerituna Sveni algatatud kommentaaridest “lutsu teemas” kirjeldan lühidalt ühte uuringut, kus veenvalt näidati, et liigne keskendumine vastavas katseolukorras on tegelikult tulemuste järgi ebaefektiivne.

nimelt on 90ndate keskelt teada üks eksperimentaalne fenomen – tähelepanu silmapilgutus (ingl k: attentional blink), mis seisneb selles, et kui fiksatsioonist üksteise järel esitada mitu objekti ja nende vahed on piisavalt väiksed ja anda sealjuures näiteks ülesanne märgata numbrireas kahte tähte (näiteks esitatakse keskpunktist 8 4 A 7 1 H 0 8), siis on teise tähe äratundmine teatud ajavahemikus pärast esimest tähte väga kehvakene – teine täht ei jõua kuni pooltel katsekordadest teadvusesse. (elav näide näiteks siin)

Hiljuti näitasid Hollandis pesitsevad teadlased aga väga huvitavat efekti: kui selle küllaltki raske tähelepanuülesande juures öelda katseisikutele “mõtle katse ajal hoopis oma viimasest puhkusest” või anda talle kuulata muusikat (120 beats per minute), siis selle teise eesmärkobjekti (tähe) äratundmine paranes oluliselt, muusika grupis tähelepanu silmapilgutuse efekt peaaegu et kadus üldse!

see ei tähenda, et muusika saatel igat ülesannet parem lahendada oleks, kuid mõnes situatsioonis võib “muss” tulemusi parandada. huvitav küsimus on muidugi “miks?” – milline mehhanism seisab selle efekti taga? võimalik, et muusika lihtsalt tõstab üldist erutustaset ajus ja seetõttu teadvustab katseisik lihtsalt eesmärkobjekte lihtsamalt, kuid põhjused päris selged veel pole. Sveni kommentaari peale mõeldes pean tõdema, et lõppude lõpuks võivad tulemusi mõjutada ka need müstilised mikrosakaadid – kui tähelepanu on hajutatum, siis toimub rohkem neid miniatuurseid silmaliigutusi ja nagu me juba varem nägime, on mikrosakaadide rohkus korrelatsioonis parema teadvustamisega (vt postitus mikrosakaadidest). kes teab, kes teab.

  1. Sven
    oktoober 14, 2008, 9:05 e.l.

    Kas see muusika, mida mängiti oli vokaal- või instrumentaalmuusika? Ma pakun et siin tuleks vahe sisse.
    Ise loen peaaegu kõike teaduskirjandust trummi ja bassi saatel, aga kui keegi laulab siis hajutab tähelepanu ära, hakkan laulu kuulama. Muus osas blokeerib see suhteliselt monotoonne muusikavorm igasugused välised segavad helid üpris hästi ja mingil imelikul põhjusel on ka süveneda kergem.

  2. Jaan
    oktoober 14, 2008, 11:02 e.l.

    In the listen-to-music condition, participants were presented (through a set of headphones) with a continuous rhythmic tune running at 120 beats per minute. /…/ In one block, participants were asked to just listen to the beat while doing the task. In the other block (again block order was counterbalanced), they were asked to detect an occasional yell that was part of the music (there were no other verbal elements in the music).
    (“yellide” lugemise ja mittelugemise tingimuste vahel olulist erinevust polnud)
    nii et see tundub Su teooriaga päris hästi klappivat. igal juhul jääb küsimus “miks ja kuidas” selline muusika kuulamine peaks paremini keskenduda aitama? selles katses tundub isegi pigem, et see aitab halvemini keskenduda, sest tulemused on sarnasemad tingimusele, kus katseisik pidi mõtlema oma viimasest puhkusest jne (olgugi et paradoksaalselt on tulemused mõlemal juhul paremad kui “optimaalses” tingimuses). lisaks: nagu tekstist aru saada võime, polnud muusika mitte valitud katseisiku soovide ja eelistuste järgi, mis võiks ju ka pigem “tüütu” olla.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s