Esileht > huvitavad küsimused, ilma teadvuseta ... > kas teadvust on tõesti tarvis?

kas teadvust on tõesti tarvis?

tere. meie blogi lugedes jääb kindlasti kohati mulje, et teadvus on midagi müstilist ja väga vajalikku. kindlasti on ta müstiline, aga tema funktsioon ja funktsionaalsus on kaugel selgest. mitmed arvavad, et ega teadvusel tegelikult mingit funktsiooni polegi – me saaksime täpselt sama hästi hakkama ilma teadvuseta. seda ei pea uskuma, aga tuleb tunnistada, et kindlaid tõendeid selle kohta, et on tegevusi, mida me ilma teadvuseta teha ei saa või ei suuda, pole. seda on lihtsalt väga raske näidata, eriti kui viimase kahekümne aasta jooksul on selgunud, et inimesed saavad paljude tegevustega hakkama visuaalse teadvuse kaasabita.

parafraseerin ja tsiteerin natuke ühest kunagi 2009. aasta alguses ilmuvast eestikeelest teosest teadvuse kohta (autorite luba on olemas):

Üks tuntuimaid visuaalse teadvuseta käituja on patsient initsiaalidega D.F., kellega on põhjalikke uuringuid teinud David Milner ja Melvyn Goodale. Oma raamatus kirjeldavad need teadlased, et D.F. tundus alguses olevat pigem igav agnoosiajuhtum: varastes kolmekümnendates naine, kes oli vingugaasi mürgituse tõttu kaotanud võime näha teadvustatult objektide kuju ja vormi – seega ei tunne ta visuaalse informatsiooni põhjal ära ei sõprade nägusid, ei sõnasid paberil ega piltidel kujutatud esemeid. Huvitavaks läks lugu hetkest, mil üks teadlastest hoidis käes pastakat ja palus patsiendil arvata, mis asi see on: D.F. haaras pastaka, et seda lähemalt vaadata, üllatades nii mõlemat teadlast. Et mõista teadlaste hämmastust, proovige võtta sõbra sõrmede vahel suvalise kaldenurga all olevat pastakat: ranne peab olema pastaka positsiooni järgi õige nurga all, lisaks on pöidla ja haaravate sõrmede vahel olev tühimik vastavuses pastaka laiusega juba liigutuse ajal, enne haaramist. Kuidas saab inimene, kes ei oska öelda, mis objektiga tegu on, ja kes ei oska isegi arvata, mis pidi see objekt on või kui lai ta on, seda objekti nii täpselt haarata? See oli algus põnevatele katsetele, mille jooksul selgus, et hoolimata sellest, et patsient D.F. objektide kuju ja vormi teadvustatult ei näe, suudab ta kohati käituda nagu täiesti terve inimene. Patsiendiga kohtumisel võib talle vabalt kätlemiseks käe ulatada, sest ta suudab sellelest oma käega haarata; temaga võib mägedesse piknikule minna – ta ei komista ega ole ebakindel; ka laboris kõndides väldib ta vabalt tema teele teadlaste poolt püstitatud takistusi; ta on võimeline avama ust, võttes lingist sama täpselt nagu iga teine jne. Olgugi et D.F. ei suuda määrata objektide suurust, kuju, orientatsiooni, kasutab ta täpselt neid samu objektide visuaalseid omadusi oma käitumise juhtimiseks! Konkreetset näidet selle väite kohta näeb alltoodud jooniselt – kui patsiendile anda ülesandeks panna kaart suvalise nurga all olevasse pillu, saab ta sellega probleemitult hakkama. Kui aga patsiendilt enne “postitamist” küsida, millise orientatsiooniga see pilu on, siis ei oska ta vastata – ei verbaalselt, ega ka mitte siis, kui talle see sama kaart kätte anda ja tal paluda see piluga sarnasesse positsiooni keerata. Patsient D.F. kontrollib oma käitumist visuaalselt, hoolimata sellest, et ta ei näe objekte teadvustatult.

Niisiis, kas teadvust ikka on tarvis? kui jah, siis milleks? Muuseas, filosoofide poolt teoorias käsitletavaid inimesi, kes käituvad nagu mina ja Sina, kuid kel pole teadvust, nimetatakse filosoofilisteks zombideks. nende käitumine on tunduvalt mõistlikum, huvitavam ja vähem verisem kui filmidest tuntud zombide oma, kuid nende sisemine elu on täpselt sama tuim. ahjaa, tegelikult ma ei teagi – ehk on kõik lugejad zombid? käituvad ja kommenteerivad nagu tavalised inimesed (st vähe), aga äkki on tegelikult teadvuseta!? päris raske süüdistus, aga seda ümber lükata on veelgi raskem, sest isegi zombi võiks ju öelda “ma ei ole zombi, päriselt, mul on teadvus”. ärge uskuge! testige! leiutage teadvusemeeter!!

  1. J senior
    detsember 22, 2008, 6:45 e.l.

    VASKULAARNE KOGNITIIVNE PUUDULIKKUS
    ajaloolisi märkusi
    vaskulaarsete ebasündmuste (nt insult) käigus vöib kaduda vöime rääkida möelda teatud keeles. paratamatult tekib küsimus, kas tegemist on kvalitatiivse vöi kvantitatiivse teadvusehäirega. ehk üldisemalt: kuidas suhtlevad teadvus ja keel, inimvaim ja vöörkeel omavahel?
    MÜNCHEN Bogenhauseni haigla, 1989. Suurmees ei suuda enam rääkida saksa keeles, kuigi on saabunud Saksamaale ennast täiendama. Blogi autor aitab suhelda saksakeelse personaliga (vahendab suurmehe vene keelt). Teadvuse muutust ei tähelda, vaim on terve!
    Mis siis ikkagi on vaskulaarne tserebraalne insuffitsients? Missugune osa teadvusest aitab kompenseerida väljalangenud materiaalseid osiseid?
    Muideks, Bonni rajati vaskulaarse kognitiivse puude uurimise keskus…

  2. Bachmann
    aprill 19, 2009, 11:03 e.l.

    Teemaga kaudselt seonduvalt:
    Üleskutse kõigile blogi lugejatele.
    Üliõpilane Julia asub tegelema lihtsa küsimusega sellest, millised on anesteesiaseisundist (post-operatiivne) ärkavate inimeste esimesed teadvusmuljed. Muidugi on selle teema juures üks metoodilistest probleemidest see, kas me fikseerime tõepoolest esimest muljet või ikkagi põhiliselt mälu sellest varasemast muljest (või isegi hilisemat konfabulatsiooni või fantaasiat). Aga ega see viimane küsimuski ebahuvitav pole.
    Seega: kui blogilugejate hulgas on kedagi, kes on üldnarkoosi kogemusega ja kui ta mäletab oma kõige esimest teadvusmuljet pärast ärkamist võiks sellest blogis kirjutada. Samuti oma tuttavate hulgast selliseid esimese isiku perspektiivist saadud kogemusi koguda ja vahendada. Üliõpilane Julia oleks kindlasti tänulik selise lisainfo eest.

  3. Kriku
    mai 5, 2009, 10:40 e.l.

    Vastus üliõpilasele Juliale.

    Ma mäletan erakordselt hästi 10 aasta tagust operatsiooni. Enda meelest nägin üldnarkoosi ajal kõige ehtsamat und – kui see on põhimõtteliselt välistatud, siis peaks see nägemus olema esimene üldnarkoosi järgne kogemus. Nägemust pidasin tollal mõjustatuks “Neuromandist”, mida olin omapärases eestikeelses tõlkes vahetult enne haiglasse sattumist lugenud. Tundus, nagu lamaksin mingisugusel alusel selili (mida ma ka tegelikult tegin) ja minu peale pandaks piklik diagonaalsete kantidega (mitte nagu kirstukaas, aga midagi sellist) valge kaas või kuppel, mis enne õigesse asendisse jõudmist minu pikitelje suhtes selge mehhaanilise pöörde tegi. Esemel oli tumedad aknataolised asjad, mis mulle tundusid polaroidklaaside vms-na. Aluse ääres oli mingisuguste säravate tulukeste rida. Tõenäoliselt on tegu lõpuga mingist pikemast episoodist. Kogemus oli selgelt ainult visuaalne, kuigi unenägudes töötavad mul üldiselt kõik 5 meelt. Sellega kaasnes mingisugune ärevustunne, mitte küll lausa hirm, vaid tunne enda ümber millegi suure ja vääramatu toimumisest.

    Huvitav, kas see võiks olla esimene aisting liikumisest, kui ratastel kanderaamiga kuidagi manööverdati? Või oli see mingisugune viimane aisting enne narkoosi vajumist, mis meelde jäi? Või ikkagi mingi une- või narkouima taoline seisund narkoosi ajal?

    Päris ärgates olin hetke jooksul kergelt disorienteeritud, mäletan, et küsisin, kus ma olen ja mispärast, aga see möödus mõne sekundiga.

  4. anu
    juuni 9, 2009, 7:55 p.l.

    Mina olin 13 aastat tagasi üldnarkoosis. Mul oli ilmselt sellest ärkamisega veidi probleeme. Esimene mälestus ärkamisest oli, et mind plaksutati vastu põske ja kuulsin häält “juba ärkab”. Järgmine mälestus oli juba palati voodis, kus tundsin, et mul on väga paha olla.
    Niisiis kahjuks ei midagi põnevat😦

  5. juuni 21, 2009, 9:45 p.l.

    Kas autistid võiksid klassifitseeruda filosoofiliste zombidena?

  6. ökul
    juuni 21, 2009, 11:20 p.l.

    Ilmselt on teadvuseteadlaste valdav seisukoht, et autistlik isik omab vahetut teadvuslikku kogemust üldjoontes samuti nagu iga teinegi inimene, kuid sotsiaalsete stiimulite teadvustamises ja nendele reageerimises on erinevusi, samuti sise- ja välismaailma teadvuses kajastamise suhteline osdakaal võiks olla kallutatud sisemaailma suhtelise ülekaalu poole. Teadvuse sisus võib olla erinevusi, kuid teadvus on olemas. Zombil pole teadvuslikku kogemust üldse mitte.

  7. Anonüümne
    jaanuar 30, 2010, 11:42 e.l.

    Mina olin üldnarkoosis 16 aastat tagasi ja mäletan täpselt, et teadvusele tulles esimene asi, mida tundsin oli see, et kõhu peal tõmmati niite kokku (mul oli sapi eemaldamise operatsioon), kuulmine taastus samal ajal nagu tundminegi, silmad avasiń palju hiljem.

  8. Bachmann
    jaanuar 30, 2010, 1:30 p.l.

    Aitäh. Andemid vaikselt ikka koguneb, nii et oleksime tänulikud kõigile ka edaspidi oma esimese isiku perspektiivist kogetud teadvuse taastumise kogemuste kohta.

  9. jaanaru
    jaanuar 30, 2010, 1:40 p.l.

    suur osa vastustest sellele küsimusele on hoopis järgneva postituse all: https://teadvus.wordpress.com/2009/04/19/uleskutse-teadvusmuljed-uldnarkoosist-argates/

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s