sõlmimisprobleem

kujutage ette tänavastseeni, kus teineteisele sõidavad vastu kollane maastur (Hummer, minugipoolest) ja punane sedaan (ükskõik, mis mudel). kui tänaval sellist pilti näeksite, siis oleks see nägemine “imelihtne” – lihtsalt vaata, sedaan ja maastur muudkui vuravad. Kui aga küsida, kuidas see “pilt” ajus kokku pannakse, siis muutub kogu lugu hoopis raskemaks (tüütult raskeks). üks probleem, millest juba varem nämmutanud oleme, on see, kuidas seda pilti teadvustatakse. teine probleem, millest kunagi ehk pajatame, on see, kuidas see pilt nii stabiilne on, hoolimata sellest, et me kogu aeg oma silmi liigutame. probleem, millest täna juttu teeks, on järgnev: meie mõnusad autokesed on esindatud kolme omadusega – liikumine (suund, kiirus), värv ja kuju; mure ajuteadlaste jaoks tekib sellest, et kõiki neid omadusi töödeldakse erinevates ajupiirkondades – on eraldi piirkonnad liikumise, värvi ja kuju analüüsimiseks, mis asuvad üksteisest aju mõistes kaugel (nagu Elva Pariisist). seega probleem: kuidas teab aju, et kokku kuuluvad punane, sedaani kuju ja vasakule liikumine? see ongi legendaarne sõlmimisprobleem

probleem on üllatav, aga ehk veelgi üllatavam on selle probleemi lahendamiseks välja pakutud mehhanism: et kollased maasturid ja punased sedaanid omavahel segi ei läheks, võtavad neuronid, mis kodeerivad “punast” ja “sedaani” ja “vasakule liikumist” oma impulsisaatmisele samasuguse valsitakti “ta-ta-tah, ta-ta-tah” (samas taktis tulistavad kõike kolme omadust kodeerivad neuronid), neuronid, mis kodeerivad “kollast” ja “maasturit” ja “paremale liikumist” võtavad aga ühise tangorütmi. tegelikult pole neuronitel tantsimisega väga pistmist, aga asja mõte on järgmine: neuronid, mis kodeerivad sama objekti, tulistavad samas rütmis; neuronid, mis kodeerivad teist objekti, kodeerivad ka omavahel samas rütmis, aga erinevas rütmis kui esimest objekti kodeerivad neuronid. öeldakse, et kollast maasturit või punast sedaani töötlevad ühikud tulistavad sünkroonselt. selle teooria esindajad nagu Wolf Singer, Charles Gray, Andreas Engel jms arvavad, et sünkroonsus lahendabki sõlmimisprobleemi = sõlmitakse läbi sünkroonsuse.

ilus lugu, ilusad autod, sügav probleem ja elegantne lahendus. aga kuidas teavad punast ja maasturit kodeerivad neuronid sünkroonselt tulistada? see, et nad sünkroonsed on, lahendaks probleemi. aga kuidas nad sünkroonseks saavad – kuidas nähtav tänavapilt tekitab kaks vastavat sünkroonset rütmi? sünkroonsus selgitab, kuidas omadused võivad sõlmitud olla, aga mitte seda, kuidas nad sõlmitud saavad. kuidas sõlmitakse? lahendus võiks olla, et on kodeeritud ka ruumiline asukoht ja lihtsalt ruumis teatud positsioonil olev objekt saab endale omadused “kollane” ja “maasturi kuju”, samas kui teisel positsioonil paiknev objekt saab “punase” ja “sedaani”. sel juhul tekib aga küsimus, miks meil nüüd veel sünkroonsust tarvis on? sellist ruumilist sõlmimist võiks ju lahendada ka ilma sünkroonsuseta (ilma valsitaktita, nagu ööklubis).

kokkuvõte: objekti erinevate omaduste sõlmimine on imelihtne (vaata end peeglist, siis saad aru), aga kui küsida, kuidas see ajus toimub, siis läheb asi üpris keerukaks. sünkroonsus on tore mehhanism, mis on kindlasti ajus funktsionaalne, iseasi küsimus on, kas teda tõepoolest on tarvis sõlmimisprobleemi lahendamiseks. lisaks jäävad kaks ehk omavahel seotud, kuid võib-olla ka iseseisvat küsimust: kuidas on sõlmimine seotud teadvusega ja kuidas on neuronaalne sünkroonsus seotud teadvusega. hea, kui on küsimusi, aga vahel oleks lisaks küsimustele tore ka tõepoolest vastuseid leida.

  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s