mida näen hetkega?

ärge nüüd imestage, et postitamise tihedus äkiliselt tõusnud on – sain oma lõputöö valmis ja nüüd pole eriti suurt midagi pihta hakata, niisiis mõtlen niisama (mind) huvitavate küsimuste üle.

üks viimasel ajal (minu jaoks) palju põnevust pakkunud küsimusi on järgnev: kujutage (taaskord) ette, et teile vilksatatakse vaid hetkeks (pooleks sekundiks) ekraanile 12 tähte (3 rida, igas reas 4); teile tundub, et te nägite neid kõiki (ja mulle ka, kahtlemata), aga kui küsida “mis tähed ekraanil esitati”, siis suudate taastoota vaid 3-4 neist. ah, seda on vist raske ette kujutada, seega elage ise läbi, vajutades siia. tundub ju, et nägite kõiki? suudate ju vastata ainult 3-4?

kas see on illusioon, et me näeme algselt kõiki tähti? ei pruugi olla, sest ehk 3-4 raporteerimine kustutab ülejäänud tähed mälust (või kustuvad nad lihtsalt selle aja jooksul, mis kulub 3-4 raporteerimiseks). kuidas seda näidata? juba 1960ndal aastal näitas Sperling oma doktoritöösse ja psühholoogiateaduse klassikasse kuuluvas kavalas katses, et kui pärast tajuteabe (kõikide tähtede) esitamist ja ekraanilt kadumist anda katseisikule vihje, millist rida raporteerida (näiteks kõrge toon – ülemine rida, keskmine toon – keskmine rida jne), siis suudavad katseisikud ka raporteerida 3-4 tähte. mida see tähendab? see tähendab, et kuna katseisikud said vihje alles pärast tajuteabe ekraanilt kadumist, siis võis vihje tulla ju iga rea kohta ja kuna igast reast suudeti raporteerida 3-4 tähte, siis on tegelik algne tajuteabe sisu vähemalt 3 x 3-4 = 9-12 ühikut. väga kaval! seda nippi on kasutatud edaspidigi ja nii on põhimõtteliselt näidatud, et algselt oma jälje jättev representatsioon ekraanil olevast on väga detailirohke – isegi kui esitada 96 tähte, suudavad katseisikud neist sellise meetodi abil iga eraldi raporteerida.

kas teile tundub ka, et see teadmine, et algselt on pea kogu informatsioon olemas, on selgelt vastuolus eespool kirjeldatule – et katseisikud ei märka piltidel toimuvaid muutuseid jne? on küll, jah. kuidas on selgitatav, et algselt on kõik detailid representeeritud, aga hetke pärast ei märgata erinevust, mis ei ole detailides, vaid võtavad enda alla suure osa kogu pildist??? (märkus: algselt peavad olema detailid representeeritud, sest muidu oleks ju võimatu, et pärast pildi ekraanilt kadumist katseisik iga suvalise 96st tähest raporteerida suudab!!). siin on midagi kahtlast. mõistlik selgitus paistab olevat, et kas see algne detailne representatsioon hajub väga kiiresti ja meelde jäävad ainult need 3-4 detaili, millel oli tähelepanu, või kustutab teise pildi näitamine esimese detailse representatsiooni, ilma et toimuks võrdlusprotsess nende kahe vahel. (võimalik, et mõjuvad mõlemad faktorid koos).

igal juhul nüüd (alles nüüd???) huvitav küsimus: kas see algne detailne representatsioon on teadvustatud? kas kõik detailid on algselt teadvuses olemas? taaskord: muutusepimeduse jms näited justkui tõestaksid, et meie teadvustatud nägemine ei ole detailirohke; samas on endal tunne, et me näeme kõike. just seetõttu on küsimus, kas algselt olemasolev detailne representatsioon on teadvustatud, nii oluline – jah-vastus näitaks, et me ei eksi ja et muutusepimeduse paradigma on mõneti tehislik. samas tuleks ka vastata gorilla-näitele: miks katseisikud ei näe gorillat, mis sest, et too on vaateväljas 8-9 sekundit? eriti hämmastav on see nüüd, kus me teame, et tegelikult on detailselt representeeritud kogu stseen! see tähendaks, et hoolimata detailidest jääb see kujutis, mis on väljaspool tähelepanu, liiga nõrgaks, et endale tähelepanu tõmmata.

niisiis, kuidas näidata, et lühidalt esitatud tajuteave, mis on detailselt representeeritud (kuna pärast selle kadumist saab valida ükskõik millise osa sellest teabest), pole mitte ainult detailselt representeeritud, vaid et need detailid on ka fenomenaalses teadvuses?

(NB: kui kogu see värk väga segane ja pisut “hullumeelse jauramise” moodi tundub, siis ärge muretsege – hull ma (veel) ei ole ja segane on lugu tõepoolest, ka minu enda ja kõigi teadvuseteadlaste jaoks)

  1. Kristjan Korjus
    november 27, 2008, 12:58 p.l.

    Minu arust toimiks järgnev eksperiment päris hästi:

    Kõik oleks sarnane “gorilla katsega”: katseisikul lastakse loendada sööte ja söötjate vahele tuleb gorilla, keda me tavaliselt ei märka. Kuid enne kui gorilla jõuab pildist kaduda kaob video pilt ning samal hetkel öeldakse kiirelt midagi sarnast: “Kas gorillat nägid?” või “Kas nägid midagi erilist?”.

    Idee siis selles, et kui see detailne kujutis on meie ajus kuskil täielikult olemas, siis peaksime me seda suutma meenutada või “näha” kuna sellele on juhitud meie tähelepanu.

    Katse juures saaks veel muuta aega, kui mitu millisekundit enne või pärast pildi kadumist öeldakse lause, mis juhib tähelepanu ebanormaalsusele.

  2. Jaan
    november 27, 2008, 1:49 p.l.

    kommenteerin esialgu vaid lühidalt: see on hämmastavalt taibukas mõte. (konksud tulevad külge, kui küsida, kuidas seda ideed täpselt ja teaduslikult realiseerida, aga vaatame, ehk hakkab hammas peale)

  3. Ökul
    november 27, 2008, 2:09 p.l.

    … kui mu mälu (teadvuslik mälu) ei peta, siis midagi sarnast tegi rahvas Victor Lamme uurimisrühmas kui nad changeblindnessi uurisid; tasub üle kontrollida

  4. Jaan
    november 27, 2008, 2:28 p.l.

    … muidugi selle vahega, et nad uurisid change blindnessi (muutusepimedust; Landman et al., 2003; Sligte et al., 2008), kus ei nähta muutust, mis aga ei tähenda, et ei teadvustata objekte (kuna neid võidakse näha, kuid nende omadused kas kaovad kiiresti või asendatakse teise pildi poolt, ilma et toimuks võrdlusprotsess). “gorilla-katses” on aga selgitus, et tõepoolest ei nähta teadvuses gorillat. mina näen kõiges selles sasipuntras paari huvitavat ja nii mõndagi vastamata küsimust.

  5. Jaan
    november 27, 2008, 2:35 p.l.

    etteruttavalt: igal juhul saab kahjuks põhimõtteliselt mõlemal juhul (nii muutusepimeduse kui ka tähelepanuta pimeduse puhul) öelda, et muutuva pildi detailid / gorilla tegelikult ei jõua fenomenaalsesse teadvusesse enne kui tähelepanu neid “valgustab”. sellest kirjutan homme.
    Kristjani poolt välja pakutud gorilla katse on siiski oluline, sest see näitaks (minu teada esmakordselt), et tähelepanuta pimeduse paradigmas on tegelikult gorilla representatsioon süsteemis olemas. või ma eksin?

  6. ökul3,5
    november 29, 2008, 9:22 e.l.

    Täiendus minu eelmisele cmntr-le: Tasub vaadata (kui juba pole üle vaadatud :-))artiklit: Sligte, I.G., Scholte, H.S., Lamme, V.A.F. (2008). Are there multiple visual STM stores? PLoS ONE 2008, 3(2): e1699…
    Sealt järgnev abstract:
    Classic work on visual short-term memory (VSTM) suggests that people store a limited amount of items for subsequent report. However, when human observers are cued to shift attention to one item in VSTM during retention, it seems as if there is a much larger representation, which keeps additional items in a more fragile VSTM store. Thus far, it is not clear whether the capacity of this fragile VSTM store indeed exceeds the traditional capacity limits of VSTM. The current experiments address this issue and explore the capacity, stability, and duration of fragile VSTM representations. METHODOLOGY/PRINCIPAL FINDINGS: We presented cues in a change-detection task either just after off-set of the memory array (iconic-cue), 1,000 ms after off-set of the memory array (retro-cue) or after on-set of the probe array (post-cue). We observed three stages in visual information processing 1) iconic memory with unlimited capacity, 2) a four seconds lasting fragile VSTM store with a capacity that is at least a factor of two higher than 3) the robust and capacity-limited form of VSTM. Iconic memory seemed to depend on the strength of the positive after-image resulting from the memory display and was virtually absent under conditions of isoluminance or when intervening light masks were presented. This suggests that iconic memory is driven by prolonged retinal activation beyond stimulus duration. Fragile VSTM representations were not affected by light masks, but were completely overwritten by irrelevant pattern masks that spatially overlapped the memory array. CONCLUSIONS/SIGNIFICANCE: We find that immediately after a stimulus has disappeared from view, subjects can still access information from iconic memory because they can see an after-image of the display. After that period, human observers can still access a substantial, but somewhat more limited amount of information from a high-capacity, but fragile VSTM that is overwritten when new items are presented to the eyes. What is left after that is the traditional VSTM store, with a limit of about four objects. We conclude that human observers store more sustained representations than is evident from standard change detection tasks and that these representations can be accessed at will.

  7. Jaan
    november 29, 2008, 9:35 e.l.

    on vaadatud ja loetud, aitäh siiski vihje eest.

  8. Kriku
    mai 5, 2009, 11:09 e.l.

    Jaan, ma küsiks teistpidi. Kas ses osas on vahet, kas aju tegeleb nähtava pildi või mingite abstraktsete katergooriatega? Males näiteks on tavaline, et keskendudes mingile ideele “unustatakse ära” mingisugune teine elementaarne ähvardus ja kogu kristallpalee kukub kilinal kokku (kunagine tippsuurmeister Salo Flohr ütles ühe sellise vea kohta, et unustas ära, et üks oda üldse laual eksisteerib – kahtlaselt sarnane gorilla “mittemärkamisega”).

  9. jaanaru
    mai 5, 2009, 11:39 e.l.

    postituses püstitatud probleemi tutvustuseks mainin, et “nähtav pilt” tähendab “teadvust”, mis omakorda on “sisendi rekonstruktsioon” – postituse küsimus puudutab seda, kas selles gorillakatses on gorilla teadvuses või ei (sisendina on ta võrkkestal kindlasti).
    siiski on male-analoogia väga hea: antud juhul on ajus tõepoolest konstrueeritud mingi abstraktne “pilt” malelauast, milles teatud objektiivselt malelaual asetsevad objektid sellest pildist välja jäävad.
    niisiis: kui aju loob mingi representatsiooni, siis tihtipeale ei ole see mitte kõige objektiivsem ja õigem. kuidas selle representatsiooni loomine käib, millist informatsiooni selle loomiseks kasutatakse ja miks ta vahel eksib või midagi olulist välja jätab, on küsimused, mille kallal siin blogis (liigagi tihti) juurdleme🙂

  10. jaanaru
    mai 5, 2009, 11:50 e.l.

    jällegi jäi küsimus ise vastamata. Niisiis, vastus Kriku küsimusele: ilmselt ei ole vahet. ükskõik, mida aju representeerib, teeb ta seda “kreatiivselt” (osasid objektiivseid andmeid ignoreerides)

  11. Kriku
    mai 5, 2009, 12:07 p.l.

    Kui nüüd siit edasi minna praktiliste probleemide juurde, siis mis võiks olla aju jaoks “reset” nupp, mis tähelepanu mingitelt detailidelt jälle kogupildi peale tagasi juhiks? Et siis mida peaks tegema inimene, kes kahtlustab, et on sattunud või sattumas seisundisse, kus gorillad võivad märkmata jääda ning väike uinak ei ole praktilistel põhjustel teostatav?

    Teine küsimus – kas mingisuguste ainete mõju all (kofeiin vms) võib gorillaprobleem süveneda või taanduda?

  12. jaanaru
    mai 5, 2009, 2:03 p.l.

    huvitaval kombel ei ole seni mitte keegi uurinud kofeiini mõju antud fenomenile (tähelepanematusepimedusele). aju füsioloogia seisukohalt võiks arvata, et asju märkama panevad kõiksugu stiimulid, mis kutsuvad esile “mis-see-on” orienteerumisrefleksi (mis tõepoolest toimivad osati läbi nö “reset-mehhanismi”, mida esindab aktiivsuslaine aju vanematest “koorealustest” piirkondadest), sest siis üritab aju uuesti ümbritsevast aru saada. Tuleks lasta iseennast näpistada?

  13. ökul
    mai 5, 2009, 5:26 p.l.

    Kofeiini mõju on uuritud näteks kahemõtteliste kujutiste alternatiivsete variantide teadvuses vaheldumise puhul — kofeiin kiirendab teadvustõlgenduste vahetumisi.
    Samuti on paaris katses uuritud kofeiini mõju maskeerimisele — pilt on segane, aga kipub olema nii, et sihtstiimulile järgnev mask võib kofeiinitingimuses hoppis tugevamini teadvusse jõuda, seega sihtstiimulit teadvusest rohkem ilma jättes.
    Eysencki koolkonna psühholoogid ja nende mõttekaaslased on päris sageli leidnud, et mistahes stimulant (kofeiin, valge müra, tugevat emotsionaalset erutust põhjustav stiimul, …) üldiselt muudab teadvusvälja intensiivsemaks ja kitsamaks. Tajutakse kiiresti ja erksalt, aga kõrvalised asjad võivad veelgi enam teadvusväljast kaduda. See nagu vana hea “hiina taskulamp”: valguslaik väiksemaks ja intensiivsemaks või vastupidi!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s