Esileht > huvitavad küsimused, visuaalsed illusioonid > kas hetkes on teadvust?

kas hetkes on teadvust?

lubasin sealt jätkata, kuhu eile pooleli jäin. ja seda teengi!

probleem oli järgnev:
1) meile tundub, et me näeme igal hetkel oma silme ees detailset pilti, samas
2) katsed muutusepimeduse ja ahvikostüümis inimestega on näidanud, et me ei näe tegelikult mõhkugi, aga
3) on võimalik, et need katsed on mõneti eksitavad, sest muutusepimeduses peab võrdlema kahe pildi vahel toimuvaid muutusi – ehk me näeme detailset pilti, aga see lihtsalt hääbub kiiresti + kirjutatakse teise pildi poolt üle, ilma et toimuks võrdlusprotsessi.
4) meil on alust arvata, et nägemine on detailsem kui muutusepimedus ja “gorilla-katsed” (tähelepanematusepimedus) näitavad, sest pärast tajuteabe kustutamist (pärast pildi kadumist) on võimalik lühiaegselt pea iga ekraanil (pildil) olnud detaili kirjeldada.

mind selles kontekstis huvitav küsimus on järgnev: me teame, et kuskil süsteemis on kõik detailid esindatud; kuidas me saaksime teada, kas kõik detailid on esindatud teadvuses? esialgu tundub see küsimus tobe ja ehk isegi sutsu napakas – kui meile tundub, et kõik detailid on teadvuses ja me teame, et kõik detailid on kuskil süsteemi tasandil esindatud, siis miks me ei peaks arvama, et detailid ongi teadvuses? kohe selgitan.

esimese probleemi tekitab tähelepanematusepimeduse katse gorillaga: kui detailid on teadvuses, siis miks me ei näe gorillat?? arvan, et sellele küsimusele leidub võimalik vastus: eelmises postituses ja selle postituse alguses punkt 4 all tutvustatud katsete põhjal võime öelda, et ehk on fenomenaalses teadvuses rohkem (kõik tähed), kui me raporteerida suudame (max 4 tähte). selge, et me ei saa eelduseks võtta seda, mida me tõestada tahame, aga kui see peaks nii olema, siis pole meil lihtsalt ennatlikult põhjust arvata, et gorilla fenomenaalses teadvuses polnud – ehk ta oli fenomenaalses teadvuses, aga kuna katseisik oli seotud söötude lugemisega, siis ei pääsenud ta juurdepääsuteadvusesse (mida on tarvis objektide ja nende omaduste kirjeldamiseks).

et seda otsustada, tulebki appi Kristjani väga taibukas katse – kui kossustseeni keskel, kus ahvike ilusasti pildi keskpunkti ligidal, järsku stseen pildilt kaotada ja siis katseisikult küsida, mida (eriskummalist) ta pildil nägi, siis vastab ta oma mälukujutise pealt (sarnane taas nendele tutvustatud mälukatsetele – pilt kaob, aga kujutis temast jääb. proovige ise: vaadake midagi ja pange silmad kinni). kui nüüd seal mälukujutises peaks gorilla olemas olema, siis voila – süsteemis olemasolev representatsioon on detailsem kui see, mida me raporteerida suudame. see katse näitaks esmakordselt, et inattentional blindnessi tingimustes katseisikutel siiski on detailne representatsioon toimuvast, sealhulgas ka gorillast. oot? aga miks ma ei räägi teadvusest? miks ma ei saaks kohe öelda, et gorilla oli tõepoolest teadvuses? taas üks konks.

katsed muutusepimedusega ja inimahvideks riietatud tüüpidega on pannud suure osa teadlaskonnast arvama, et millegi teadvustamiseks on tarvis tähelepanu. nad ütleksid umbes järgnevat: “teadvus ei ole detailne. detailsus on illusioon. detailid teadvustuvad ainult siis, kui neile on pööratud tähelepanu”. seepeale saaks ju vastu väita: “noh, aga kuidas siis selgitad seda, et iga element 96st võimalikust on teadvustatav ja kirjeldatav?”. kahjuks on tähelepanu-ideede pooldajal (Dehaene & CO Pariisis) sellele küsimusele valus vastus: “sel hetkel, kui 96 elementi ekraanil esitatakse, me neist igaühte ei teadvusta. see kõige nägemine on vaid illusioon. me teadvustame seda, et seal on tähed. nüüd, kui pärast 96 tähe ekraanilt kadumist ilmub ühte kohta kastike, mis mulle ütleb, millist tähte ma identifitseerima pean, siis ma liigutan oma tähelepanu sinna. kuna tähelepanu saab sinna juhitud, siis seal kohal olevad detailid jõuavadki teadvusesse. over and out.

tjah, see on üks väga rõve trikk, mida need tähelepanu-tüübid meie kulul teevad. näiteks ka Kristjani modifitseeritud gorilla-katsele saaksid nad öelda: “jah, muidugi, nüüd nad näevad gorillat teadvuses, kuna nad juhivad pärast pildi kadumist oma tähelepanu kas pildi keskele või kogu pildile, märkavad seal keskel midagi kahtlast, zoomivad tähelepanu sisse ja voila – näevad gorillat teadvuses.” (advanced lugejatele – Landmani, Lamme jt katsete kohta kehtib sama: esimene pilt esitatakse, seejärel tuleb “cue”, mis aga viib tähelepanu kiiresti vastavale elemendile, mistõttu muutust teadvustatakse).
ühesõnaga: detailne representatsioon on küll olemas, aga see pole teadvuses. teadvustatakse detaile siis, kui neile on juhitud tähelepanu. väga vastikud tüübid! (suisa nutt tuleb peale). seega, kes tahab säärastele norijatele näidata, et see detailne representatsioon, mis süsteemis on, on detailide tasemel ka teadvuses, peab tõestama, et detaile, mis on lühiajalises mälus pärast tajuteabe ekraanilt kadumist, saab kirjeldada ka ilma tähelepanuta. mission impossible IV ?

see on nii keeruline, et isegi ma ise ei saa enam Aru. hakkan vist hoopis stand-up komöödiat tegema, räägin naljakalt nendest asjadest, mille üle teadlased arutavad ja kuidas nad oma õhtuid sääraste küsimuste käes vaeveldes veedavad. ühesõnaga teen nalja enda kulul. kes tuleb kuulama?

  1. ökul3,5
    november 29, 2008, 9:36 e.l.

    Ehk tulla tagasi Erikseni ja Collinsi neljakümneaastase katse juurde? Nad näitasid järjestikku kahte tähenduseta, näivalt juhuslikku punktikestevälja. Koosesitatuna osa punkte moodustas silbi. Ajaintervalli (SOAd) muutes mõõtsid nad välja ikoonilise mälu kestuse (umbes 100 ms-st pikemate intervallide korral silpi ei teadvustatud). Teha keeruline stseen punktikestest, millest üks osa esitatakse esimeses kaadris, teine järgnevas kaadris, … ? Siit võiks keegi nüüd edasi mõelda🙂

  2. Jaan
    november 29, 2008, 9:53 e.l.

    see on väga hea mõte, mille peale ma ise poleks osanud tulla. pean juba mitmendat korda nentima: see ajaveeb hakkab ennast ära tasuma, sest siin tekib tänu teravatele kommentaaridele palju rohkem mõtteid kui mu enda väikeses peas. (kollektiivne teadvus?)

  3. Jaan
    november 29, 2008, 10:38 e.l.

    kas pole mitte võimalik, et Eriksen ja Collins said ikoonilise mälu kestuseks sellise meetodi abil nii lühikese ajaintervalli vaid seetõttu, et neil oli teine stiimul (ka) tugeva kontrastiga, mis tegelikult maskeeris esimese stiimuli ikoonilise kujutise ???

  4. ökul3,5
    november 29, 2008, 4:46 p.l.

    Otse vastupidi, esimese stiimuli (NB! ilma tähenduseta juhuslikuna näiv punktide parv) hea teadvuslikus ikoonis säilimine oli eelduseks, et tema integreerumisel järgneva (samuti ilma tähenduseta) punktiväljaga teadvustatud silp (nt CV) tekkis. Lihtsalt ajaintervall S1 ja S2 vahel ei tohtinud olla üle 100 ms. Seega visuaalne teadvus integreerib ärritajaid endasse umbes 10 korda sekundis (meenutagem ka selliseid nimesid nagu Stroud, Efron, KOch ja van Rullen).

  5. Jaan
    november 29, 2008, 5:02 p.l.

    ma saan aru ja see alfa-rütmis integreerimise hüpotees on midagi, mis on niigi põnev, kuid mis eelkõige vajab edasist uurimist, aga mu küsimus oli teistsugune: sligte jt leidsid, et teatud ikoonilise mälu teatud komponent kestab kuni 4 sekundit, seega huvitusin, miks tollal nii lühike kestus leiti ja pakkusin, et kui teine stiimul väga tugeva kontrastiga esitada (mis sest, et ta eelmise stiimuliga ruumis ei kattu), siis ta maskeerib eelmise => võib-olla, kui teine punktiparv oleks nõrgema kontrastiga, siis oleks võimalik parvekeste (esimese ikoon + teine stiimul) ühendamine ka 250 ms pärast.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s