Esileht > huvitavad küsimused > mälu – (rakenduslikult) põnevam kui teadvus?

mälu – (rakenduslikult) põnevam kui teadvus?

teadvus on tore, suur ja raske probleem, aga kui mult kord küsiti, miks ma seda uurin, st mis kasu sellest teadmisest tuli, siis pidin esialgu kokutama, seejärel rõhuma probleemi kesksusele elu- ja vaimuteadustes ja seejärel mainima, et ega elektrit leiutades ka ei teatud, milleks too hea võiks olla.

mälu temaatika on aga nii huvitav, keeruline kui ka selgete rakenduslike aspektidega – kes meist ei tahaks õppida kiiremini võõrkeelt, jätta paremini meelde romantilisi luuletusi, olla lihtsalt efektiivsem oma mäluasjandustes? iseenesest on pikaajalisse mällu salvestamise protsessi uuritud nii neuronaalsel kui ka molekulaarsel tasandil ja tegelikult peaksid esimesed “Punased Pillikesed” ja muud preparaadid juba isegi loomkatsete staatusest edasi olema, st neid peaks kas juba praegu või peagi “turult” saada olema. me ei räägi siin mingitest rohtudest, kuhu on peale kirjutatud “see paneb Su aju väga hästi tööle nii et söö seda terve öö enne eksameid”, vaid nendest, mis on arendatud teadlaste poolt teaduslike uurimistööde tulemuste põhjal kuskil suurtes farmatehastes.

kahju on sellest, et teadusmaailm ei teagi täpselt, milliseid edusamme seal faramatehastes töötavate teadlaste poolt tehtud on – neile makstakse hästi, kuid teave on muidugi konfidentsiaalne (et ükski teine farmavabrik nende “coca-cola” retsepti ei rööviks). ühesõnaga praktiline rakendus muudab probleemi ühelt poolt atraktiivsemaks, kuid teiselt poolt aeglustab teaduslikke edasiminekuid.

mis on siis mälu juures huvitavad probleemid? kõige üldisemalt sõnastatuna on küsimuseks, kuidas miljardite ajurakkude ja nende triljonite ühenduste tugevusse on võimalik informatsiooni kodeerida. tänapäevase teadmise põhjal võiks hinnata, et informatsioon on salvestatud sünaptilistesse tugevustesse ja aju ajalis-ruumilistesse mustritesse. aga kuidas täpselt? kuhu täpsemalt? kui patsiendil välja lõigata mõlemad ta hipokampused, siis uusi pikaajalise mälu sisusid enam ei teki. kas sellest võib järeldada, et hipokampuses on salvestatud mälu? ilmselt mitte. ehk on hipokampus pigem midagi “raamatukogu hoidja” sarnast – kui ta on kahjustatud, siis pole enam kedagi, kes mälujälje õigesti üles leiaks. aga kuidas on terves ajus võimalik see, et ma suudan midagi meenutada? tundub, et tihtipeale on mälu assotsiatiivne protsess, kus mingi sisend või mõte tekitab automaatselt seose mingi vana mälusisuga, mis siis teadvustub. miks see nii on? ja kuidas toimub millegi (mõne nime vms) “mälust otsimine”? enamgi veel – mis on nö “keeleotsa fenomen” ajus? miks nimi või miski muu ei meenu, isegi kui meenub kõik ülejäänu, mis selle isikuga seotud on? st on olemas kõiksugu vihjed, mille järgi seda nime otsida võiks, kuid nimi ise ei meenu (ja meenub kunagi hiljem, mingil suvalisel ajahetkel). miks on nii, et mällu salvestada on palju lihtsam informatsiooni, mis seostub eelnevaga? st põhjus iseenesest ongi see, et info seostub eelnevaga, aga mida see fraas täpselt ajus tähendab? kuidas on seostamine realiseeritud ja miks see on mällu salvestamiseks oluline? kuidas me saame mälu matemaatiliselt ja informatsiooniteoreetiliselt kirjeldada? mida tähendaks nende teooriate kohaselt uue informatsiooni salvestamine? lõppude lõpuks: kuidas on omavahel seotud millegi teadvustamine ja selle sama objekti kohta olemasoleva info hulk ajus, st kas teadvustamine on seotud mingi “tähenduse” aktiveerimisega?

jah, mälu on põnev. mõelge selle peale, kui jõulukuuse all “peast” jõulusalme deklameerite.

  1. Jaak (ehk J senior)
    detsember 22, 2008, 5:05 e.l.

    ja jälle ma märkan et teemat on käsitletud kitsalt ja varamaterialistlikult
    mälu puhul on nt väga oluline selle vördlemine lainetusega
    VESI JU MÄLETAB LAINEID
    miks ajuollus ei peaks väljade tekitatud vönkeid mäletama?
    on viimane aeg hakata blogi vaatenurka laiendama
    JÄLGIGE MU KOMMENTAARE
    J senior

  2. Jaan
    detsember 24, 2008, 10:06 e.l.

    arvan, et meie seisukohti on antud juhul liiga kitsalt mõistetud. mälu neuronaalne substraat pole päris selge, kuid sugu(haru)venna Buzsàki ja paljude teiste (eelkõige Saksamaal) tehtud tööd näitavad, et neuronaalsed rütmid ja “Lainetused” tõepoolest mängivad olulist rolli mällu salvestamise puhul. gamma sagedusel “lainetavad” neuronid suudavad enda kantavat sisendit tõhusamalt salvestada, kuna gamma-rütm on seotud ka aju plastilisusega. hipokampuse teeta rütm (lainetus) on aga määrav selles suhtes, kas mälusisu saab hästi salvestatud või ei (kui satub “heas” teeta rütmi faasis, siis saab, kui halvas, siis ei saa). seega, tõepoolest: on väga oluline mälu võrrelda lainetusega (iseasi küsimus on, kas vesi tõepoolest mäletab laineid)

  3. Tiit Kuuskmäe
    detsember 24, 2008, 10:35 p.l.

    Tere!

    Esmalt pean ma vabandama: kardan, et ma ei tea teadvuse suurest probleemist väikest raasugi. Ometi on mul paar küsimust, mille vastuste osas oleksin ülimalt tänulik:

    (1) kas mõistel “teadvus” on ka mingi definitsioon? Või kasutatakse seda mõistet üksnes operatsionaalselt, et koondada hulk hüpoteetiliselt sarnaseid nähtusi (mälu, mõtlemine jne.), et paremini artikuleerida ning mõista nende erinevate nähtuste ja toimemehhanismide võimalikke omavahelisi sarnasusi?

    ja

    (2) miks pööravad mõiste “teadvus” uurijad nii palju rõhku ajule? Kui puht füüsikaliselt võtta, siis on küll võibolla tõepoolest kvantitatiivselt kõige suurem hulk närvirakke (on need teadvuse kõige olulisemad komponendid?) ühes kehapunktis positsioneeritud ajus, kuid see ei tähenda, et perifeerne närvisüsteem ei omaks oma kaalukat rolli. Näiteks miks peaks arvama, et “keel” asub tingimata ainult ajus? Ma millegipärast usun, et kui ma kõnelen, siis ma kasutan selleks ka teisi närvirakke, neid mis ajus ei asu. Teadlastel on lihtsalt selline hüpotees, et kuskil peab olema selle protsessi “kese”, “tsentrum”, “keskjuhtimisruum”. Aga mis siis kui selline hüpotees ei ole põhjendatud? Kas keegi on kunagi püüdnud mõõta perifeerset närvisüsteemi ehk põhimõtteliselt kogu ülejäänud keha närvitalitlust (elektromagnetlaineid jne.) sel ajal kui vaadeldav isik kõneleb? Milliseid tulemusi on saadud? Kas ei või olla, et aju mõõtmisel saadavad tulemused on lihtsalt “võimendatud” kuna seal asub rohkem närvirakke ühes kohas koos? Ehk teisisõnu: miks me peaksime arvama, et “teadvus” asub tingimata ajus?

    (3) ma pean tõdema, et mulle näib veidi pentsik too tõsiasi, et neuroteadlased püüavad selgitada mõtteid, tähendusi jms. mingite sünapsi-seoste jms. abil. Kas lootus seisneb selles, et kui mul on mingi mõte näiteks “lauast”, siis minu sünapsi-seosed vms. näitajad on selle mõtte ajal täpselt samad, mis mõne teise inimese sünapsi-seosed vms. näitajad sama mõtte ajal? Liiatigi näib, et filosoofia, psühholoogia jpt. nn. “humanitaarsed teadused” on võimelised teadvuses toimuvat selgitama märksa sisukamalt ning “patoloogiate” korral neid ka diagnoosima ja kohandama asjakohaseid ravimeetodeid kui teadvuse uuringud seda oma praeguses seisus suudavad (või ka ehk kunagi üldse suudaksid). Siit ka küsimus: mis siis ikkagi on täpselt see, mida teadvuse-uuringud püüavad seni teatule-tuntule lisada?

    Joonin alla, et minu teadmised “teadvusest” on üsna kasinad, seega on mul pigem sellised algaja-huvilise kriitilised küsimused.

    Käesolev blogi on muidugi tubli ettevõtmine. Jõudu-jaksu selle eestvedajatele😉

    Parimate hääsoovidega,

    Tiit

  4. Jaan
    detsember 24, 2008, 11:01 p.l.

    tere, aitäh asjaliku panuse eest blogisse. siit minu esialgsed kiired jõuluöö vastused:
    1) teadvuse konkreetne definitsioon puudub. loodetakse see leida uuringute käigus, kui saadakse paremini aru, mis see teadvus on. seni võiks teadvuse definitsioon olla umbes järgnev: “seisund, mis tekib siis, kui ärkame unenägudeta unest või koomaseisundist”. mälu ja mõtlemine ei pea ilmtingimata teadvusega seotud olema, aga võib ka olla, et teadvus vajab mälu vms
    2) kui isikul on näiteks vigastus kuklapiirkonnas, nii et ajju sisendid perifeersest närvisüsteemist (+ seljaajust) tulla ja ajust sisendid perifeersesse närvisüsteemi minna ei saa, siis suudab ta sellest hoolimata sama hästi rääkida, mõelda jne. ühesõnaga perifeerse närvisüsteemi väljalülitamine teadvust, keelt jms ei mõjuta, samas kui vastav ajukahjustus võib viia nii teadvusehäirete kui ka puudujääkideni kõnelemises
    3a) kui mina mõtlen lauast ja Sina mõtled lauast, siis on meie sünapsi-seosed täiesti erinevad, sest meie ajud on täiesti erinevad. see, et me lauast erinevate neuronite ja sünapside abil mõtleme, tuleneb sellest, et meie kogemus laudade ja maailmaga on olnud erinev. in fact, kui mina mõtlen täna lauast ja kui ma mõtlen homme lauast, ka siis on mu vastavad ajumustrid erinevad – aju on väga plastiline ja mustrid, mis viivad sisuliselt sama kujutiseni, on väga paljude vabaduskraadidega.
    3b) teadvuseteaduse suurim eesmärk on välja selgitada, MIS see teadvus ikkagi on – kuidas on võimalik, et aju genereerib teadvuse? see mis küsimus on seotud Su esimese küsimusega. kui me teame, mis teadvus on, siis oskame vastata filosoofe juba sajandeid huvitanud küsimusele “keha ja vaimu suhte” kohta, kuid praktilise poole pealt teame näiteks öelda, kas vastsündinu, loom või mingis koomalaadses seisundis olev inimene on teadvusel või ei ja oskame täpsemalt läbi viia näiteks üldtuimestust (ühest eelnevast postitusest võis lugeda, et iga tuhande üldtuimestuse kohta ühel juhul on patsient soovimatult kas pooleldi või täielikult teadvuse juures). me kogeme maailma tänu teadvusele ja läbi teadvuse – kas poleks huvitav mõista (või vähemalt üritada mõista), mis see teadvus tegelikult on?

  5. Tiit Kuuskmäe
    detsember 28, 2008, 12:02 e.l.

    Suur tänu väga asjakohase ja põhjaliku vastuse eest!

    (1) Nagu ma aru saan on teadvuse uurijad seisukohal, et teadvus on siiski mingisugune reaalne nähtus, mida on võimalik uurida (ja mitte operatsionaalne mõiste).

    Teiseks tundub, et üks oluline teadvuse piir teadvuse-uurijate jaoks on seotud ärkvelolekuga, loomade / olendite aktiivse seisundiga. Samas ma paneks küsimuse alla, kas ärkvelolekut kui sellist on siiski võimalik vaadelda ilma unes- või puhkeloleku vaatlemiseta? Kas need kaks faasi siiski ei täienda teineteist (funktsionaalselt või strukturaalselt)? Esmapilgul mulle näib, et teadvuse-uurijad vaatlevad neid kahte faasi kuidagi asjadena iseenestes (võimalik, et eksin).

    Peale selle: kas teadvus / mitteteadvus on sama taseme opositsioon, mis ärkvel / unes? Vist mitte…

    (2) Perifeerse närvisüsteemi halvatusest. Selline juhtum on näide negatiivsest kirjeldusest : ehk mis saab siis kui perifeerne närvisüsteem mingil ajahetkel (t=x, x=1 või x=2 või x=3 vms.) tervikust lahti ühendada. Oletame nüüd, et meil on algusest peale (t=0) subjekt, kelle perifeerne närvisüsteem on ühel või teisel põhjusel tervikust lahti ühendatud. Kas selline subjekt omandab keele- ja mõtlemisvõime? Kas selliseid näiteid on olemas? Teisisõnu puudutab minu küsimus mitte keelevõime taastamist (language recovery / language retrieval), vaid keelevõime omandamist (language acquisition) ning perifeerse närvisüsteemi osa selles ning seeläbi kriitikat aju-kesksele lähenemisele teadvuse-uurijate käsitlustes.

    (3) teadvuse küsimuse lahendamine või vähemalt sellega tegelemine näib tõepoolest oluline, kuid mulle näib, et teadvuse-uurijatel on varem või hiljem tarvis laiendada oma vaadet sellele probleemile. Minu esialgseks hüpoteesiks oleks, et teadvuse manifestatsioonide (järeldusvõime, suhtlusvõime jne.) kui liidetavate summa ei vii tegelikult teadvuse kui siiski teatud-sorti terviku lahendamiseni / mõistmiseni. Ometigi näib, et lahendust ei pruugi tuua ka vastupidine lahenduskäik (ehk alustamine tervikust), vaid midagi kolmandat ning nende kahe vahepealset…

    Mis puudutab filosoofe sajandeid paelunud “keha ja vaimu” probleemi, siis näib, et siin on tegemist lihtsalt kahe väga erineva selgitusviisi omavahelise põkkumisega teatud parameetrite raames. Kehalised lähenemised (a’la füüsika), mitte ei järelda kehade olemasolu, vaid pigem eeldavad seda. Vaimsed lähenemised (a’la filosoofia) mitte ei järelda vaimu olemasolu, vaid
    pigem eeldavad seda.

    Loodetavasti ei tundu ma oma üsna pealiskaudsetel teadmistel põhinevate mõttekäikudega liialt pealetükkiv / võõrale territooriumile sissemurdev…

    Parimate hääsoovidega,

    Tiit

  6. Jaan
    detsember 28, 2008, 9:21 p.l.

    kuna mult küsiti just hetk tagasi “miks Sa ei ole Tiidule vastanud”, siis vihjan kõigile huvitatutele, et vastus sai esitatud uue postituse “teadvuseteadus küsimustes ja vastustes” näol!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s