Esileht > inimlikud postitused > Mittetiksuva seinakella mõistatus

Mittetiksuva seinakella mõistatus

Seekordne reis Berliini sisaldas ka jubedalt pikka bussireisi Tallinnast Riiga. kasutasin aega ühe jutukese koostamiseks. Enjoy!

„VatsOn, VatsOn!“ kostis altkorruselt. Seejärel kõlasid trepilt oma raskuse kohta üllatavalt kiried sammud ja uksele ilmus hüüdja ise – paks mees, parimates aastates, kes ähkis ja puhkis selgelt rohkem kui tarvis.
Peainspektor VatsOn oli parajasti süübinud kadunud kellameistri öökapi peal lebanud raamatusse „Seinakellade anatoomia“ ja tervitas seetõttu sisenejat vaid vaevumärgatava peanoogutusega.
„Härra peainspektor VatsOn, lubage pöörduda,“ palus rahurikkuja kannatamatuse noodiga hääles.
VatsOn liigutas oma pead aeglaselt nagu temasugusele mehemürakale kohane, kuid andis seejärel leebudes loa pöörduda.
Siseneja asus asja kallale: „Olin kadunukese töötoas, kui järsku märkasin midagi eriskummalist, mis võib kellameistri salapärase kadumisega seotud olla…“
„Jah, palun jätkata,“ julgustas VatsOniks hüütu oma vestluspartnerit.
Too jätkaski, ise veel hiljutisest trepist tormamisest hingeldades: „Kadunukese töötoas on seinakell, mis tiksub „tikk-takk tikk-takk“, täitsa kõvasti ja kuuldavalt … jaa, päris ilus seinakell, küll mu naine rõõmustaks …“
„Hobbes, püsige asja juures, te neetud ajaraiskaja,“ muutus peainspektor kärsituks, nii et ta rasvunud nägu lõi lõkendama.
„See seinakell,“ jätkas jutustaja, „ühel hetkel ta lihtsalt lõpetas tiksumise!“.
„See on ju elementaarne, kallis Hobbes – kellal sai patarei tühjaks,“ ei olnud VatsOn loost sugugi hämmastunud.
Hobbes oli pisut solvunud: „Ei saanud ta ühti! Mõne aja pärast tiksus ta nimelt uuesti.“
„Kuidas?“ imestas nüüd VatsOn, kel oli loomulik anne küllaltki kergesti imestuda.
„Kell tiksus, siis ei tiksunud ja seejärel tiksus edasi … ja nii mitu korda,“ selgitas Hobbes õhinal.
„Seda pean ma ise nägema,“ lausus VatsOn mõtlikult.

VatsOn ja Hobbes seisid salapäraselt kadunud kellaparandaja töötoas ja jälgisid pingeliselt seinakella. Vähemalt välimuse järgi polnud aimata, et see kell võinuks pakkuda niipalju mõistatusainet nii tähtsatele ninadele nagu peainspektor VatsOn, kes seisis käed taskus, sigar hambus ja mõtlik ilme näol. Hobbes näris tema kõrval oma alahuult ja oli selgelt närvilisem.
„Ma räägin tõtt, ta tõepoolest lõpetas enne tiksumise ja nii mitu korda,“ väitis Hobbes natuke anuva häälega.
„Kulle Hobbes, me seisame siin juba kaks tundi ja vahime seda kella – ta tiksub kogu aeg,“ kostis peainspektor pisut ärritunult kui järsku miski praokil kapiukse vahelt ta tähelepanu köitis. Ta astus kapile lähemale ja tõmbas irvakil ukse täielikult lahti. Ta nägu reetis imestust (mille tekkimiseks tal oli loomulik anne, nagu enne juba mainitud): tavalisele kellameistrile ei saanud kapi sisu küll kuuluda.
„Hobbes, miks on kellameistri töötoas säärase varustusega baarikapp?“ küsis peainspektor ja asus kaaslaselt vastust ootamata kapi sisu lähemalt inspekteerima. Hämmastunult vaatas ta parimate X.O. konjakite rida, mille kõrval seisid umbes kaheksa pudelit Bollingeri shampanjat, mitu ülikallist Burgundia veini ja paar imeasja, mida antud lookese jutustaja isegi sõnadesse panna ei oska. See oli ülev vaatepilt!
Hobbes, kes oli ka olnud kellameistri joogivalikusse süvenenud, katkestas äkki peainspektori naudinguhetke: „Ei tiksunud ju vahepeal!?“
„Misasi,“ ei saanud VatsOn kohe pihta.
„Seinakell ei tiksunud ju vahepeal,“ selgitas Hobbes.
VatsOn kuulatas. Seinakell tiksus. Tõepoolest päris kõvasti ühe tavalise seinakella kohta.
„Tiksub ju,“ lausus VatsOn tüdimusega hääles.
„Aga siis, kui me baarikapi sisu imetlesime, siis ju ei tiksunud,“ oli Hobbes erutunud.

VatsOn vaatas mõnda aega mõtlikult seinakella.
„Ta tiksus,“ oli ta lakooniline otsus.
„Aga …“ kogeles Hobbes
„Aga me ei kuulnud ta tiksumist,“ lõpetas VatsOn Hobbesi piinad.
„Elementaarne,“ selgitas ta edasi, „kell oli õige enne ja ka pärast baarikapi imetlemist, seega on kõige mõistlikum järeldada, et seierid siiski liikusid endises tempos. Kuna sellise kella puhul tekitabki seierite liikumine niiöelda tiksumise, siis ta tegelikult objektiivselt võttes ka tiksus.“
„Aga me ei kuulnud ju seda,“ õigustas end Hobbes, kes oli taaskord pisut solvunud.
„Jah, ka mina ei kuulnud seda teadvustatult,“ tõdes peainspektor. „Kuna meie tähelepanu oli keskendatud kellameistri hästivarustatud baarikapile, siis jäi kella tiksumine teadvusest välja.“
„Kuidas saab täpselt samasugune tiksumine kord teadvusesse jõuda ja kord mitte sõltuvalt mu tähelepanust?“ sattus Hobbes hämmingusse oma enda teadvusest. Mõne hetke pärast esitas ta veel mõned küsimused: „Kuidas me teame, et tiksumine teadvuses polnud? Ehk oli ta teadvuses, kuid me ei märganud seda? Ehk oli ta teadvuses, kuid me unustasime ta väga kiiresti?“
„Ah, ega mina ka kõike ei tea. Keegi ei tea,“ sõnas VatsOn ja korkis lahti pudeli kadunud kellameistrile kuulunud shampanjat. „Head uut aastat,“ soovis ta ja kostitas end ise esimese sõõmuga.

VatsOn ja Hobbes võeti hiljem menetluse alla asitõendite ärajoomise tõttu. Kadunud kellameister pääses ämma keldrist välja omal jõul.

  1. kakk
    jaanuar 2, 2009, 11:03 p.l.

    Tegelikult vahepeal ei tiksunud. Ämma vend lükkas salaja osutit edasi. Muidugi pidi tema enda kell olema selle hetkeni õigesti ja pidevalt tiksunud.

    … Umbes samal moel saab konstrueerida alternatiivseid seletusi peaaegu kõige kohta. (Ja seda rohkem kui ühel moel.) Raskus pole mitte seletusalternatiivide väljamõtlemine. Raskuseks on meetodite leidmine, hindamaks seletuste laadide, valdkondade ja aluste adekvaatsust, eriti kui kõne all on teadvuseteadus.

    … aga mis ilukirjandusse puutub — vahva õpetlik lugu, millelaadsete abil saaks mõnda populaarset teadvuseteemalist raamatut (veelgi) põnevamaks ja ehk ka mõistetevamaks muuta.
    Redaktori rollis ma muidugi mainiksin, et üpris keeruline võib olla konstrueerida seletus selle kohta, miks Hobbes sel ajal, kui ta juhtumisi tähelepanu mujale suunas üleüldse tiksumise kadumist tähele panna märkas. Tahaks arvata, et kella tiksumise pidevust loomulikult eeldades ei tekkinud tal küsimustki selle tiksumise vahepealsest kadumisest? Ta ei märganudki seda! Aga jah, tähenärimist ei kõlba teadusest kirjandusse tuua😉

  2. Riho
    jaanuar 3, 2009, 3:38 p.l.

    hmm, minule Hobbesi käitumine “kunstlikku” muljet ei jätnud … ta oli ametis veinide uurimisega, kui järsku tuli meelde “ahaa, mis lugu selle kellaga oligi” ja esitaski küsimuse selle kohta, kas kell sel ajal tiksus, kui nad veine uurisid või mitte … proovisin seda enda kodus enda seinakellaga ja tõepoolest, kella tiksumine kaob, kui olla ametis millegi muuga. kui tähelepanu uuesti kellale juhtida, siis tekibki “Hobbesilik” küsimus, kas ta vahepeal tiksus või ei. tore lugu.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s