Esileht > ajuteadus > ajuteadus: kes kontrollib keda

ajuteadus: kes kontrollib keda

teadvuse probleem on põnev, aga vahel on tore mõelda ka muudest ajuga seotud küsimustest, kuna ajus toimuvad arvutuslikud protsessid on meile siiani suures osas mõistatuseks. pealegi – kui saame paremini aru, kuidas aju töötab, siis ehk on paremad võimalused ka teadvuse mõistmiseks.

tänane postitus on seotud küsimusega, kuidas ajus on korraldatud niiöelda tahtlik kontroll selle üle, millistele keskkonnaobjektidele organism parajasti reageerin: kui mul on eesmärk leida rahvahulgast oma hea sõber, siis ei tohi ma lasta end segada teistest sõpradest, võõrastest inimestest ega isegi mitte kenadest neidudest; kui olen superspioon, kes luurab vanas tehasehoones, siis pean tulistama vaid siis, kui sihikul on pätt ja mitte suvaline ätt. ühesõnaga: ümbritsev on alati täis kõiksugu võimalikke objekte, mille kõigiga me miskit teha oskaks. oluline küsimus on, kuidas aju võimaldab valida objektide seast hetkel kõige olulisemad ja ülejäänusid ignoreerida.

lahendus tundub olevat järgnev: ajju siseneb suur hunnik informatsiooni, mis töödeldakse esmastel tasemetel, kuid mingist hetkest töödeldakse edasi ainult hetkel olulisi signaale = nende mustreid varasematel töötlusastmetel võimendatakse, segavate objektide omasid pidurdatakse. kust tuleb see valikuline võimendus? otsmikusagarast. kui kuklapoole jäävad piirkonnad töötlevad sissetulevat visuaalset informatsiooni, siis vahetult meie lauba taga olevad ajupiirkonnad pole seotud otseselt ühegi modaalsusega – neile omistatakse just vastav ja väga üldine kontrollifunktsioon. näiteks kui inimesel on ajukahjustus otsmikupiirkonnas, siis võib juhtuda, et ta tõepoolest reageeribki keskkonnastiimulitele valimatult – paneb pähe kuus paar päikeseprille; süütab sigari, kuigi ise ei suitsetagi; ronib arsti voodisse jne. sellised juhtumid näitavad meile, millised me siis oleksime, kui meil otsmikusagaratest lähtuv kontroll puuduks.

üks probleem patsientide uuringute juures on see, et tegu on inimestega, kel on kohati väga suured ajukahjustused ja kellel vastavad probleemid on mõõdetavad alles pärast operatsioonist taastumist – kas me tõesti saame nende põhjal teha järeldusi tervete inimeste kohta? kuidas oleks võimalik uurida terve inimese ajus, kas otsmikusagaratest lähtuvad signaalid mõjutavad visuaalset töötlust??

sellise võimaluse pakub TMS – transkraniaalne magnetstimulatsioon. temaga saab tekitada niiöelda “virtuaalseid ajukahjustusi” = magnetimpulsi abil on võimalik pooli all oleva ajupiirkonna tööd lühidalt häirida / mõjutada. seega, kui anda otsmikusagarasse TMSi, siis saamegi mõjutada katseisiku otsustusprotsesse ja reageerimist. aga kas me saame ka näidata, et otsmikusagarad on seotud ülesandeks vajalike stiimulite väljavalimisega?

siinkohal tuleb appi TMSi kombineerimine EEG’ga. tavaliselt neid omavahel eriti hästi ühendada ei saa, kuna magnetimpulss tekitab aju elektrilist aktiivsust mõõtvas EEGs tugevad artefaktid, kuid viimastel aastatel on turule tulnud paar päris ägedat süsteemi, mis vastavat kombinatsiooni lubavad. nüüd, EEG ja TMSi koostööl on võimalik näidata, et kui katseisikutel on samade stiimulitega kaks erinevat ülesannet (ühes tuleb reageerida ühele stiimulile; teises teisele), siis TMS otsmikusagarasse mõjutab tekkivat EEG-mustrit ülesande-spetsiifiliselt, mis viitabki sellele, et otsmikusagarad on seotud ülesande-spetsiifilise stiimuli väljavalimisega (mistõttu tekivad erinevad EEG-mustrid).

Usun, et taaskord olen hakkama saanud ühe keerulise ja pea loetamatu postitusega. siiski on sel postitusel ka üks punkt, kuhu ma jõuda tahtsin: EEG ja TMSi omavahel ühendamine on väga põnev, kuna saab aju TMSi abil mõjutada ja samaaegselt seda mõju ajus endas EEG abil mõõta; samas on see tehnoloogia küllaltki noor ja seega väga perspektiivikas (töö, mida just kirjeldasin, avaldati Nature Neuroscience’i jaanuari-numbris ehk siis maailma ühes kõige mainekamas ajuteaduse ajakirjas). Seda toredam on, et Eestis, Tallinnas, professor Talis Bachmanni laboris on vastav tehnika olemas. Niisiis, pead tööle: heade ja professori poolt heakskiidetud ideede korral saab neid kindlasti ka eksperimendi vormis Maarjamaal uurida, et anda panus rahvusvahelisse teadusesse ja meie kõigi teadmistesse ajust (ja sellega seonduvast, näiteks teadvusest). olge vahvad!

Rubriigid:ajuteadus
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s