Esileht > aju ja teadvus, ajuteadus, tehislik teadvus > Aju on põnev masin

Aju on põnev masin

Koosneb umbes 100 000 000 000 neuronist, millest igaüks on ühendatud keskmiselt umbes 10 000 teise neuroniga. Ühenduste arvu saamiseks tuleb üks suur arv korrutada teistega, vastuseks on galaktiline ja aukartustäratav tulemus, mille suurust me tegelikult hoomatagi ei oska. Veel vähem oskame me hoomata, kuidas selline omavahel seostatud võrgustik töötab. Ehk pole siis ka imestada, et me aru ei saa, kuidas teadvus ajus tekib?

Igal juhul teame me, et tegu on vägeva masinaga: me elame seda läbi iga päev. Praegusel hetkel loete te seda teksti, saate sellest aru, suudaksite seda tõlkida inglise keelde, võite osa sellest meelde jätta, kopeerida ja saata sõbrale või hiljem taasesitada jne jne jne. Hea mitu aastakümmet on aktiivselt tegeldud tehisintellekti loomisega, kuid alguses antud lubadused pole täitunud – masinad võivad olla inimesest paremad üksikutes ülesannetes, kuid kui asi puudutab mõistmist, loomist, paindlikkust, universaalsust jne, siis pole ükski masin ajule lähedale jõudnud. Arvuti võib võita suurmeistrit males, kuid kui asi puutub nuppude sujuvasse haaramisse ja liigutamisesse, siis on 2-aastane laps parem maailma vingeimast robotist. Jah, aju on vägev masin. Mõelge kõige selle peale, mida te teha suudate ja te saate sellest aru.

Selle kõige juures on üks paradoksaalne seik: aju on niimoodi ehitatud, et kui mõni IT-mees kohtaks sarnaste omadustega ühikutest kokkupandud arvutit, siis naeraks ta end pooleks ja küsiks korduvalt „mis jura see on“. Näiteks liiguvad närviimpulsid ajus umbes kiirusega paarkümmend meetrit sekundis, mis on nii umbes miljoneid korda aeglasem kui infovahetuskiirus selles samas arvutis, millest lugeja praegu seda postitust kiikab. Lisaks on iga üksikimpulss umbes 2 ms lai, mis on taaskord miljoneid korda aeglasem kui arvuti puhul. On suisa hämmastav, kuidas aju suudab töötada (küllaltki) veatult, arvestades lisaks veel seda, et bioloogilisest materjalist riistvara on tohutult mürarikas. Aju on parim informatsiooni töötlev masin, kuid müra – juhuslikke hälbeid signaalis – leiab aju igalt töötlustasemelt (võrkkestast kõrgemate visuaalsete keskusteni) ja igast elemendist (membraanidel olevatest ioonikanalitest sünapsideni).

Nautige korraks oma teadvustatud kujutist – see on selge, seal pole mitte mingit aimdust mürastatud protsessidest. Siiski, juba visuaalne kujutis võrkkestal on mürastatud ja enne kui informatsioon jõuab teadvusesse, läbitakse veel mitu neuronaalset töötlusastet, kus toimivad ka bioloogilised protsessid, millede puhul kehtivad samasugused müra-probleemid. Kui me nüüd lisaks teame, et “data-processing inequality” teoreemi järgi järgnevad töötlustasemed ei saa sisendist väljutada rohkem informatsiooni, kui on olemas eelmistel töötlustasemetel, siis võib vabalt üllatuda: miks teadvus on (näiliselt!?) müravaba, kui on teada, et 1) info juba esmastel töötlustasemetel on mürastatud ja 2) enne teadvusesse jõudmist läbib see info mitmeid töötlustasandeid? kuidas on võimalik, et me näeme objekte sujuvalt liikuvatena, kindlate piirjoontega, selgete värvidega ja muidu “kenasti”, kui tegelikult on ajju sisendina jõudev info nende kohta “risustatud”? selge on vaid üks – see pole aju jaoks probleem, sest tema suudab kuidagi tekitada meile fantastilise kvaliteediga virtuaalse reaalsuse. aga ikkagi tahaks aru saada, kuidas ta seda teeb …

PS: huvitav, mis järeldusi tehisintellekti ehitajad kõigest sellest tegema peaksid?

  1. J Senior
    jaanuar 12, 2009, 4:28 p.l.

    no kui juba kummitusi saab lainete kaudu mööta, siis peaks olema vöimalik “nakkava vaimu” määratlemine!
    vöi kuidas?

  2. Jaan
    jaanuar 13, 2009, 9:18 e.l.

    kahjuks see siiski niisama lihtne pole. kummituste lugu näitab, kuidas madalasageduslikud helilained võivad teadusele mõjuda, see aga ei tähenda, et teadvus suudaks mõjutada laineid, mis siis “nakkaksid”. ajus on muidugi laineid küll ja tegelikult otsiti juba 20. sajandi alguses tõestust telepaatiale just ajulainetest. kahjuks või õnneks tehti juba siis kindlaks, et ajulaineid on väga nõrgad ja ajust natuke eemal peaaegu mõõtmatud, seega on nende abil võimatu kellegagi telepaatilisse suhtesse asuda või kedagi oma “vaimuga nakatada”. tuleb otsida edasi?

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s