Esileht > Raamat: tähelepanu ja teadvus > Raamat: “Tähelepanu ja teadvus”

Raamat: “Tähelepanu ja teadvus”

On suur rõõm teatada, et jaanuari alguses ilmus eestikeelne käsiraamat-õpik kahest teemast, mis on ka meie blogi jaoks keskse tähtsusega – tähelepanust ja teadvusest.

Me keegi ei kujutaks oma argipäeva ette ilma teadvuse ja tähelepanuta (olgugi et me nende olulisusest tavaliselt teadlikud ei ole). Tähelepanu on selektsioonimehhanism, mis aitab valida ümbritsevast kõige tähtsamat, ühtlasi on tähelepanu-uurimine keskne nii kognitiivses psühholoogias kui ka kognitiivses ajuteaduses. Teadvus omakorda on selle ajaveebi peateema – teadvuse suur probleem on keskne nii vaimu-, elu- kui ka loodusteadustele. Koos moodustavad nad põneva koosluse, mida on huvitav uurida, mille üle on vahva mõelda ja millest ammutatud teadmistel on ka mitmekülgseid praktilisi rakendusi.

Raamat „Tähelepanu ja teadvus“ pakub esmakordselt põhjalikku eestikeelset käsitlust nendest teemadest, sisaldades endas suurt osa tähtsaimatest maailmateaduse uuringutest ja katseparadigmadest. Samas on raamatu kirjutamisel üritatud sisu ja teadmisi edastada võimalikult mõistetavalt, st ka inimestele, kellel pole vastavat eksperimentaalpsühholoogilist haridust, kuid kes on antud teemaderingidest huvitatud. Sellisesse sihtgruppi kuuluvad muidugi enamjaolt ka meie blogi lugejad.

„Tähelepanu ja teadvus“ peaks raamatupoodides saadaval olema 12. jaanuarist. Maksab ta esialgse info kohaselt 369 krooni, aga tegu on küllaltki paksu (384 lk) ja väga infotiheda teosega, millel on kõvad kaaned, nii et hind on mingil määral õigustatud. Eks ostmise kohta küsige oma rahakotilt, aga pilk heitke sisse ikka (eelkõige raamatusse)!

Lõppude lõpuks võime raamatut soovitada juba seetõttu, et vastutame ise selle kvaliteedi eest – raamatu autoriteks on ka selle ajaveebiga tihedasti seotud isikud Jaan Aru ja professor Talis Bachmann. Kirjastada võttis selle tüki kirjastus Tänapäev. Nende kodulehekülje viide raamatule on siin.

  1. psyhh
    jaanuar 12, 2009, 1:53 p.l.

    Kes on Jaan Aru? Pole sellist nime varem kuulnud …

  2. jaanaru
    jaanuar 12, 2009, 2:28 p.l.

    loodan, et mitteteamine pole põhjus raamatu mittelugemiseks, aga nendin, et pole tõesti “areenile” kippunud ja seetõttu tutvustan lühidalt enda seotust vastavate teemade ja persoonidega: õppides psühholoogiat Berliinis huvitusin teadvuseteadusest; saades teada, et Eestis on olemas selle ala ekspert professor Bachmanni näol, kontakteerusin temaga ja pärast seda oleme teinud mõnda aega nii teoreetilist kui ka eksperimentaalset koostööd, mis osati väljendub ka käesoleva raamatu kujul. tegelen teadvuse problemaatikaga edasi ka oma doktoritöös.

  3. teine psyhh
    jaanuar 12, 2009, 8:20 p.l.

    tartu kaubamaja apollos täitsa olemas. palju fotosid vanadest meestest ja vähe jooniseid. ootan paari arvamust ja soovitust ostukäitumise suhtes, enne kui julgen raha välja käia.

  4. psühholoog
    jaanuar 13, 2009, 12:01 p.l.

    “Teine psyhh” talitab targasti: kui ta ise veel ei oma isiklikku arvamust — ilmselt viidatud kirjanduse nimekiri ja kiirpilgul nähtavad märksõnad ei kanna informatsiooni valdkonnas võõrale silmale — siis on targem targematelt nõu kysida.

  5. Talis Bachmann
    jaanuar 13, 2009, 12:12 p.l.

    Jaan Aru doktorantuurikohta Max-Plancki aju-uuringute instituudis (üks maailma juhtivaid teaduskeskusi aju-uuringute alal) on võimalik pälvida pärast kandidaadi teadmiste, võimete ja oskustega põhjalikku tutvumist mõne oma ala maailmanime kandva teadlase poolt Saksamaal, nii et lugejad ärgu kartku. Jaan muuseas esitas 65% meie ühisettekandest ülemaailmsel psühholoogiakongressil 2008. a. suvel, pälvides väga hea vastukaja. Auditooriumis istusid väga paljud oma ala (teaduslike tähelepanu- ja teadvuseuuringute) juhtfiguurid. Vaatamata Jaani noorusele (vist alla 25 a) pean teda mitte niivõrd üliõpilaseks, kuivõrd pigem nooremaks kolleegiks. Loodan, et minu kommentaar ei kõla arrogantsena, vaid seda võetakse nii nagu see on mõeldud — informatsioonina.

  6. psyhh
    jaanuar 13, 2009, 2:47 p.l.

    aitäh! küsisin uudishimust, raamat ise on vist küll garanteeritult parim, mis eesti keeles sel teemal on (sirvisin ka täna)

  7. teine psyhh
    jaanuar 16, 2009, 1:10 e.l.

    kas on keegi lugenud? any good? tundus päris okei, aga niisama ostma ei hakka

  8. Rein
    jaanuar 16, 2009, 11:08 p.l.

    väga huvitav lugemine … kohati mõnusam, kohati keerulisem … igal juhul see blogi siin on raamatule väga heaks täienduseks, kahju et raamatus sellele viidet pole (või on?).

  9. teine psyhh
    jaanuar 20, 2009, 12:38 p.l.

    ostsin ikka ka ja ei kahetse

  10. ka psühh
    veebruar 6, 2009, 12:01 e.l.

    Noh mina ei saa aru, kuidas jaan aru nii kiiresti doktorantuuri pääses. koos minuga astus ta TÜ sisse, siis kadus saksamaale, mina maadlen magistris (ühtegi aastat pole vahele jätnud) aga tema kirjutab raamatuid ja on doktorantuuris. kuidagi naljakas on see saksa koolikord. ei vaidle, et mees on geniaalne, aga no ikkagi, pea pooled aastad on vahelt kaduma läinud.

  11. Jaan
    veebruar 6, 2009, 8:07 e.l.

    täpsustuseks niipalju, et ma tegelikult TÜsse ei astunud; saksa magistrisüsteem on jah ametlikult 4,5 aastat, aga enamasti tuleb 5 täis. kuna mulle anti doktorantuurikoha poolt deadline, siis lihtsalt pingutasin ja tegin kiiremini. ja kui mitmetes ülikoolides läheb doktorantuur lahti sügisest, siis MPIsse võtavad tõepoolest aastaringselt, nii et sain niiöelda ühe hooga ühest rongist teise. eks elus peab õnne ka olema!

  12. kliiniline psühholoog
    juuli 9, 2009, 7:43 p.l.

    Teos on väga hästi kirjutatud ja põnev lugemine. Akadeemilisel tasemel parim psühhholoogia õpik, mis terve Eesti psühholoogia ajaloos on ilmunud.

  13. jaanaru
    juuli 9, 2009, 8:25 p.l.

    suur tänu tunnustuse eest! iga raamatu kirjutamine on pikk ja omamoodi keeruline protsess ja seetõttu ma loodan, et iga eestikeelse psühholoogiaõpiku puhul on inimesi, kes just toda raamatut parimaks peavad. sellegipoolest on meeldiv teada, et ka meie raamatu puhul selliseid lugejaid leidub, aitäh🙂

  14. kliiniline psühholoog
    juuli 10, 2009, 11:05 e.l.

    Veel arvamust

    Eesti teaduse ning kirjastatud “psühholoogia” õpikute tase on üldjuhul nii madal (enamuse erialade lõikes rahvusvahelisi publikatsioone, s.o. inglise keeles, praktiliselt pole, ka tuntud konverentsidele ei pääseta, seega eriala tippudega ei suhelda ja ei teatagi, mis maailmatasemel toimunud. TU psühholoogia on siin tõesti väga suur erand. Olukorras, kus ühtki teaduslikku uuringut, käsitlust ei ole, on kõigil võimalik vaid oma arvamusi avaldada ja imestada, et ka teistel on oma, hoopis teistsugune, arvamus. Usun ka seda, et paljud saavad kõrvalise abita aru, et kui usaldusväärseid teoseid ei ole, siis ei saa kasvada juurde ka õppejõude, ei saa olla teadmisi, mida arvamuste kõrvale (asemele?) panna, siis ei saa suhelda teiste uurijatega… Inimesed, kes ei ole ise iialgi midagi uurinud, kirjutanud ei saa äratada inimestes tunnetushuvi ja juhendada neid nii, et tulemust oleks võimalik käsitleda vaimse väärtusena.
    Loodan, et Teie tabav üllitis kurtidele kõrvadele ei jää. Raamat kõneleb küll üsna keerulistest asjadest, kuid teeb seda võimalikult lihtsalt, ent lihtsustamata. Teost olen soovitanud lugemiseks pedagoogidele, füüsikutele, matemaatikutele, aga seda peaks kindlasti lugema paljud psühholoogid, kelle teadmised kognitiivse psühholoogia ning teadvuseteaduse(muuseas väga vaimukas ja terane termin) küsimustest on erakordselt vähesed, vananenud või piirduvad ainult Freudi iganenud ning eksitavatel kontseptsioonidel. Eriti kahju on, et tänaseni puudub meil emakeelne kaasaegne kognitiivpsühholoogia õpik(asja ajaks ära ka mõni tunnustatud võõrkeelse õpiku tõlkimine, ). Aga selle kirjutamisele või tõlkimisele peaks akadeemilised psühholoogid väga mõtlema. Harimatus vastavad valdkonnas ja vajadus on väga suur. Sest ilma usaldusväärsete käsitlusteta kujuneb Eesti psühholoogia sildi all järjekordne jututuba ammu kõlbmatuks vananenud(psühhoanalüütiline jne) paradigma raames. Jutud “teadmispõhisest”, või “teadmistekesksest” psühholoogiast võivad tähendada ühtlasi seda, et arukus ja täpsus jääks kõrvale ja teaduslik ausus ei oleks enam aktuaalne. Mõnikord räägivad käitumisteadustest ka need, kellel pole ettevalmistust selleks, et midagi käsitleda.

    Soovin loojatele julgust mõelda uudselt, süsteemselt, säästvalt.
    Soovin säravaid ideid ja uusi loetavaid raamatuid!

  15. Maailmataju
    jaanuar 6, 2012, 10:17 p.l.

    Mina olen selle raamatu juba ammu ostnud ja ka läbi lugenud – või õigemini läbi töötanud. Eriti just teadvuse osa. Esiteks – teadvuse “probleem“ on nö. järjekorras teine, esimesel kohal on suur küsimärk universumi olemuses. Kuid see teine koht näitab samuti seda, et tegemist
    ( teadvuseteadus ) on vägagi suure mõistatusega psüühikateadustes. Kuid paraku pean ma olema skeptiline. Ma ise õpin Tallinna Ülikoolis füüsikat ja teen kohe ettekande ajas rändamise võimalikkusest – seda et mul on teooria selle loomisest. Kuid mis see siia puutud. Asi on probleemi “keerulisuses”. Ma võin julgelt öelda, et teadvuse olemuse mõistmine ei ole raskem kui mõista ajas liikumise võimalikkust või vastupidi. Ajas liikuda ( mida näitab relatiivsusteooria ) on tegelikult väga lihtne – nii lihtne et mul on füüsikuid lausa raske veenda nendesse teooriatesse uskumiseks. Ilmselt on sama ka teadvuseteadusega. On võimalik tulevikus olev selline probleem, et kui me tõesti teadvust oskame mõista ( keegi teadlane ), siis kas ka teised tunnevad selle “õige” ära teistest teadvuseteooriatest? Minul on sama situatsioon ajas rändamisega. Mul on selline tunne, et sama tuleb ka teadvuse mõistmisega. Uskuge või mitte, peaaegu kogu füüsika teooriate ajaloos on nii, et „lihtsamad“ ideed leiavad rohkem tunnustust kui raskemad. Ei tohi keeruliselt mõelda. Erandeid küll on, aga see on nii üldiselt.
    Raamat ise oli loomulikult uskumatu – mul on samasugused kommentaarid nagu “kliinilisel psühholoogil”. Kuid kahjuks ma ei saanud sealt teadvuse enda kohta infot, et mis ta on ja kuidas ta on. Palju oli info just teadvusega seonduvatest nähtustest ja see oli väga hea. Raamatu ilmselt kõige paremaks küljeks ongi selle “kvaliteetsus” ehk teadmiste tase seal on võimalikult kaasaegne – vähemalt psühholoogia erialakirjanduses. Nii et sain hea ettekujutuse praegusest valitsevast “korrast” teadvuseteaduses.

  16. jaanaru
    jaanuar 7, 2012, 2:31 p.l.

    aitäh tagasiside ja huvitavate mõtete eest

    Maailmataju :

    Uskuge või mitte, peaaegu kogu füüsika teooriate ajaloos on nii, et „lihtsamad“ ideed leiavad rohkem tunnustust kui raskemad. Ei tohi keeruliselt mõelda. Erandeid küll on, aga see on nii üldiselt.

    ma selle peale niisama suusoojaks ütleks, et lihtsad teooriad on muidugi teadlastele ka lihtsamad mõista ja nad võivad olla populaarsemad ka pelgalt seetõttu – kui ei saada teooriast hästi aru, siis muidugi seda ka ei tunnustata (ehkki ta võib olla õigem). aga aju ongi keeruline (mu laual on juba päris tükk aega üks 1500-leheküljeline raamat, mis on pühendatud ainult kahele kuupsentimeetrile meie ajus ja mille autor pidevalt tõdeb, et me ei tea nende kahe kuupsentimeetri kohta veel piisavalt …). mulle meeldib alati selle “keerukus ei ole hea” argumendi vastu tuua lõik Richard Feynmani loengust – http://www.youtube.com/watch?v=iMDTcMD6pOw

  17. Maailmataju
    jaanuar 10, 2012, 10:19 p.l.

    Kui laskuda detailide sohu siis muutuvad asjaolud LOOMULIKULT keerulisemaks, kuid asjade “põhiolemus” on siiski üsna arusaadavad ja “mitte-väga-keerulised”. Teadvuse OLEMUS, teadvuse neuronaalsed korrelaadid ja teadvusega seonduvad muud nähtused – on need kolm põhilist suurt valdkonda, millega teadvuseteadusel tuleb silmitsi seista. Igaüks on aga läinud oma teed pidi – s.t et millisest neist kolmest alustada. Ka mina uurin teadvust, ja alustasin teadvuse olemusest. Küsimus on nüüd selles, et kui me teame teadvuse olemust, siis kas see seletab ülejäänud kaks tahku ka ära? Või on asjaolud teisiti. Ja kes üldse võiksid teadvuseteadusest osa võtta – kas ainult psühholoogid või neuroloogid, või ka psühhiaatrid, bioloogid, keemikud ( neurokeemikud ), füüsikud jne. Aga üks asi on kindel mis kindel ja järgneva väitega purustan enamiku valitsevatest teadvuseteooriatest seisneva “metodoloogia”. Nimelt ei ole ma absoluutselt mitte kuskil näinud seda, et teadvuseteadusesse kaasatakse ka sellised nähtused, mis ilmnevad inimese surma juhul, siis kui teadvust “enam üldse olla ei saaks”. Need on surmalähedased kogemused. Mitte et ma religioossete kalduvustega oleksin, vaid kui teadvuseteooria pretendeerib nö. sellisele iseloomule, et see seletaks peaaegu kõik teadvusega seonduvat, siis ( kahju küll ) ei ole mitte ühtegi teooriat, mis seletaks surmalähedaste kogemuste tekkepõhjusi. Teadvus tundub olevat ikka teadusele täiesti müsteerium. Nende neuronaalsete korrelaatidega jääb mul küll selline tunne, et kui mingi üks tahk ära seletatakse ( et kus see teadvus ajus umbes asub ) siis teine asjaolu jääb ikkagi seletamatuks ( et miks siis teine aju osa ei ole sellesse kaasatud ) jne jne. Üks erakordsemaid T. Bachmannilt oli välja käia idee, et kas praegused uurimusmeetodid on ikka üldse õiged teadvuse olemuse mõistmiseks? ( Vist oli nii kirjutatud ). Ka mina olen selles kahelnud. Kui me tahame mõista teadvuse ( eelkõige ) olemust, siis tuleb ka mõelda täiesti teistmoodi. Praegu tundub küll mul niimoodi, et ennem tehakse mingisugune eksperiment ( jumal teab mis asjast ) ja siis pärast vaadatakse, kuidas on see seotud teadvusega. Uskuge – alati ei ole see nii kõige parem tee lahenduseni. On võimalik ka vastupidine tee ja nii enamasti tehakse just füüsikas.

  18. jaanaru
    jaanuar 11, 2012, 4:05 e.l.

    aitäh, väga hea vastus. paar aastat tagasi oleksin Sulle hoogsalt vastu vaielnud, aga tänasel päeval nõustun, et iga teadvuseteadlane peab oma paradigmadest ja oma enda ninaotsast kaugemale vaatama – lihtsalt tehes katseid ja mitte järele mõeldes oleme teadvuse probleemi ees mannetud. surmalähedaste (ja sarnaste) kogemuste üle oleme siin blogis ka varem natuke arutlenud. ehkki paljud skeptikud peavad surmalähedasi kogemusi väljamõeldisteks, arvan mina isiklikult, et nad ei ole väljamõeldised, vaid fenomenid, mille selgitamiseks on meie praeguse teadusliku maailmapildi puhul kõige otstarbekamaks selgituseks, et nad on illusioonid, mis tekivad, kui aju on väga erilises seisundis. (vt ka https://teadvus.wordpress.com/2010/07/22/tore-teadu-internetis/ , kus on postituse sisus ja kommentaaride all tutvustatud Olaf Blanke töid kehavälise kogemuse kohta.) ehk pean mina (ja peavad kõik teised teadlased) seda arvamust kunagi revideerima, aga ma olen teadlane ja teen oma otsuseid praegu teadaolevate faktide valguses – kui surmalähedased kogemused on põhimõtteliselt selgitatavad ajus toimuvate protsessidega, mida nad hetkel tunduvad olevat (erilises seisundis olev aju tekib erilise teadvusseisundi), siis pole tarvis kaasata muid mehhanisme.

  19. Maailmataju
    jaanuar 11, 2012, 12:11 p.l.

    Surmalähedasi kogemusi olen samuti uurinud professionaalsel tasemel, kuid kahjuks pean jällegi olema pisut skeptiline Teie antud loos. Mitte sellepärast et ma sooviksin teisi maha teha, vaid ma pööran teadlaste tähelepanu ka kitsaskohtadele, mille vastu peaaegu üldse huvi ei tunta. Nimelt – tänapäeva ( akadeemiline ) teadus ja selle teadlaskond on väga veendunud selles, et nähtused, mis ilmnevad inimese surma ( täpsemalt öeldes kliinilise surma ) ajal on mitte midagi muud kui ainult meie ajudes eksisteerivad illusionaarsed sündmused, mille “tekitajateks” on väidetavalt ( lõpuni tõestatud seda ei ole ) spetsiaalsed neurokeemilised ained ( ühendid ), mis siis valla pääsevad väga pingestatud ajus. Näiteks põhjustavad seda vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal määral ka kaaliumi taseme tõus veres. Kahju küll uurivatest teadlastest, kuid ma pean siiski rõhutama ühte väga väga olulist fakti kogu selle asja juures. Nimelt kui inimene kogeb siis seda kehavälist kogemust, siis kuidas ta teab seda, et mis temaga elustamise ajal tehti, kui ta oli kliiniliselt surnud ja arstid ( näiteks ei kommenteerinud samal ajal elustamise katsete iseloomust ). Noh. Kuidas Sa siis seda teaduslikult ära seletad? Seda ei olegi võimalik ära seletada mingisuguse hallutsinatsiooni tekkimisega surevas ( ülipingestatud ) ajus. Näiteks inimene ( kes on olnud sünnist saati pime ) näeb surmalähedaste kogemuste ajal teda valgetes kitlites elustada püüdvaid tohtreid. Need juhtumid on dokumenteeritud, neis kahelda ei ole võimalik. Mittemingisugune “illusioon” seda asjaolu ei seleta ja ilmselt ei olegi võimalik ka seletada, kui ainult sellega, et mingisugune “energiaväli” tõepoolest eraldub närvikoes inimese surma korral, millest preagusaja teadus lihtsalt veel ei tea. Kuid see teema – kehavälised kogemused – kuulub ka teadvuseteadusesse. Teadvus on kuidagi siis võimeline närvikoest eralduma, kuid füsioloogia raamatud väidavad kaljukindlalt seda, et teadvust ( või siis üldse kogu psüühikat ) ei tunta väljaspool neuronstruktuure. Neurobioloogid on selle väitega kaljukindlalt nõus, kuid biofüüsikud on palju entusiastlikumad.

  20. jaanaru
    jaanuar 11, 2012, 12:52 p.l.

    Maailmataju :

    Nimelt kui inimene kogeb siis seda kehavälist kogemust, siis kuidas ta teab seda, et mis temaga elustamise ajal tehti, kui ta oli kliiniliselt surnud ja arstid ( näiteks ei kommenteerinud samal ajal elustamise katsete iseloomust ). Noh. Kuidas Sa siis seda teaduslikult ära seletad?

    “Noh” on norimissõna, nii et ma vastan. Kõigi nende kirjeldustega, kus patsient teab midagi, mis tema elustamise ajal tehti, on mitu probleemi (nagu Sa ise ka kindlasti tead): 1) patsient võis korraks teadvusele tulla või poolteadvuslikult midagi tajuda, 2) arstid või õed võisid patsiendile midagi rääkida, 3) patsiendi kirjeldus võib olla nii üldine, et sobib iga olukorraga.

    Teaduslikult oleks väga väga lihtne kindlaks teha kehaväliste kogemuste eksisteerimist: tuleks kuskile, kus patsient seda oma voodist ei näe, asetada mingi objekt, ja pärast patsiendilt selle kohta midagi pärida. (või hästi kontrollitud variandis, et välistada arstide ja õdede mõju, võib nt kapi peale suurelt kirjutada mingi sõna ja pärast küsida, mis sõna see oli?) See on teaduslikus mõttes väga lihtne katse. Ja seda on kõikjal maailmas läbi viidud. Ühes hiljutises ülevaateartiklis kirjutab surmalähedasi kogemusi uuriv teadlane: “Until now, however, there has been no published case where a patient has perceived this hidden sign” (Van Lommel, 2011, p. 23). Oluline on märkida, et see teadlane ise usub, et surmalähedased kogemused näitavad just seda, mida Sinagi väidad, seega ei tasu teda kahtlustada millegi varjamises (ta isegi pakub mitmeid selgitusi, miks ükski patsiend ühtegi sellist märki kirjeldada pole suutnud). Minu probleem on järgnev: mul oleks väga hea meel, kui me saaksime veenvalt näidata, et teadvus võib eksisteerida ajust eraldi. Kuid kui on selline lihtne katse ja mitte kuskil kõigi nende surmalähedaste kogemuste ajal mitte keegi pole seda katset läbinud (st märki või sõna või objekti raporteerida suutnud), siis pole mul teaduslikku alust uskuda, et surmalähedased kogemused näitavad midagi selle kohta, et teadvus võib ajust eraldi eksisteerida.

  21. Maailmataju
    jaanuar 11, 2012, 5:31 p.l.

    Esiteks – Sina oled psühholoog, mina olen ( tegelikult veel omandamisel ) füüsika haridusega. Kuna meie haridusest tingitud erinevad maailmavaated ja isegi mõtlemisvarjundid, siis need võivad saada olulisteks võtmekohtadeks. Ma ei väitnud seda, et ma usun surmalähedaste kogemuste tõepärasusse. Ma lihtsalt viitan uutele võimalikudesse ja kitsaskohtadele. FÜÜSIKALISELT ei ole ( ilmselt ) võimatu, et teadvus ( psüühika ) oleks võimeline närvikoest eralduma surma ajal – seega need kehavälised kogemused. Närvikude on erutuv kude. Peaajus eksisteerivad elektromagnetväljad. Juba keskkoolis õpetatakse meile seda, et mateeria vormid on – aine ja väli. Aga füüsika õpetab meile ka seda, et muutuvad väljad elektrilaengute ümbruses on võimalised eksisteerima ka ilma laengu olemasoluta, mis neid muidu tekitab. Kui inimene ( aju ) sureb, siis seal olevad väljad lakkavad töötamast – neuronid ja nende aktivatsioonid enam ei toimu. Aga see näitab väljade muutumist – vahet ei ole, et kas väli muutub nõrgemaks või tugevamaks. Ülikoolis sattus ühe meditsiini õppejõu kätte üks kummaline uurimustöö. Seal näidati ( peaaegu ) väga korrektselt ja teaduslikul tasemel ära nende nähtuste reaalne võimalikkus. Mul õnnestus seda tööd näha. Ausalt öeldes oli see materjal üsna hea. Et kui inimene sureb ( näiteks bioloogiline surm ), siis eraldub närvikoest mingisugune elektromagnetväli või -kiirgus, mille tugevust ei ole teada. On olemas isegi “pildid” ruumist, mille korral kas energiatase on väga suur või väga madal. See asjaolu seletab ära uskumatult palju ( terve rida ) sellise nähtuse “sümptomeid”. Näiteks miks nähakse surma ajal just valgusolendeid – sest inimene eksisteerib elektromagnetväljana ja see on ju ka valguse olemuse üks tahke. Valgus on ju elektromagnetlaine – kvantteoorias on aga see osakeste ( footonite ) voog. Kuid miks siis see “vaimkeha” saab läbida ka füüsilisi kehi, mida inimesed on jutustanud. Sellepärast et kehtib väljade superpositsioon – väljade liitumised. Tavaline magnetväli läbib ka ju näiteks majade seinu. Näiteks mõtleme Maa magnetvälja peale. See on ka põhjus et miks siis seda valgusolendit ka haigla tohtrid ei näe, kes inimest elustada püüavad. Valguslaine elektriväli ongi see põhjus, mis kutsub esile elektrilisi impulsse meie nägemisnärvides. Kuid mida õpetab meile füüsika – välja laine on aga erinevate sagedustega ja meie näeme ainult valguse-sagedusel laineid. Uurimustöös on veel palju huvitavaid iseärasusi ja teooriaid seletamaks ära need surmalähedased kogemused. Kuid füüsikuna ma seda võimatuks siiski ei pea, kuid tõestama kindlasti peab. Suure enamuse teadlaskonna mõtteviis võib olla lihtsalt valel teel ja nii ei saagi kunagi jõuda lahenduseni. Kui on mingisugune probleem või müsteerium, siis tuleb kasutada võimalikult palju lahendusteid, juhul kui see võimalik on. Teadvuseteadusesse kuulub see valdkond – surmalähedased kogemused – kindlasti ja seda aspekti tuleb ka uurida. Kui Sul on soovi, viitsimist ja tahtmist, siis võin seda teemat pikemalt kirjutada – rohkem lahti seletada, et miks nii ja naa on ning et mis seal uurimustöös ka rohkem juttu oli.

    Kuid Sinu viimase kommentaari kohta annan Sulle ühe dokumenteeritud juhtumi, mis on ka tõesti aset leidnud. Eks Sa siis ise vaatad kui psühholoogia teadlane, et kuidas Sa seda tõlgendad või ümber lükkad.

    „Neljakümne üheksa aastasel mehel oli nii tõsine südameatakk, et pärast 35 minutit kestnud keerulisi elustamiskatseid arst loobus ning hakkas täitma surmatunnistust. Siis märkas keegi mingit elutegevust, arst jätkas tööd elektriliste elustamisvahendite ja hingamisaparaadiga ning suutis patsiendi südame jälle tööle panna. Järgmisel päeval ( kui patsient oli juba kontaktivõimelisem ) suutis ta detailselt kirjeldada peaaegu kõike seda, mis oli elustamisruumis toimunud. Arst oli väga üllatunud. Kuid veelgi rohkem hämmastas teda patsiendi ilmekas kirjeldus kiirabiõest, kes arstile oli appi tõtanud. Patsient kirjeldas teda väga detailselt, kaasa arvatud soeng ja perekonnanimi. Ta kirjeldas, kuidas naine oli veeretanud läbi koridori käru koos elektrišoki aparaadiga ( see on ju põhiline elustamisvahend ). Kui arst temalt küsis, kuidas ta sai teada õe nime ja seda, mis õde tema südameataki ajal tegi, ütles patsient, et oli väljunud oma kehast ja läbinud õe keha – siis kui ta oli läinud oote-
    ruumi oma naist vaatama. Õe keha läbides oli ta lugenud tema nimesilti ning jätnud selle meelde, et hiljem teda tänada. Arst oli patsiendi jutu üle väga hämmeldunud. Ta ütles, et kohalolek oli ainus võimalus kõike seda nii täpselt kirjeldada.“

  22. jaanaru
    jaanuar 11, 2012, 9:20 p.l.

    nu väga hea. eks praegusel hetkel võibki ju olla erinevaid vaateid. seni, kuni teadvuse probleem on lahendamata, tuleb silmad lahti hoida ja mõelda kõigi võimaluste peale. minu jaoks näitab praegu olemasolev tõendusmaterjal pigem seda, et teadvus on seotud ajuga, kuid ma olen valmis vastavate tõendusmaterjalide valguses oma seisukohta revideerima. samamoodi ei tasu liiga kramplikult ka selle “teadvus on ajust erinev” teesi külge klammerduda, muidu lõppevad kõik arutelud alati samas kohas, kust nad algasid.

  23. Märth
    jaanuar 13, 2012, 4:08 p.l.

    Kui uskuda kehavälisesse teadvusesse, siis miks elektromagnetismi asjasse segada? Füüsika õppijana vist tead, et vastaslaengud üritavad jõuliselt kohtuda ning samad laengud tõukuvad proportsionaalselt üksteisest eemale. Kehas on need laengud suurte molekulide või vähemalt ioonide külge ankurdatud ning rakumembraanidega lahutatud. Kehaväliselt pole selliseid pidepunkte laengutele.

  24. Maailmataju
    jaanuar 13, 2012, 5:48 p.l.

    Esiteks mateeria põhivormideks on aine ja väli, kuid aeg ja ruum on mateeria eksisteerimise põhivormideks. Universumi aine koosneb – elementaarosakestest, väli ei koosne millestki ( kui siis ainult vaheosakestest ja elektrivälja puhul on nendeks footonid ). Ainult seisumassiga osakestel on laeng, kuid seisumassita osakestel ei ole laengut – näiteks footonitel. Mateeria vormid on aine ja väli – see oli esiteks. Teiseks – inimese ajus ( närvikoes ) toimuvad “protsessid” on rangelt võttes tegelikult ainult elektromagnetiliste jõudude ilming. Aga keemilised ühendid – ka need “kuuluvad” füüsika ulatusse – keemia on põhimõtteliselt “aatomi-väliskihi-teadus”. Seda räägivad ka õppejõud. Keemia on pooleldi füüsika. Nii et kui teadvus peaks tõesti närvikoest mingisugusel moel eralduma, siis on see võimalik ainult vastavalt kvantelektrodünaamika seadustele. Muid aspekte ma küll praegu ei näe. Tegelikult on võimalik ka selliste ideedega ära seletada – näiteks on olemas ka teisi aja ja ruumi mõõtmeid ning nende abil ära see seletada selline kehast eraldumine, kuid selline viis läheb juba välja teaduse eksperimentaalsooritustest ja jääb samasse seisu, mil praegu on stringiteooria, mida ei ole siiani eksperimentaalselt tõestatud. Elektromagnetismiteooriat rakendades on – kõige lihtsam, võimalik ka sooritada eksperimente ja on ka aju protsesside olemusega kooskõlas. Inimese pea-ajus on ju olemas magnetväljad – nende abil tehakse ju kindlaks inimese haiguslik seisund niinimetatud ajulainete abiga. Nii et lähtun kahest peamisest ( võimalikust ) faktist: aju tegevus baseerub elektrilistel-ilmingutel ja Universumi mateeria vormideks on ainult aine ja väli. Kui tõesti selline elektromagnetvälja energia peaks eralduma aju-ruumist, siis see ei oma enam mingisuguseid osakesi ( millest muidu aju koosneks ). Väli ei sõltu enam laengute olemasolust, kuid ajus olevad väljad aga sõltuvad. On ju olemas välju, mis eksisteerivad ka ilma neid tekitavatest kehadest ja nendeks on elektromagnetlained.

    Pealegi selline „idee“, mis on siin kirjutatud, on ainult väga pealiskaudne. Füüsika on täpisteadus ja kõiki selle „idee“ aspekte ma veel ei tunne. Näiteks ei ole ju teada, et MIS väljad ja KUS aju piirkonnast need eralduvad inimese surma hetkel. Kas piirduda ainult molekulide ja aatomitega ( need on õigemini ioonid ) või on tegemist selle väljaga, mille tekitavad miljardid elektriimpulsid liikudes mööda närvirakkude jätkeid. Nii et kõiges ei ole veel selgust. Kuid on alust arvata, et selline idee võib osutuda viljakaks. Teadmatus ei ole veel võimatus, vaid lootus võimalikkusele. Nii et kordan – see et midagi ei ole veel teada, ei tähenda veel millegi võimatust. Juhinduda tuleb nii olemasolevatest teadmistest ja ka sellest, millele need teadmised ka viitavad. Seda nimetatakse ka intuitsiooniks. Asi ei ole usus, et uskuda kehavälisesse psüühikasse, vaid kainest ja ratsionaalsest mõtlemisest. On olemas kaks asjaolu, et mõelda kehavälise psüühika võimalikkusesse. Need on – surmalähedased kogemused ( mida tuleb ka põhjalikult uurida, enamus teadlasi pole sedagi teinud ), ja aju füüsikalised ilmingud ( elektriväli, mis muutub, on võimeline ka ilma laenguteta eksisteerima ). Ühest asjast ei tohi valesti aru saada – nimelt, teadvus ( psüühika ) ON ajus olemas. See on ajuga seotud, kuid jääb ka võimalus, et teadvus on võimeline ka eksisteerima ilma ajuta. Teadus-uuringud tuleb alustada ikkagi ajust, mitte kohe kehavälistest elamustest. Aju on teadvuse materiaalne alus – seda rääkis ka T. Bachmann ( ja õieti rääkis ) oma raamatus „Psühholoogia alused“. Kuid teadlased unustavad ära, et aju põhiprotsessideks on ju elektromagnetilised jõud ja rohkem ma ennast kordama siin ei hakka. Teadvuse materiaalne alus on elektriliste jõudude ilmingud, kuid teadvuse olemust ei teata veel ikkagi. Kuid teadvuse olemuse mitteteadmine ei sega meid teadmast seda, et mis on teadvuse enda materiaalne alus. Seda me ju ikka teame neurofüsioloogia raamatutest ja see teadmine ei muutu.

  25. Tõnu
    veebruar 9, 2012, 10:30 e.l.

    Seda küsimust, et kuidas on keha ja vaim omavahel seotud, on peetud paljude mõtlejate poolt maailma võtmeküsimuseks, mida inimmõistusel ei õnnestu kunagi lahendada. Keha ja vaimu oma- vahelise seose probleemile jagunevad seni pakutud lahendused kahte peamisse rühma. Üks seletuste rühm kõneleb keha ja vaimu kahesusest ehk dualismist. Just suur prantsuse filosoof René Descartes sõnastas selle seisukoha väga selgelt. Descartes´i arvates erineb omavahel täielikult füüsiliste asjade ( kehade ) maailm ja „mõtlev asi“ ( inimese mõistus või teadvus ). Füüsilised asjad ( näiteks laud, raamat, laualamp jne ) hõlmavad alati mingisuguse ulatuse ruumis ( neil on ulatus ruumis ). Neid on võimalik ka jagada osadeks ja võib öelda ka seda, et kus need ruumis asuvad. Kas nii saab teha ka mõtetega? Kas mõte võtab samuti enda alla ruumi? Kas ka mõte koosneb osadest? Kui jah, siis mil- lest ta koosneb? Kas mõeldud mõtte puhul saab osutada mingile punktile ruumis, kus see mõte pa- rajasti asub? Ilmselt siiski mõttel ei ole oma ruumilist ulatust, ei ole ka osasid ja asukohta ruumis. Järelikult maailm ja mõtlev asi erinevad üksteisest. Maailm on täidetud kehadega. Nii ongi olemas kaks maailma – vaimumaailm ja kehade maailm.
    Kuid keha ja vaimu ühtsusest lähtub teine seletuste rühm. Selle järgi on teadvus piisavalt keeru- lise närvisüsteemi omadus. See aga tekib eluslooduse teatud arenguastmel. Niisugust vaadet nime- tatakse füüsikaliseks monismiks. Peale juba tuntud või veel avastamist vajavate füüsikaliste, kee- miliste ja bioloogiliste nähtuste ei ole olemas erilist vaimsete nähtuste maailma. Igasugusel psüühi- kailmingul on vaste sündmuste näol, mis toimuvad närvisüsteemis – näiteks meenutusel, mõttel, tundel, tajul, soovil, kavatsusel jne. Teadvus on aju teatud seisundid või protsessid ja ei midagi muud. Kuid siiani ei ole teada seda, et kas teadvust tuleks samastada mingisuguse kindla osaga närvisüsteemis või on teadvus pigem tööpõhimõte, mille järgi toimib terve keeruline närvivõrk, mitte mingisugune eriline osa sellest – näiteks mingisugune kindel hulk närvirakke, millel on teadvuse tekitamise eriline omadus. Ei ole siiski selge selles, et milles see tööpõhimõte seisneb. Näiteks seda, et kuidas aju eri osades paiknevad närvirakud oma aktiivsust ajaliselt kooskõlasta- vad, arvatakse olevat seotud teadvuse tekkega. Füüsikaline monism on peaaegu täiesti kindel selles, et ei ole olemas kehade maailmast eraldi seisvat ja omaette toimivat hinge- või vaimumaailma. Se- da, et keha ja hing on ühtsed, pooldab enamus tänapäeva psühholooge. Inimeste igapäevane koge- mus näeb käitumise ühte külge ja samas aju uurimine ( nüüdismeetoditega ) näitab sama asja teist külge. Ilmselt on ainult aja küsimus selles, et mõista, kuidas ühte kirjeldust teisega kokku viia.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s