Esileht > huvitavad küsimused, muu sodi > Ahv, kes mõistab inimkeelt

Ahv, kes mõistab inimkeelt

On mõned teemad, mille juurde tuleme siin ajaveebis ikka ja jälle tagasi. Üks nendest on kindlasti ahvindus ja kõik ahvidega seotu. Ahvid on ju meie sugulased, niisiis on tore neist nii mõndagi teada. Tihti tundub, et inimene on ahvist targem ja muidu parem, kuna tal on keel (mitte see suus olev elund, vaid kommunikatsioonivahend). kuivõrd selline eristus tõepoolest ka kehtib, saame teada pärast usina kaastöötaja M.H. jutukese lugemist. niisiis:

Paari miljoni aasta eest muutis Kongo jõgi järsku oma voolusuunda ja eraldas teineteisest kaks šimpansite populatsiooni (šimpansid nimelt ei oska ujuda, seega oli asi tõsine). Jõe põhjakaldal elavatest šimpansitest arenesid tavalised šimpansid, jõe lõunaküljel elavatest aga kääbusšimpansid ehk bonobod. Bonobod erinevad tavalistest šimpansidest nii füüsiliste omaduste poolest – bonobod on väiksemad ja tumedama karvkattega – kui ka eluviisi poolest. Nimelt on bonobode sotsiaalsed suhted palju lähedasemad kui šimpansidel: isased bonobod osalevad palju agaramalt laste kasvatamises, täiskasvanud ei kakle toidu pärast, vaid selle jagamine on sotsiaalne rituaal. Bonobode grupis on liidrid emased bonobod ja nad on üldiselt vähem agressiivsed kui tavalised šimpansid (blogikorraldaja märkus: oma sotsiaalsuhteid riiust kokkuleppeni korraldavad bonobod seksiga, kusjuures seksitakse selle isendiga, kellega parajasti asju ajada on, ka omasoolistega). Mõned teadlased väidavad, et bonobod on intelligentsuselt inimahvide seas teisel kohal (esimesel kohal on need teadlased ise).

Võibolla on just nendel põhjustel mõnel USAs Iowas asuvas Great Ape Trust`is (www.greatapetrust.org) elaval bonobol õnnestunud ära õppida inimeste keel ja selle edukas suhtlemisel kasutamine. Kõige tuntum neist bonobotest on Kanzi. Kanzi sündis 28. oktoobril 1980, mitte metsas, vaid inimkeskkonnas. Kui ta oli kuue kuu vanune, sai temast Matata adoptiivpoeg. Matata on looduses sündinud bonobo, kellele teadlased üritasid aastate viisi keelt õpetada, kes aga ei suutnud piisavalt püsivalt tähelepanu õppimisel hoida, sest oli harjunud oma ümbrusest võimalikke ohte otsima – õppimise asemel vahtis ta ringi ja otsis madusid. Kanzi oli Matata õppesessioonide juures ning järsku, pooleteistaastaselt, hakkas ise keele vastu huvi tundma ja esimesi sümboleid spontaanselt kasutama. Siinkohal peab mainima, et bonobod ei ole anatoomilistel põhjustel võimelised nii rääkima nagu inimesed, seetõttu ei jää neil muud üle kui kasutada suhtlemiseks sümbolitesüsteemi: spetsiaalset klaviatuuri, millel olevad erinevad abstraktsed sümbolid tähistavad erinevaid sõnu. Kanzi õppis pooleteistaastaselt ära sümboli „chase“ tähenduse. Ta vajutas seda ja pistis siis jooksu, lootes, et keegi teda taga ajama hakkab…

Kui Kanzi oli kaks ja pool aastat vana, lahutati ta Matatast ja ta hakkas elama keskonnas, kus olid nii inimesed kui ka teised bonobod. Tema ümber olevad inimesed kasutasid temaga suhtlemiseks erilist meetodit: nad rääkisid normaalselt ja samal ajal vajutasid klaviatuuri peal vastavaid sümboleid, et Kanzi näeks, et suhtlemine võib toimuda kahel erineval moel ja et klaviatuuril nuppude vajutamine tähendab sama mis rääkimine. Teda ei treenitud kordagi toidu abil (nagu koerasid), et ta teatud nuppe vajutaks. Ta õppis sümbolid iseseisvalt selgeks täpselt nagu väike laps õpib keelt. Siin (http://www.greatapetrust.org/player/video.php?vid=31) on üks näide Kanzist sümboleid kasutamas.

Kanzi on praegu 28 aastat vana ja tunneb väidetavalt umbes 500 sümbolit ning saab aru palju rohkematest sõnadest. Väidetavalt on tema keeleoskus kuskil 2,5 aastase lapse tasandil. Kanzi keeleoskuse juures on eriline see, et ta mitte ei toetu kontekstivihjetele nagu käemärgid ja intonatsioon (koeraomanikele tundub ju ka vahel, et koer saab aru, mida sõna „istu“ tähendab, samas teevad nad tavaliselt seda käsklust andes teatud käeliigutuse ja annavad preemiaks tüki vorsti), vaid on võimeline aru saama ka täiesti uutest lausetest, milles olevaid sõnu ta küll tunneb, kuid mida ta sellises koosluses pole veel kuulnud. Sealjuures ei vaja ta vihjeid käeliigutuste ja pilkude näol, nagu selles vägagi muljetavaldavas videos näha on – http://www.greatapetrust.org/player/video.php?vid=11

Peale rääkimise oskab Kanzi ka tööriistu valmistada. Talle õpetas seda üks antropoloog. Kui Kanzil vaja on, teeb ta endale kivist tööriista, et kastist banaane kätte saada (http://www.greatapetrust.org/player/video.php?vid=10). Kanzi on üks igati asjalik ahv.

Lõpetaksin, refereerides üht Kanziga tegelevat teadlast, Dr. Savage-Rumbaugh`d: inimesed peaksid enne järele mõtlema, kui end maailma targimaks liigiks tembeldavad – bonobod on võimelised meie keelest aru saama, aga meie nende omast mitte.

  1. J Senior
    jaanuar 16, 2009, 4:39 p.l.

    järjekordne näide inimvaimu nakatavast toimest
    huvipakkuv on aga siinkohal MATATA immuniteet nakkuse suhtes.
    kas saaks väita, et nakatava vaimu vörk, mis levis KANZI ümbruskonnas juba varasest noorusest peale, nörgendas tema organismi nakkava inimvaimu suhtes?
    kas sama kehtiks ka koduloomade kohta? vöi väljaspool eelpool nimetatud nakkuse levipiirkonda sündinud koduloomad siiski “programmeeritud” sünnist peale nakkavat inimvaimu vastu vötma?

  2. jaanaru
    jaanuar 16, 2009, 4:53 p.l.

    teadus üritab kahjuks leida mitte võimalikult müstilisi ja nakkavaid, vaid hoopis võimalikult lihtsaid ja muude teadmistega koherentseid selgitusi. kumb on lihtsam selgitus – kas see, et Matata oli “immuunne” “nakkava” “inimvaimu” suhtes, või see, et tänu oma metsikule päritolule ei suutnud ta lihtsalt piisavalt tähelepanu sümbolisüsteemile pöörata?
    hetkel pole vähimatki (aga mitte kõige vähimatki) teaduslikku tõestust nakkava või lekkiva inimvaimu kohta, seega palume enne edasist vastavasisulist postitamist J senioril vastavaid tõestuseid kas esitada (enne mõeldes, kas neid “tõestuseid” ei saa teistmoodi ja palju lihtsamalt selgitada nagu Matata puhul) või siis neid tõestuseid ise toota, kasutades teaduslikku meetodit ja protsessi. niisiis soovitame mõelda selle peale, kuidas oleks võimalik teaduslikult näidata, et inimvaim lekib koduloomadele ning siis vastav katse ka läbi viia.

  3. J Senior
    jaanuar 16, 2009, 8:02 p.l.

    Nagu nähtub kahest kokkuvöttest (Turner, 1991; Turner et al., 2003), on inimese-kassi vaheline suhe kahepoolne.
    Veelgi huvitavam nähtus on aga mitmete neuroloogiliste haiguste ravis kasutatav hobuteraapia – EQUINE THERAPY.
    Kokkuvötlikult: hobusel ratsundamine tervendab inimese vaimu, aitab kokku köita nt insuldi tulemusel lagunenud seoseid aju erinevate piirkondade vahel. Niisiis küsimus: kas koduloomal on olemas midagi erilist, midagi möödetavat mis ühendab teda inimlooma ja tolle keerulisema osise VAIMUGA ?

  4. jaanaru
    jaanuar 16, 2009, 10:34 p.l.

    lühidalt: ühtegi nendest tulemustest ei pea selgitama vaimu nakkamise või lekkimisega – kassid, hobused, delfiinid jms mõjuvad seetõttu, et nende juuresoleku tulemusena tekivad positiivsed emotsioonid.
    vastupidise mõju kohta pakume välja, et inimvaim ei nakka, aga et loomadele mõjub inimkeskkond, kultuur. kas Sa mõtled seda, J Senior? miks on vaja rääkida inimvaimu nakkamisest? milliseid tulemusi ei saa selgitada öeldes, et loomadele mõjub inimese poolt tekitatud keskkond? ehk pole tarvis kasutada ebaspetsiifiliseid termineid “vaimu lekkimisest”?

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s