Esileht > inimlikud postitused > seiklused teadmistemekas

seiklused teadmistemekas

Tagasi Berliinis. Juhan veel jalgadel ei ole, aga on vähemasti karkudel. Õnneks on ta seal heade inimeste hoole all, kelle eesrinnas on meie sõprade seas juba legendaarse kuulsusega köögitoimkonna pea Silvio, kes on hetkel nii tore, et varustab Juhanit isiklikult söögi, südamliku seltskonna ja vajadusel ka detailidega Hispaania ranniku kaunitest autoteedest.

Cambridge’is saab mul alati palju nalja. Kohati tunnen end nagu Richard Feynmani seikluseid lugedes (endale teadvustades, et mina olen tema kõrval täiesti tähtsusetu ja andetu persoon). Reastan selle korra naljakate juhtumite esikolmiku, mille abil üritan tutvustada ka Juhani õppimiskohta nendele, kes sellest niipalju ei tea:

Pronks: Vähemalt Trinity kolledžis, kuhu Juhangi juhtub kuuluma, on komme selline, et iga aasta valitakse endale järgmiseks aastaks aladel uus ruum. Ja ruumid on vahvad! (Ei hakka siia Juhani praeguse aasta ruumi pilti lisama, muidu saab ta liiga palju soove potentsiaalsetelt külastajatelt.) valikuks on nimelt ruumid erinevatel väljakutel, millest Trinityle kuuluvad näiteks kaks maailmakuulsat väljakut – Great Court, mis on ühtlasi Euroopa suurim siseväljak, ja Nevile’s Court, kus asub Wreni raamatukogu. Juhan on praegu Great Courtil, niisiis külastas tema ruume ülevaatamiseks päris palju rahvast, kes selle ruumi peale järgmiseks aastaks hammast ihuvad. Juhani haiglasoleku ajal esinesin ise väga suveräänselt ruumi omanikuna. Igal juhul on ruumi valimine üks suur ettevõtmine, sest valikuvõimalus on suur, kuna valida saab erinevate väljakute vahel, aga igal väljakul on palju ruume, mis kõik on omavahel taaskord erinevad. Lisaks võivad olla paremad ruumid selleks ajaks, kui Sinu loosikord kätte jõuab, juba valitud, seega jääb ainsaks võimaluseks teha nimekiri oma lemmikutest ja siis ametniku juures seal tipust pihta hakata ja oma kõige kõrgem vaba ruum valida. Nii ka tehakse, seetõttu oli ka Juhani ruumis palju vaatajaid (üks neiu käis isegi kaks korda) – igal oli lõpuks käes nimekiri, kus olid kirjas väljakud ja ruumide numbrid. Aga ka Juhan pidi ju ruumi valima! Tema oli aga karkudel, niisiis saatis minu (õige otsus). Seisin vastava ametniku ukse taga. Uks avanes – “who are you?”. “I’m a representative!”, “Well, come in!”. Onu siis uurib, et keda ma õigupoolest esindan. Veelgi enam hämmastab teda aga vastus küsimusele: “Kuidas saad Sa ruumi valida, kui Sa pole Trinityst – Sa ju ei tea, kus mis on?”, sest vastus on poeetiline: “Ma olen siin palju ringi jalutanud ja mulle meeldib Nevile’s Court”. tegelikult oli Juhan mulle muidugi instruktsioonid andnud ja ise oma eelistusi öelnud (tõepoolest Nevile’s Court) ja nimekiri oli mul ka, aga mingil kummalisel põhjusel käitusin ma seal büroos vähemalt alguses nii, et minu otsuste põhjustest jäi väga kummaline mulje. Naerda said kõik. Pärast selgitamist küsis ametnikuonu, miks Juhan alati kortereid katuse alla võtab – seetõttu tal kogu aeg põlv tuksis olevatki. Ei tea, ruum sai valitud.

Hõbe: Olen üsna kindel, et Cambridge’i Ülikooli Trinity Kolledži tudengite seas liigub neil päevil müüt pisikesest kiilakast sellist – ilmselt kerjusest, kes toiduaegadel julmalt pikast sabast läbi trügib, otse toidujagajate juurde läheb, seal nõudlikult seisab, kuni lõpuks noosiga sööklast lahkub. Keegi pole teda varem näinud. Keegi tea, kust ta tuleb. Keegi ei tea, kuhu ta oma kraami krõbistama läheb. Eriliseks teeb loo asjaolu, et sööklast toitu kaasa võtta ei tohi. Eriskummaliseks teeb loo see, et vahel on noos pakitud kummalistesse nõudesse, millest osa hoiab anuma kuju vaid tänu tugevale kleeplindile; vahel lahkub sell sööklast aga kandikuga, millel on uhked Trinity embleemiga nõud ja rohkem süüa, kui keskmine tudeng (kes Trinitys väga hästi toitub) terve päeva jooksul saab. Ahjaa, see sell olin muidugi mina ise ja toidu viisin oma vennale Juhanile.

Kuld: Cambridge’i Ülikooli tõeline tugevus on tema eriline õppesüsteem – supervisioonide süsteem, millest ilmselt iga maailma ülikool võiks õppust võtta, kuid mida pakkuda suudavad minu teada ainult Oxford ja Cambridge, kuna üliõpilaste ja õppejõudude suhtarv enamustes ülikoolides ei võimalda seda, et õppejõud iga kahe nädala tagant ühe-kahe tudengiga omaette istub ja ülesandeid või kodutöid arutab. Cambridge’is see nii on, Juhanil ka. Juhan oligi reedel huvitatud oma supervisioonide partneritest ja juhendajatest, et neile teatada oma eemalviibimistest esimestest supervisioonidest (põlve tõttu, otse loomulikult). Kes läks asja uurima – Jaan. Mis nimed supervisioonide partnerite kohta tõi – Melen, Flasman ja Davis. Kas mõni neist on kahtlane? Juhanile küll – kes on Flasman? Kas mitte Glasman? Olin veendunud selles, mida olin näinud ja üles kirjutanud – Flasman. Nentisime, et G ei saa kuidagi välja näha nagu F ja vastupidi. Igal juhul püsis hämming terve öö – Pärast hommikust arutlust teemal “kes on Flasman” otsustasin asja isiklikult (veelkord) üle kontrollida. Läksin professori ukse taha, kus nimed olid käsitsi üles kirjutatud. Ja võta näpust – see võis tõesti olla hoopis G! Lihtsalt G alumine paunake puudus ja keskmine kriipsuke oli mitte pärast paunakest vasakule, vaid hoopis paremale, ja nii – proovige järgi – tekibki suur F. Oh hullu! Ei tahtnud siiski iseendale endast rumalat muljet jätta ja seetõttu kasutasin ära ühte tüüpi, kes seal samas kõrval enda jaoks nimesid üles kirjutas – “Vabandage, kas see täht siin on pigem F või pigem G?” … tüüp pikalt ei vaadanud: “It’s G .. It’s me – Glasman!!!” Naersin päris pisarateni, sest kui tõenäoline on see, et härra Glasman, kes käib korra oma nimesid kirjutamas, ja härra Aru, kes käib vaid hetkeks ühte tähte kontrollimas, samal ajal ukse taha satuvad? Sellest väiksest tõenäosusest hoolimata läks vestlus edasi sõbralikult ja Juhani supervisiooni partneriks differentsiaalgeomeetria alal saab tõepoolest Glasman. Loodame, et on tore tüüp!

Et te ei arvaks, et mul ainult kolm seiklust oligi, ütlen ka seda, et mind peeti sinna minnes Inglise piiril kinni, kuna vastasin kahtlusaluse profiilile, ning et üks väga energiline raamatukogutädi sai koheselt aru, et ma olen Juhani vend ja arvas isegi, et me oleme kaksikud … nalja kui palju, mis ikka elult muud tahta. Praegu tahaks, et vennal läheks paranemine hästi ja selle sooviga lõpetangi.

  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s