Esileht > aju ja teadvus, ajuteadus > ennustamine ja teadvus

ennustamine ja teadvus

Sai nüüd siin vahepeal räägitud kõiksugu muid jutte, kuid tuleme tagasi selle juurde, kus enne muid jutte pooleli jäime: kuidas suudab aju töötada niivõrd efektiivselt, olgugi et ta on minu laual olevast sülearvutist miljon korda aeglasemate arvutusüksustega ja mürarikkam?

Siin peame kõrvutama kahte nägemust ajust. Üks ütleb, et aju on põhimõtteliselt kommiautomaat – info siseneb, töödeldakse teatud sammudes, kuskil vahepeal teadvustub, järgneb reaktsioon. Nii naljakas ja naiivne kui selline lähenemine ka ei tundu, on see isegi paljude ajuteadlaste seas siiamaani domineeriv arusaam aju tööst!!! Pole siis hämmastav, et neil tegelikult vähimatki aimu pole, kuidas aju selle kõigega hakkama saab. Õnneks viimastel aastatel on üha enam kõlama hakanud deviis, et aju polegi kommiautomaat, vaid et ta on tõepoolest aju – meile tuntud Universumi keerukaim ja vägevaim arvutusmasin. Pole ju tegelikult vaja suurt mõttehiiglast, et tulla välja mõttega, et aju ei istu niisama ja ei oota, mis talle sisse söödetakse, vaid et ta on aktiivne ja üritab igal hetkel sisendi kohta ennustada, millega tegu on ja mis järgmisena nägemisvälja (või mujale) tekib. Ennustamine on aju peamine funktsioon (see pole minu poolt välja mõeldud: maailmatuntud ajuteadlase Rodolfo Llinàse raamatus I of the Vortex on peatükk “Prediction is the ultimate function of the brain”). Miks on ennustamine tähtis? Sest tehes ennustusi on võimalik a) õige ennustuse korral sisendit kiiremini ja efektiivsemalt töödelda, b) ambivalentsuste või müra korral tänu ennustusele seda ambivalentsust või müra kõrvaldada ja c) vale ennustuse korral kiiremini õppida ja tähelepanu uuele juhtida. Kuidas aju ennustab? Mälu abil. Lihtsustatult öeldes: aju töötab kui seostaja – iga ajus representeeritud objekt aktiveerib miljoneid neuroneid, mis omakorda on seotud miljonite teiste neuronitega. Mida tihemini ühed neuronid teistega koos või järgemööda aktiivsed on, seda tugevamaks kasvab side nende vahel – nad seostuvad. Nüüd, pärast aastatepikkust seostamist, võib aju vabalt iga siseneva mustri pealt seostamise abil öelda, mis selle objektiga tajuväljas edasi juhtub või millised teised objektid sinna juurde tekivad. See, et aju endasse salvestatud seoste põhjal iga sisendi kohta ennustusi teeb, on tegelikult nii lihtne mõte, et selle suhteline harvaesinemine ajuteaduses on suisa hämmastav.

ma pikalt ei tee. mul on eelpool kirjeldatud “sisendi ennustamise” ja teadvusega seoses kaks küsimust:

1. nägemise funktsioonide selgitamiseks on viimastel aastatel üha enam kasutatud teooriaid, mis põhinevad ennustamisel (Grossberg, Ulman, Bar, Friston, Hawkins, Summerfield etc.) – KAS ja MILLINE on visuaalse ennustamise seos teadvustatud nägemisega? (intuitiivselt tundub, et ennustamine ei ole teadvustamisega seotud, aga see intuitsioon võib meid petta nagu mitmed muud intuitsioonid aju ja teadvuse kohta)

2. kui aju peamine funktsioon on ennustamine ja seda ennustamist kasutatakse nii nägemises kui ka motoorikas, siis miks peaks teadvus olema “ajast maas” nagu teda tihtipeale teadvuseteooriates käsitletakse? (põhjus selliseks käsitluseks on muidugi lihtne – uue stiimuli süsteemi sisenemisest tema teadvustamiseni peab lihtsalt mingi aeg kuluma; küsimus on rohkem selles, kas “päris elus” ka teadvus “ajast maas” on, kuna seal erinevalt laborisituatsioonist on stiimulid palju rohkem ennustatavamad.) kas on võimalik, et tegelikult on teadvus rohkem oleviku- või ehk isegi tulevikuhetkes kui seda teadvuseteooriate järgi arvata võiks?

  1. ökul
    jaanuar 20, 2009, 9:46 p.l.

    Väga väärt mõtted ja arutlussuund. Paar intrigeerivat kommentaari:
    1. Kui luua olukord, kus inimese ette ilmub midagi eelnevalt täiesti kogematut ja ülivähe tõenäolist, kas siis inimene seda ei teadvustagi väga kiiresti? Pigem ootamatu ja väga üllatav asi ilmub fenomenilisse teadvusse just ruttu?
    2. Üks ühe konkreetse tajunähtuse — flash-lag’i /mahajääva sähvatuse efekti/ — seletusi, mida pooldab eelkõige Romi Nijhawan (hindu, kes koos oma hindulannast abikaasaga Lõuna-Inglismaal töötab), on just see, et liikuva objekti trajektooril ennustatakse objekti järgmisi asukohti ja see põhjustab liikuva objekti ennetava teadvustamise võrreldes liikuva objektiga kohakuti sähvatatud staatilise objektiga. Siin on aga paar probleemi. Kui jada teha ennustamatuks liikumissuunal (paigalseisev jada), siis sellegipoolest selles jadas ilmuv objekt teadvustub kiiremini kui kõrval sähvatav eraldi objekt. Hullem veel: kui me teeme katse, kus teineteisele vastu liiguvad kaks ringi (üks paremalt vasakule välja keskkoha poole ja teine vasakult paremale välja keskkoha poole) ja nende kohtumishetkel, kui nad kattuvad, sähvatab nende /selle/ sees ketas, misjärel ÜKS ringidest jätkab oma kulgemist endisel suunal, teine aga kaob ära, siis tekib ikkagi flash-lag’il põhinev illusioon. Ketas näib pooleldi äralõigatud selliselt, et nagu liikuv ring oleks ketta sähvatamise hetkel edasi liikunud olnud /ehkki tegelikult oli ketas täpselt ringi(de) sees/. Ennustusteooria järgi, kuna paremalt vasakule ja vasakult paremale liikuvad ringid andsid võrdväärse ennustuse objekti asukoha kohta järgmisteks ajahetkedeks, poleks tohtinud tekkida flash-lag efekti.🙂 “Ringimängu kettaga” saab omal nahal /omas silmas/ kogeda Endel Põderi kirjutatud katseprogrammi abil, milleks idee andis T.B.

  2. jaanaru
    jaanuar 20, 2009, 10:08 p.l.

    1. mu peas kujunebki hetkel katseidee, mille abil näidata, et ennustatavus ja teadvuslik selgus on negatiivses korrelatsioonis – mida ma paremini ennustan, seda näen ebaselgemalt; mis on üllatavam, seda näen selgemalt. (mõte on järgmine – kui aju suudab stiimulit ennustada, siis on tema poolt tekitatav ajuvastus nõrgem /mitte repetition suppression, vaid prediction suppression!!!!/ ja seetõttu on ka teadvustamine nõrgem; kui aju stiimulit nii hästi ennustada ei suuda, siis on ajuvastus tugevam ja seetõttu ka teadvustamine.) kõlaks mõttena, mida võiks uurida?
    2. jah, flash lag on huvitav fenomen (selle kohta saab lugeda meie raamatust punkt 8.3 all), kus iseenesest lihtsale ja põnevale katsetulemusele on väga mitu väga erinevat ja kohati lausa vastupidist selgitust, kui võtame juurde ka Eaglemani “post-dictioni” ehk siis retrospektiivse asjaolude kokkupaneku teadvuse jaoks. kohati on eksperimentaalpsühholoogiliste katseparadigmade juures täiesti hämmastav, et paradigmade aluseks olevate fenomenide (nt maskeerimine, flash lag, tähelepanu silmapilgutus jne) enda mõistmine on osutunud nii keeruliseks ja vastuoluliseks.

  3. ökul
    jaanuar 22, 2009, 6:14 e.l.

    Muuseas, tänases Nature’s ilmus Sirotini ja Dasi artikkel sellest, et ajus hemodünaamiline aktiivsus sõltumata otseselt närviaktiivsusest “näeb ette” järgnevaid sündmusi (vastab ennetavalt).

  4. Hr. Soliton
    jaanuar 22, 2009, 10:37 e.l.

    See artikkel on lihtsalt lahe, väga lahe.

  5. jaanaru
    jaanuar 22, 2009, 11:00 e.l.

    mr. Soliton pidas arvatavasti silmas Nature artiklit, mis on t6epoolest hämmastav näide teadusest – tegu on mingil määral rutiinse katsega, mille tulemused on niiv6rd ootamatud, et omavad olulisust mitte ainult aju töö kohta käivate teooriate, vaid ka ühe enimkasutatavama aju-uuringute meetodi (fMRI) signaalide interpreteerimise jaoks.

  6. Kristjan
    jaanuar 22, 2009, 11:47 e.l.

    Jaan, väga mõnus oleks kui sellest väga lahedast artiklist blogipostituse kirjutaksid🙂

  7. jaanaru
    jaanuar 22, 2009, 7:18 p.l.

    selge, võtan siis selle järgmisena ette. vast homme-ülehomme jõuan! olge seni vahvad ja uudishimulikud.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s