Esileht > muu sodi, visuaalsed illusioonid > ühe artikli lugu

ühe artikli lugu

et seda lugu mõista, peab teadma, et teadustöö eesmärk on publitseerida oma töö võimalikult heas rahvusvahelises ajakirjas. neid ajakirju on palju ja ilmselt võib ette kujutada, et on paremaid ajakirju ja halvemaid ajakiru. ajuprotsesse uurivas “kognitiivses neuroteaduses” on (nagu igas teises teaduses) suurimaks saavutuseks artikli saatmine kas Nature’isse või Science’isse, edasi tulevad ajakirjad nagu Nature Neuroscience ja PNAS, veel pulk allpool on Current Biology ja (ajakirju on väga palju) veelgi allpool on näiteks Journal of Vision.

kui mina netis ringi surfan, siis ei käi ma mitte Orkutis, Facebookis ja muudes väga asjalikes kohtades, vaid külastan igasugu minu jaoks põnevaid asju tegevate teadlaste ametlikke kodulehti. Üks teadlane, kellel on informatiivne koduleht ja kohati vägagi ägedad katsed, on David Eagleman. Näiteks on ta uurinud, kas tõepoolest aeg hirmutavas olukorras aeglustub (nagu teada filmidest ja raamatutest), visates oma katseisikuid kõrghoone katuselt paarkümmend meetrit madalamal olevasse võrku ja samal ajal lastes neil teha subjektiivset aja kulgu mõõtvat ülesannet. hea katse, kahjuks tulemused nii põnevad polnud – teaduslikult võttes aeg ei aeglustunud. igal juhul see David Eagleman on omamoodi fenomen – täiesti järsku, praktiliselt ühe publikatsiooniga (2000, Science) sai tast subjektiivse aja fenomenide absoluutne tippteadja, kes lisaks kirjutas ülevaateartikleid ka täiesti teistest asjadest maailma ühele kõige tuntuimale ajuteaduste ülevaateajakirjale Nature Reviews Neuroscience. tema edu saladused olid järgnevad: oma post-doci tegi ta ühe maailmatuntud füüsiku / ajuteadlase Terrence Sejnowski juures ; tal on oskus teha meelelahutuslikke ettekandeid (keegi targem vist isegi ütles, et ta on olnud Hollywoodis?!) ; tal on oskus luua häid tuttavaid ja suhteid.

Ma tahtsin aga rääkida hoopis ühest tema hiljutisest publikatsioonist. Nimelt märkasin ma kunagi ta lehel surfates, et ta on taas “submittinud” midagi Nature’isse. väga vinge! vaatasin asja natukese aja pärast ja nägin, et sama publikatsioon oli “under review at PNAS” (kraad madalamal seega); mõne aja pärast oli publikatsioon juba “under review at Current Biology” (veelgi samm allpool), lõpuks ilmus asi aga ajakirjas “Journal of Vision”. päris julm kukkumine!

Kui artiklit lugeda, siis selgub, et tegu on tegelikult väga ägeda tükiga: autorid näitavad, et kui esitada ekraani ülilühidalt (30 ms) üksteise järel mitu stiimulit ja pärast katsekorda katseisikult küsida “mitu objekti Sa korraga teadvustasid?”, siis näevad katseisikud korraga ROHKEM stiimuleid, kui üksteise järel esitatud stiimulid on üksteisest erinevad. kui stiimulid on kõik samad (näiteks täht “a”), siis teadvustavad katseisikud korraga VÄHEM stiimuleid. see tulemus arvatavasti tähendab, et korratud stiimulitel on lühem subjektiivne kestus – seetõttu näeb neid ekraanil korraga vähem. kuna stiimulite kordamine aga tähendab, et stiimulid on rohkem ennustatavamad (kõik on “a”d), siis on ennustavamate stiimulite subjektiivne kestus lühem. ehk ongi siin seos teadvustamise ja ennustamise vahel? igal juhul tegelikult oli täitsa tore publikatsioon ja täitsa lahe efekt, nii et oleks minu poolest võinud ka kuskil kõrgemal pulgal ilmuda. soovin Davidile edu, sest ta on taas submittinud ühe artikli väga kõrgele, seekord Science’isse …

  1. ökul
    jaanuar 31, 2009, 10:21 e.l.

    Journal of Vision on mõjuteguri (impact factor) põhjal muidugi mainitud ajakirjadega võrreldes madalamal, aga täpsuse huvides tuleb öelda, et psühholoogia ja psühhofüüsika tippajakirjade hulka ta siiski kuulub. Kui IF>3.0, on sotsiaalteadustes ja käitumisteadustes väga hea rahvusvaheline tase. Lisaks tuleks silmas pidada, et on teemasid ja uurimisprobleeme, mis on lahatud ja esitatud tipptasemel, aga mis iialgi Science’isse, Nature’sse ei jõua, sest pole üldhuvi pakkuvad ja on kaugel üha moodsamaks muutuvast “scientific entertainment” zhanrist, kus välist efekti ja üllatust palju. Niisiis teaduse põhiajakirrjad. Pealegi nii JoV, kui ka teised sama IF-ga ajakirjad avaldavad pidevalt palju sisukaid, mõjukaid töid oma alla tippude poolt. (a propos, Davidi puhul on mitmed kolleegid Inglismaal, Saksamaal ja USA-s midagi vihjanud plagieerimiskalduvusele, aga ehk on see kadedusest ;-))

  2. Jaan
    jaanuar 31, 2009, 10:40 e.l.

    jup, JOVis on tegelikult täitsa korralikke artikleid täitsa korralikelt tegijatelt ja ise jälgin ka seal toimuvat regulaarselt, aga ma ei tohi seda siin kohapeal mainida, sest MPI inimestel nii madalaid ambitsioone olla ei tohi. ehk asjatu ülbus, aga samas on mõnes mõttes ka mõistlik aega mitte “tühiste” asjade peale raisata, sest ideid on ju nii palju ja kui neid lihtsalt järjest valimatult teha, siis ei jõua kunagi “suurte” ideede ja töödeni.

  3. jaanaru
    veebruar 4, 2009, 10:25 e.l.

    üks David Eaglemani aastatagune loeng üldpublikule subjektiivsest ajast ja muuhulgas ka sellest vaba langemise eksperimendist – http://video.google.com/videoplay?docid=-3441894841641783102&ei=7WiJSc7zBaW82wLC4qzDCw&q=david+eagleman

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s