Esileht > huvitavad küsimused > see on ju elementaarne!

see on ju elementaarne!

arutasin kunagi oma juhendajaga paari ideed, mis mul phd-jaoks on. selgus järgnev: tema jaoks on täiesti iseenesestmõistetav, et stiimulid, mille esinemise tõenäosused on suuremad, on nende esitluse korral teadvuses selgemalt ja tugevamalt; minu jaoks oli lausa banaalne täpselt vastupidine – mida suurem on esinemise tõenäosus, seda nõrgemalt on stiimul teadvuses (sest ootamatud stiimulid saavad ju rohkem tähelepanu; kui stiimul on oodatav, siis miks tema peale ressursse raisata? David Eaglemani tööd viitavad sellele, et subjektiivne ajaline kestus on oodatavate stiimulite puhul lühem, järelikult võiksid nad ka teadvuses nõrgemini esindatud olla). minu järeldus sellest vastuolulisest triviaalsusest oli, et kui mõlemad pooled oma seisukohas nii kindlad on ja mõlemal poolel oma seisukoha toeks ka argumente on, siis tuleb katse ära teha, et näha, kuidas asi tegelikult on.
üks probleem, mille minuga samas külalistemajas elav post-doc esitas, on järgnev: kuidas on võimalik manipuleerida ennustatavust ilma, et manipuleeriks neuronaalset adaptatsiooni => muidu saaks iga kord öelda, et efektid pole mitte ennustatavuse, vaid sellesama adaptatsiooni tõttu. samas mulle tundub, et sellest patiseisust on väljapääs: näiteks reas 1-2-3-4-5-6-7-8 pole ühtegi kordust, seega pole midagi, mis annaks põhjuse adaptatsioonile, kuid on täitsa selge, et see järjestus on palju rohkem ennustatavam kui näiteks 1-2-3-8-4-9-7-6. minu hüpotees oleks, et kui võrrelda mõlema numbrirea neljanda liikme teadvustamist, siis teisel juhul on see selgem ja kestvam kui esimesel juhul. aga eks näis, kas tegu on taas vaid ühe sahtlipõhja ideega või saab lõpuks mingit asja ka.

  1. ökul
    veebruar 6, 2009, 11:29 p.l.

    Siin tasub vaadata ka orienteerumisrefleksi ja arousal-reaktsiooni alast kirjandust. Vähemalt on minu mäletamist mööda keegi millalgi näidanud, et vähem-ennustatava stiimuli ilmnemisel ja sellega kaasneva naha galvaanilise refleksi esiletulekul ka sensoorsed läved alanevad. Keerulisemaks teeb asja see, et ajas need reaktsioonid ei pruugi olla monotoonselt muutuvad ja viivitusedki varieeruvad suuresti, sõltudes paljudest teguritest. (Orienteerumisrefleksi klassikalised reeglid sisaldavad ka sensoorsete lävede alanemise efekte. Pealegi kaasneb üllatus- ja uudsusreaktsioonidega lisaks ajus toimuvatele muutustele ka muutusi perifeersemates süsteemides — nt pupilli diameetri muutused, mis iseenesest silma sattuvat valgushulka muudavad ja artefaktide allikaks võivad olla.) Pilti veelgi keerulisemaks ajades — Risto Näätäneni MMN paradigmas on oodatavatest erinevaid stiimuleid kasutatud kuulmissignaalidele saadavate ERPde registreerimisel. Selle suuna probleem käesoleva arutluse valguses on see, et MMN tekib ka teadvuse-eelselt, nt magaval subjektil. Lisaks sogastab pilti seos selektiivse tähelepanu efektidega. Kui me midagi ootame, siis tähelepanu võib võimendada vastavate signaalide sensoorset töötlust; orienteerumisrefleksi üllatustele tundlikud mehhanismid aga võivad omakorda just mitteoodatud signaalide töötlust võimendada. Nende efektide ajalised kulgemised ei pruugi olla sarnased. Tüüpiline järeldus, tarvis ikka kirjanduses tuhnida, sest seda kirjandust expectancy, probability, novelty jmt efektide kohta on üpris palju.

  2. jaanaru
    veebruar 7, 2009, 1:52 p.l.

    kes minevikku ei m2leta, sel silm peast v2lja = oli vist nii? eks asun tuhnima, ait2h vihjete eest!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s