Esileht > aju ja teadvus > Stan ja tema vestlused Cambridge’is

Stan ja tema vestlused Cambridge’is

Staniks kutsuti täna Stansilas Dehaene’. Ilmselt selle tõttu, et pärisnime hääldamine läks tutvustajal väga vaevaliselt. Prantslane ju siiski.

Stan alustas oma mõtteteekonda matemaatikuna, jätkas arvutiteadlasena ning ühel päeval luges J-P. Changeux’ raamatut “L’Homme neuronal”. Nüüdseks on temast endast saanud neuromees.

Neuromees pidas täna loengu teemal “Signatures of conscious access: Ignition, oscillation, synchrony, causality”.

Katseparadigmadest kasutab põhiliselt maskeerimist ja tähelepanu silmapilgutust (attentional blink); tehnoloogiatest EEG’d, MEG’d, ja intrakraniaalseid elektroode (!). Viimaseid siiski ainult epilepsia patsientidel.

Stan rääkis mõnusa prantsuse aktsiendiga, ja rääkis järgnevast:

A) Uuemad, alles publitseerimisel olevad katsed maskeerimisparadigma ja intrakraniaalsete elektroodidega (10 patsienti, kokku 176 elektroodi), vihjasid neljale teadvustamise markerile, millest kõiki oli võimalik kindlaks teha ajavahemikus umbes 250-400 ms pärast stiimulit.

A1) Voltage Power – pingetugevus frontaalsetes piirkondades jõuab teadvustamise korral palju kõrgemale tasemele
A2) Local Processing – lokaalsed võnkumised gammasageduse vahemikus ja tugev alfasageduste allasurumine
A3) Longdistance Beta synchrony – globaalselt on neuronid enam betasagedusel faasisünkroonis
A4) Granger causality – põhimõtteliselt matemaatiline arvutus, mis näitab, kui palju informatsiooni ühe signaali jaoks annab mõnes teises piirkonnas talle eelnev signaal: teadvustamise puhul leiti tugev korrellatsioon visuaalsete piirkondade erutuse ja neile järgneva frontaalse erutuse vahel. (nagu Dehaene’l muidugi just tarvis oligi)

Väidetavalt suutis 69% mõõdetud neuronitest kanda objekti teadvustamisele vihjavat informatsiooni. See on väga üllatav, kuna elektroodid ei olnud paigutatud patsientidel sarnaselt, vaid üsna suvaliselt vastavalt kirurgi soovitusele/eelistusele.

B) Pärast A. Oweni töid koomapatsientide ja tennisemänguga on järjest aktuaalsemaks saanud küsimus, kuidas tegelikult teadvuse olemasolu kliiniliselt kindlaks teha. On ju võimalik, et patsient on teadvusel ja igati mõttehoos, aga ei suuda välismaailma sellest lihtsalt teavitada.

Stan võttis kokku oma tööd, mis tegelevad just teadvusseisundi kindlaks tegemisega ning on ilmunud viimase aasta jooksul PNAS’s – üks vist just nädala eest:

Oweni kasutatud fMRI asemel, mis oma mõõtmete ja võimsuse tõttu natuke kohmakaks jääb, üritab Stan kasutada mõne minuti vältel kuulmismeelt ning kahte EEG’st tuntud markerit – mismatch negativity ja P300.
Idee on nende kahe markeri eristamises: esitatakse viiest üksteisele järgnevast lühidast toonist koosnevaid seeriaid. 20% juhtudest koosneb iga seeria viiest ühesugusest toonist, 80% on viimane toon erinev. Sellise kombinatsiooni abil üritatakse vastandada lokaalset vastukäivust (viies toon on erinev) globaalse vastukäivusega (vaid 20% kordadest on viiene seeria ühesugustest toonidest koosnev).

Vastandamine pidavat päris hästi ka töötama – globaalne signaal vihjab väga üheselt teadvuse olemasolule, lokaalne näitab, kas mitteteadvustatud protsessid funktsioneerivad. Kahjuks on implikatsioon veel ainult ühepoolne – kui globaalset signaali ei leita, pole veel võimalik teadvuse olemasolu välistada.

Cambridge habemikud suhtusid Stan’i pisut skeptiliselt. Küsimused kestsid 30 minutit ja nii mõnigi härra oli ka pärast vastuse kuulamist kahtleva olemisega. Arvati, et leitud teadvusemarkerid on liiga hilised ning võivad olla seotud pigem konkreetse katseparadigma või mäluprotsessidega. Küsiti ka teadvuse definitsioonide kohta ja Stan märkis, et ta vihkab zombisid ja fenomenoloogilisest teadvus ei kuulu tema lemmikvestlusteemade hulka.

Jäi silma, et kõik katsed vastandasid jällegi omavahel mingi konkreetse stiimuli teadvustamist tema mitteateadvustamisega. See teeb nii laialdased ja ühesed tulemused väga huvitavaks, kuna üleüldine teadvusseisund läbis ilmselt siiski kõiki katsetingimusi.

Rubriigid:aju ja teadvus
  1. jaanaru
    veebruar 14, 2009, 9:30 e.l.

    see A’s olev katse kõlab küll väga relevantsena just meie MPI grupis samuti intrakraniaalsete elektroodidega väga aeglaselt kogutavate tulemuste jaoks, nii et kui veel midagi enamat lisada oskad, siis oleks väga tore. arvata on, et töö ise on taas saadetud vähemalt Nature Neuroscience’isse.
    muuseas, 176 elektroodi on ikka päris suur arv. veelgi hämmastavam on muidugi see 69%. tõenäoliselt oli tegu “multiunit activityga”, mitte üksikneuronitega? ega Sa umbes ei tea, kus need elektroodid paiknesid? huvitav on see, et 250 ms oleks nagu natukene liiga hilja teadvustamise jaoks ja võib vihjata sellele, et elektroodid ei kajastanud mitte esmaseid teadvusele viivaid protsesse, vaid stiimuli meeldejätmise ja raporteerimiseks ettevalmistamisega seotud globaalseid töötlustasemeid?

  2. Hr. Soliton
    veebruar 14, 2009, 9:50 e.l.

    Jupp.
    69% oli ilmselt elektroodide arvust, ehk siis justnimelt lähimate neuronsõprade koondatud arvamus. Elektroode oli iga topitud igasse sagarasse, aga täpne paigutus erines iga patsiendi korral. Siiski jäi nagu kõrva, et prefrontaalsetesse aladesse ei tungitud. Aga kõrva jääb palju asju😉 Artikkel peaks olema juba ka teele saadetud, nii et varsti saab ehk ise juba lugeda. (Mõne aasta pärast, nagu teame)

  3. jaanaru
    veebruar 14, 2009, 9:53 e.l.

    ja B all kirjeldatud tööd on ehk natuke vähem põnevad, aga seda rohkem olulisemad kliinilises kontekstis: kuidas määrata, kas patsient on teadvusel või ei? Dehaene grupp on tore, sest teeb nii teaduslikult põnevaid kui ka kliiniliselt tähtsaid töid ja avastusi.

  4. Bachmann
    veebruar 14, 2009, 11:30 e.l.

    Nii see blogi tõeline väärtus esile tulebki; väga asjalik(ud) postitus+kommentaarid, informatiivsed ja informaalsed. Mis puutub Dehaene’i ja tema jüngrite (eelkõige Lionel Naccache /kes muuseas veini põhimõtteliselt ei joo/) töödesse, siis on nad peaaegu alati leidnud NCC-d väga hilisel epohhil (umbes 250+ ms). Olles kirjutanud oma esimese rahvusvahelise töö maskeerimise alal 1975 (avaldet 1976 kaasautorluses Allikuga) ja sellest ajast alates teinud tuhandeid trialeid maskeerimiskatsetes ning võtnud introspektsiooni-raporteid katseisikutelt olen endiselt veendunud (nagu ka habemikud veinilembesemast paigast), et Stani kamp mõõdab ehk küll teadvuse korrelaate, aga mitte neid kõige kiiremaid. Tavaliselt maskeerimiskatses sisevaatluslik mulje on umbes selline: käib kiire sähvatus silme ees, kus võite ära näha ka midagi sihtstiimulist (kombineerituna maski tunnustega, mis domineerivad); seejärel kiiresti tuleb nö “taasläbielatava kogemuse” etapp, kus saate kinnitust sellele kiiremale esmamuljele või hoopis märkate selle kaheldavat väärtust; seejärel annate vastuse (suulise, klaviatuurivajutusega vm). Ka see teine etapp on tegelikult kiire, eriti oma algusega, aga sellegipoolest JÄRGNEB esimesele kiirsähvatusele fenomenilises teadvuses. Sedavõrd kuivõrd me aktsepteerime seda, et niisugustes tingimustes subjektiivse elamuse erinevate järkude ajaline järjekord adekvaatselt kajastab ajutöötluse vastavate protsesside tegelikku järjekorda, on see piisav argument seleks, et kahelda Dehaene’i kamba järeldustes selle kohta, et kiireimad teadvusmuljed tulevad 250+. Viimasel ajal siiski ka Revonsuo rühmas Soomes on sageli väidetud, et teadvustamise ERP komponendid (nt see kuulus VAN) ilmub üsna hilja — mõnes töös isegi 350-400 ms pärast sihtstiimulit. Ilmselt ka nemad mõõdavad seda teadvustamise “teist lainet” (üheksandast siiski veel rääkimata).
    Jaan: teeme katse: samades maskeerimistingimustes täidavad subjektid kahte ülesannet — esiteks kiireima mulje põhjal, püüdes mitte ära oodata “teist lainet” sihtstiimuli selguse skaleerimine (nt “1” selge, “0” mittenähtav); teiseks aeglasems süvenenuma mulje põhjal sama asja tehes. Registreeritakse EEG ja tehakse “teadvus vs mitteteadvus” vastandused ERP-des ja time-frequency plottides. Ja kui õnnestub, siis näidatakse kahe NCC etapi olemasolu maskeerimistingimustes, kus esimene etapp on selgelt kiirem kui 200-250 ms.

  5. Jaan
    veebruar 14, 2009, 12:27 p.l.

    katse oleks oluline ja tuleks teha. siiski tuleks enne täpselt mõelda, mida Dehaene ja Revonsuo “valesti teevad”, kuna nad ju ka küsivad tegelikult sihtstiimuli teadvustamise kohta ja uurivad ka varasemaid ajaepohhe – kust tekib piisav erinevus, mis viib teadvuse korrelaadid esimesest kiirest hetkest teise lainesse? kas nad paluvad katseisikutel keskenduda ainult hiljem tekkivale jäljele? kui subjektiivne raport on vähegi sarnane meie laboris kasutatavale, siis peaksid ka varasemad epohhid esile tulema.
    tasuks veel märkida, et kui EEGs tekib erinevus teadvustatud ja teadvustamata objektide vahel mingil ajahetkel, siis see tähendab, et aju teeb selle eristuse HILJEMALT selleks ajahetkeks – on võimalik, et EEG paljudes tingimustes lihtsalt ei võimalda varasemate eristuste mõõtmist, st viga pole mitte küsitluse meetodis, vaid tegu on tehnilise vajakajäämisega.

  6. Bachmann
    veebruar 14, 2009, 1:07 p.l.

    Mõistlik. Kommenteerin osati:
    “siiski tuleks enne täpselt mõelda, mida Dehaene ja Revonsuo “valesti teevad”, kuna nad ju ka küsivad tegelikult sihtstiimuli teadvustamise kohta ja uurivad ka varasemaid ajaepohhe”
    Küsivad küll, kuid küsivad vaid ühtmoodi küsimuse, palumata teadlikult sooritada katse erineval moel ajateljel teadvusmulje jälgimise mõttes
    ” – kust tekib piisav erinevus, mis viib teadvuse korrelaadid esimesest kiirest hetkest teise lainesse?”
    Seda loodakski EEG-st leida. Eriti kui peaks juhtuma,et alati seda nö esimest hetke ei tekigi ja osa trialeid on vaid hilisema laine abil raporteeritavad. Siis näeks, mille poolest need ilma esimese laineta trialid erinevad.
    ” kas nad paluvad katseisikutel keskenduda ainult hiljem tekkivale jäljele?”
    Ilmselt nad ei palugi diferentseerida erinevaid mulje klasse.
    ” kui subjektiivne raport on vähegi sarnane meie laboris kasutatavale, siis peaksid ka varasemad epohhid esile tulema.”
    ‘meie labor’ — silmas on peetud millist laborit?
    “tasuks veel märkida, et kui EEGs tekib erinevus teadvustatud ja teadvustamata objektide vahel mingil ajahetkel, siis see tähendab, et aju teeb selle eristuse HILJEMALT selleks ajahetkeks – on võimalik, et EEG paljudes tingimustes lihtsalt ei võimalda varasemate eristuste mõõtmist, st viga pole mitte küsitluse meetodis, vaid tegu on tehnilise vajakajäämisega.”
    Täiesti võimalik ja oleks ka loomulik. Eristus on hõlmav hulk, teadvuslik eristus osahulk. (Või järsku on need mittekattuvad hulgad?! … mõnel juhul…) Teadvuskorrelaatide käsitlemisel peaksime eristama neid korrelaate, mis seostuvad teadvustamiseks tarvilike ajutöö tingimustega, kuid pole reaalaja teljel üks-ühele vastavad fenomenilise teadvuse aktuaalse olekuga (eestikeeli öeldult samal ajal olemasoleva vahetu kogemusega) nendest korrelaatidest, mis on ühemõtteliselt signatuuriks samal ajal aset leidva fenomenilise teadvussisuga. Kui kaob ajateljel ajusignatuur, kaob ka subjektiivne mulje; kui see signatuur tekib, tekib ka subjektiivne mulje. Seega siis NCC-prerequisite versus NCC-directcorrelate. On tõenäoline, et NCC-d kui signatuur pole otseselt leitav ei EEG-s, MEG-s multiunit või single-cell salvestistes, vaid on mingi arvutatud (tuletatud, integreeritud, algoritmiliselt interpreteeritud, …) indikaator, mille kuvamiseks peab salvestisandmeid uute mittetraditsiooniliste meetoditega täiendavalt transformeerima või tõlgendama. Kes selle trikiga hakkama saab (ja näib, et Dehaene’i kamp just midagi sellist korda saata tahaks), on õnnelik ja õhetav (ja teised hoopis kahvatud).

  7. Jaan
    veebruar 14, 2009, 1:17 p.l.

    kuna olen seni EEG-katseid läbi viinud vaid ühes laboris (LM juures ikka ootavad veel pikemat kaablit), siis pidasin “meie” all silmas (kuri)kuulsat Tallinna laborit. kas oleks katse võimalik läbi viia meie teise (Rolke-metakontrasti stiimulitega) katse paradigma abil? peaks piisama taas umbes 13st elektroodist. kõige rohkem tuleb mõelda selle peale, kuidas see “varane” vs “hiline” manipulatsioon teha, nii et sealt reaalselt ka midagi välja tulla võiks (kuna võiks ju arvata, et suurel osal katsekordadest on “varajane” ja “hiline” väga kõrges korrelatsioonis – kui on tugevam esmamulje, siis ka tugevam järelmulje. või ei?).

  8. Bachmann
    veebruar 14, 2009, 1:28 p.l.

    jah, see viimane probleem on arvestatav; ohvrimeelselt eeldab paljude trialite kogumist ja kannatlikkust. Kui surt tähelepanu pöörata just õigetele vastustele, siis on see probleem tõsisem, kui aga arvesse võtta ka illusoorsed (teadvuslikult selged), aga faktiliselt valed vastused, siis peaks trialeid, kus esimene laine on ebaselge, aga teises laines selge teadvusmulje tekib, rohkem olema.
    Veel üks mõte NCC-prereq vs NCC-dir teemal katsetamiseks. Järelpilt on suhteliselt kestev teadvusmulje, mis ka tekib vahel selge viivisega. Saaksime teha katse, kus katseisik jõllitab kujundit, tekib selle väljalülimisel järelkujund ja katseisik saadab EEG-masinasse markeri nii järelpildi tekkehetkel kui ka kadumishetkel. Vaadatakse siis, kas ja mis on erinevat markerieelsete ja -järgsete EEG-mustrite ja markerivaheliste mustrite juures (sj erinevatest ajupiirkondadest mõõdetuna, k-a V4, frontaal /Dehaeneikamba lemmik/, jm). Hoops islus oleks, kui kunstliku silma suhtes stabiliseeritud pupilli abil saaks selle kujundi esitada ka magava katseisiku silma, et teha EEG mõõtmisi ja vaadata, kas nendel ajaepohhidel, kus ärkvel isikul teadvussisud tüüpiliselt varieerusid midagi erinevat (ehk ka erineval moel) ilmub.

  9. jaanaru
    veebruar 14, 2009, 1:48 p.l.

    mida eetikakomisjon magava inimese silma avamise kohta ütleb? kas magava subjeti puhul pole mitte lihtsam teha katseid auditiivsete stiimulitega?
    üks natuke vähem otseselt, kuid väga palju kaudselt seotud küsimus: mis on parim eksperiment selle kohta, millal mingi objekt teadvusesse jõuab? st milline katse annab meile kõige kindlamat infot sellest, kui kaua aega kulub objekti esitamisest selle teadvustamiseni? milline on kõige olulisem seni tehtud eksperiment? kas oleks midagi, mida tuleks veel teha?

  10. Bachmann
    veebruar 14, 2009, 6:12 p.l.

    kommenteerin taas:
    “mida eetikakomisjon magava inimese silma avamise kohta ütleb?”
    Ei tea.
    “kas magava subjeti puhul pole mitte lihtsam teha katseid auditiivsete stiimulitega?”
    Järelpilt ju vaja saada kestev, selge, ruumis lokaliseeritud!
    “üks natuke vähem otseselt, kuid väga palju kaudselt seotud küsimus: mis on parim eksperiment selle kohta, millal mingi objekt teadvusesse jõuab? st milline katse annab meile kõige kindlamat infot sellest, kui kaua aega kulub objekti esitamisest selle teadvustamiseni?”
    Ei tea. Uitmõte: kui saaks konditsioneerida mingi liigutuse teatud kindlale teadvusekvaliteedile, mis tekib invariantse füüsilise stiimuli baasil (muude hulgas) ja siis mõõta viivisaegu, aga seal jätkub sama vaidlus teadvusmulje piisavate komponentide ja eelteadvuslike teadvusmuljeks tarvilike komponentide mõjust liigutusele.
    “milline on kõige olulisem seni tehtud eksperiment?”
    Arvan, et 1970-1980 aastatel tehtud ERP uuringud maskeerimisega, kus kindlat tulemust küll polnud, aga väga veenvalt seos ERP N100-150 ajastamise ja maskeerimiskatse stiimulite eristamise vahel.
    “kas oleks midagi, mida tuleks veel teha?”

  11. Bachmann
    veebruar 14, 2009, 6:19 p.l.

    “üks natuke vähem otseselt, kuid väga palju kaudselt seotud küsimus: mis on parim eksperiment selle kohta, millal mingi objekt teadvusesse jõuab? st milline katse annab meile kõige kindlamat infot sellest, kui kaua aega kulub objekti esitamisest selle teadvustamiseni?”
    Unustasin: hea eksperiment on selline, kus (i) leitakse oletatav erp või meg signatuur mingile objektikvaliteedile või objektile, siis (ii) leitakse need katsetrialid, kus subjektiivne nende kvaliteetide (või objekti) teadvusse ilmumise hetk muutub tegelikule vastupidiseks, (iii) vaadatakse, kas ka ajuprotsesside signatuurides toimub järjekorras mingi muutus. (Natukene on selle teemaga seotud üks meie artikkel Vision Researchis 2004 koos Endeli ja Iirisega; palju rohkem seotud üks praegu käimasolev lõputöö TÜ-s Tallinna laboris.) Hea, et blogi eestikeelne on😉

  12. jaanaru
    veebruar 14, 2009, 6:19 p.l.

    saan ma siis õigesti aru, et meil polegi tegelikult päris head ja objektiivset aimu sellest, millisel ajahetkel pärast esitamist stiimul teadvustub?

  13. Jaan
    veebruar 14, 2009, 6:41 p.l.

    Libetil vist olid mingid katsed, mis aga paigutasid subjektiivse teadvuse tekke suhteliselt liiga kaugele (0.5 sek). tegu on ju teadvuseteaduse jaoks keskse küsimusega, nii et pead tööle, et kas midagi meenutada või midagi uut tekitada!

  14. Bachmann
    veebruar 15, 2009, 12:35 e.l.

    Libeti katseid on nii palju ja asjalikult kritiseeritud (Pockett, Baldo, Gomes, …), et tuleb nõustuda — see meetod ei ole andnud usaldusväärset tulemust ja ilmselt on estimate liiga aeglane. Paljude erinevate meetodite konvergeeruv hinnang (mitte aga tõestus) on umbkaudne — 100-200 ms vahepeal kusagil, sõltudes muidugi modaalsusest ja parameetritest ning sellest, millist aspekti teadvuslikust kogemusest tabada tahetakse (vt “Microgenetic Approach …, 2000). Tegelik viivisaeg jääb ilmselt kusagile realistlike 50 ms ja 300 ms vahele (lühem pole neurobioloogiliselt usutav, pikem aeg aga jääb jalgu subjektiivsele muljele reaalse maailma vahelduvate sündmustega kokkupuutes — meil on ju raske uskuda, et kui me oleme juba näinud avanenud uksa tagant ilmuvat sõbranägu, siis on see mulje millegi varasema kohta kui eelnevalt nähtud ukselingi mulje poolt kaetud ajahetk); selle lõigu raames aga on olnud peaaegu võimatu eristada seda, kas mingi vastusreaktsioon, mille kaudu me ju saamegi aimu varjatud subjektiivse mulje dünaamikast, on käivitatud enne teadvusmulje tekkimist, selle kujunemisjärgus enne selle lõplikku stabiilset tulemust või vahetult pärast mulje teket. Palju oleneb ka stiimulite keerulisusest. Valgussähvatusi vilgutades ja nende sagedust ajaühikus muutes saame muidugi psühhofüüsikaliselt mõõta, millisest intervallist alates järgnevad sähvatused erinevad näivad (tavaliselt sõltuvalt parameetritest 50-120 ms vahel, st 8-20 Hz). Aga pildi keerulisemaks muutmisel, piltidevahelisi erinevusi erineval määral suurendades/vähendades, jälgitavate ja äratuntavate freimide arvu varieerides jne saame erinevaid tulemusi. Ja isegi kui saame vilkuva stimulatsiooniga samasageduslikud ostsilleerivad vastused ajust, pole see tõestus aju NCC kohta; see võib olla lihtsalt mingi muu kaasnähtus, millel ei pruugi olla otsest seost teadvusmuljega. Aga teisitivõttes — kas meie mõõtmistäpsus siin peabki ilmtingimata olema millisekundidiapasoonis; ka füüsikas talutakse tolerantse. Võib järsku rahuldudagi mõnekümnemillisekundiliste teadvusaja “kvantidega”?
    JAH, HEAD KATSET POLEGI OLNUD.

  15. Jaan
    veebruar 17, 2009, 5:18 p.l.

    kuna meil oli algselt plaanis suhteliselt sarnane katse A’s kirjeldatule (maskeerimine + implanteeritud elektroodid + sünkroonsuse analüüs), siis raporteerisin Juhani luuretulemused koheselt ka oma juhendajale ==> nüüd me seda katset tegema ei hakka.
    arutasime veidike ka muid asju ja Lucia oli sama veendunud nagu siin blogis arutlejadki, et Dehaene’i 250-300 ms on liiga hilja. Lucia rõhutas veel seda, et Dehaene’l on teadvus alati seotud P300ga (ja ka Juhan kostis, et Stan olevat seda ka Camis väga rõhutanud), kuid P300 võib pigem peegeldada otsustusprotsessi.
    niisiis, pakkumine: Dehaene ei mõõda mitte teadvustatud kujutist, vaid otsustusprotsessi “jah, nägin” vs. “ei näinud”. tema teadvuse korrelaadid on tegelikult otsuse korrelaadid. seetõttu leiab ta ka, et “teadvus” on dihhotoomne – “all-or-none”, sest tegu on otsusega “jah” või “ei”. sellist arutlust toetavad tõsiasjad, et p300 on dihhotoomne – suur, kui “jah”, väike kui “ei”, ning et Dehaene poolt pidevalt leitavad neurokorrelaadid frontaalses ja parietaalses korteksis on leitavad siis, kui uuritakse otsustusprotsesse (seda näitab ka hiljutine veel ilmumata töö Hulme, Fristoni ja Zeki poolt, kus leiti, et aktiivsus visuaalsetes keskustes on korrelatsioonis teadvustamisega, aktiivsus frontaalses ja parietaalses korteksis aga on seotud otsustega).

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s