Esileht > tähelepanu ja teadvus > tähelepanu muudab teadvust? või muudab ta otsuseid?

tähelepanu muudab teadvust? või muudab ta otsuseid?

tegelikult on endiselt vastamata küsimus selle kohta, kuidas mõõta teadvustamise kiirust, nii et kui on mõtteid, siis ärge seda küsimust unustage!

seni aga räägin ühest toredast katsest, ühest toredast tulemusest, teisest toredast katsest ja sellest, kuidas teise toreda katse tulemus näitab, et esimene tore tulemus polegi tegelikult nii tore – ühesõnaga räägin teadusest ja teaduslikust protsessist.

oli aasta 2004, kui Marisa Carrasco ja tema kolleegid avaldasid ühes tähtsas teadusajakirjas (Nature Neuroscience) oma töö, milles nad veenvalt näitasid, et tähelepanu muudab teadvustatud objekti kontrasti. seda tööd pühitseti kui puuduvat linki tähelepanu ja teadvuse vahel mitme kuulsa tähelepanuteadlase poolt mitmes kõrges ajakirjas. autorite meetod oli lihtsustatult järgnev: korraga näidati ekraanil kahte ähmast kujutist (üks vasakul, teine paremal) ja küsiti, kumma kontrast on tugevam (kumb on vähem ähmasem); manipulatsioon seisnes selles, et enne objektide esitamist esitati kas vasakul või paremal eelosundaja, mis tõmbas tähelepanu kas vasakule või paremale. tore tulemus seisnes selles, et katseisikud väitsid, et tugevama kontrastiga on see kujutis, mis asus samal poolel koos tähelepanu eelosundajaga ==> see objekt, mis sai rohkem tähelepanu, näis olevat tugevama kontastiga. voila! tähelepanu muudab subjektiivset kontrasti!

nii püsis see tulemus mitu aastat. teda on tsiteeritud üle saja korra. selle tulemuse baasil on tehtud rohkem kui kümmekond järeltööd, mis on näidanud sama meetodi abil, et tähelepanu muudab kõiksugu muid objektiomadusi (kiirust, suurust, ruumilist sagedust, värvust).

Nüüd, 2008 aasta lõpus ilmus aga hoopiski tagasihoidlikumas ajakirjas töö, mis antud tulemuse täielikult ümber lükkab. Kavalad poisid Schneider & Komlos tulid iseenesest väga intuitiivse võimaluse peale, et ehk ei muuda tähelepanu mitte subjektiivset kontrasti, vaid lihtsalt mõjutab otsuseid – kui katseisikud olid otsustamisolukorras (kummal objektil on suurem kontrast), siis nad ehk mitte ei tajunud tähelepanu all oleva objekti kontrasti suuremana, vaid lihtsalt otsustasid tähelepanu all oleva objekti kasuks? autorid tegid lihtsa katse: katseisikud ei pidanud enam samas situatsioonis mitte otsustama, kumb objekt on tugevama kontrastiga, vaid pidid otsustama, kas objektidel on kontrastide vahe või mitte. tulemus oli null: tähelepanu ei omanud enam mitte mingit mõju katseisiku otsustele. Veelgi tugevamaks tegi tulemuse kontrollkatse, kus näidati, et kui katsesikule alles pärast objektide ekraanilt kadumist öelda, kas ta peab hindama “kumb oli suurema kontrastiga” või “kas oli kontrastide vahe”, siis esimesel juhul omab tähelepanu mõju ja teisel mitte. Järelikult omab tähelepanu mõju otsustele – valitakse see objekt, millele on suunatud tähelepanu -, kuid mitte subjektiivsele tajuelamusele.

kui ma lugesin seda teist artiklit, siis ma olin vaimustunud: selline peabki teadus olema – ühe kavala katsega on võimalik eelnev interpretatsioon ümber lükata. kavalates katsetes peitubki teaduse võlu. on muidugi kahju, et Carrasco jt algsed tulemused püsima ei jää, kuid tuleb endale kõrva taha märkida, et võrdlevates hinnangutes ei pea manipuleeritav omadus mõjutama mitte subjektiivset tajupilti, vaid võib mõjutada otsustusprotsesse. hästi tehtud! jääb ainult küsimus, millised pühitsetud ja püsivad tulemused on veel väärad? järeldus: ei ole tark võtta eelduseks kellegi teise tulemusi, ilma neid põhjalikult kontrollimata, sest võib olla, et need eelnevad tulemused on kui suhkrust – nad on magusad, kuid sulavad kuuma vaatluse all õige kiiresti.

  1. ökul
    veebruar 17, 2009, 6:43 p.l.

    Tegelikult võib ka Sch-Koml katset lugeda kuuluvaks rubriiki “munes nahkmuna, ja nüüd kaagutab”. Miks ma nii väidan? Objektide subjektiivse kontrasti suhted võivad ka selles töös samuti väga hästi sõltuda instruktsioonist ja sellekohasest tajusüsteemi eelhäälestusest. Kui püstitada küsimus sellest, kas objektidel on kontrastivahe või mitte, käivitab see (pool)automaatselt ruumiliselt hõlmava, üldise fokuseerimise, kus püütakse tähelepanu keskmesse haarata mõlemad objektid ja leiab aset “levelling-effect”, seda sensoorsel kontrastitöötluse tasandil. (Sj mida avaram on tähelepanu fookus, seda vähemtundlik on see erinevustele.) Kui instruktsioon on hinnata, kas mõni objektidest on suurema kontrastiga, siis võib see käivitada kitsamalt fokuseeritud ruumitähelepanu (mis võib rakenduda ka kiiresti järjestikku erinevatele objektidele), mis näiteks keskendub ühele objektile valikuliselt ning tekitab selle suhtes illusoorse kontrastiefekti. Nii kaua, kui need võimalused on eksperimentaalselt kontrollimata, pole otsustusteooriat mõtet kiita.
    Aga unustame tähelepanu! Küsimus on eelkõige selles, kas kohalikud eelnevad objektid, mis sihtstiimuli eel ilmuvad käivitavad kohaliku ajas ettepoole suunatud võimendusefekti, mille tulemusel sealsamas või vahetus naabruses ilmuvad objektid näivad kontrastsematena võrreldes juhtudega, kui eelnevat indutseerivat stiimulit polnud. Osa Carrasco katsetest on just sellised. Aga see ei pea olema tähelepanuefekt, vaid võib olla lihtsalt proaktiivne sensoorse võimenduse efekt, mida alatasa aetakse segi teadlikult suunatud tähelepanuga.

  2. jaanaru
    veebruar 17, 2009, 7:07 p.l.

    mainitud vastuv2itele pakub hea vastuse kirjeldatud kontrolleksperiment, kus katseisikud said ylesandest (v6rrelda v6i hinnata erinevuse olemasolu) teada alles p2rast stiimulite esitamist – kui v6rdlesid, siis oli Carrasco-efekt, kui hindasid erinevust, siis oli nullefekt. -> leitud tulemus ei saanud olla pelgalt strateegiline t2helepanu jaotamise efekt. (ehk ikka polnud p2ris niisama kaagutamine? nahkmuna ka ju muna)

  3. ökul
    veebruar 18, 2009, 5:41 p.l.

    Tähelepanu töötab ka visuaalse mälu jälje kallal (Sperling etc).

  4. Jaan
    veebruar 18, 2009, 6:33 p.l.

    kontrollkatse skeemis on katseisikutel ilmselt kõige mõistlikum siiski üritada objektide esitamise hetkel tajuda mõlema kontrasti, et neid siis hiljem võrrelda või erinevuse olemasolu hinnata, st mitte oodata ülesandeni ja siis mälujälje kallal nikerdada. samas nõustun, et argument fokuseerituma vs globaalsema tähelepanu erinevustest on antud kontekstis oluline ja tulemuste üldinterpretatsiooni piirav. samas peaks vastaspool nõustuma, et kirjeldatud katse tulemused näitavad vähemalt seda, et 1) Carrasco jt efekt VÕIS olla spetsiifilise küsimismeetodi otsustusprotsessidega seotud artefakt ja 2) kui on olemas tegelik tähelepanu efekt subjektiivsele kontrastile, siis see on väike, kuna ta kaob teistsuguste võrdlusmeetoditega sootuks.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s