Esileht > ajuteadus, muu sodi > juhtub ka parimates peredes

juhtub ka parimates peredes

täna pidas meile loengut EEG sagedusanalüüsist Eugenio Rodriguez. kõva vend, sest publitseerinud EEG-sünkronisatsiooni kohta nii Natures kui ka Nature Reviews Neuroscience’is. ühesõnaga oma ala tegija. elab mul siin allkorrusel. igal juhul rääkis ta lõpuks ühe õpetliku loo. ta töötas koos ühe teise tuntud aju-uurijaga (Varela), kellega koos ükskord avastasid, et teatud visuaalse ülesande juures on kaks sagedusriba (ütleme siis 12 Hz ja 40 Hz) alati koos baseline’ist erinevad, aga nii, et üks on rohkem aktiivne ja teine vähem. ja niimoodi alati, vastupidiselt ja korraga. äge tulemus! kirjutasid artikli kokku ja saatsid Nature Neuroscience’isse … kust vastati eitavalt. Tulemus oli ikka äge, niisiis saatsid Current Biologisse … kust vastati eitavalt. autorihärrad olid väga pahased: selline tulemus ja sellised negatiivsed otsused.

kunagi hiljem koolitas Eugenio parajasti ühte uut EEG-teadlast ja tutvustas talle samade katseandmete peal Matlabi funktsioone, kui ta kogemata ühe käsu lõppu semikooloni panemata jättis, mistõttu arvutus otse ekraanil toimus. koheselt oli näha, et arvutusjadades liigub mingi imelik muster. ilma pika jututa: esialgsed tulemused olid “total crap” – ühe algselt kahe silma vahele jäänud pisivea tõttu olid tekkinud kunstlikud sünkroonsused ja suhted kahe sagedusriba vahel. niisiis oli väga hea, et tulemusi publitseerida ei lastud. oluline on aga märgata, et inimesed, kes otsustasid avaldamise või mitteavaldamise vahel, ei teadnud sellest pisiveast ja ei saanud sellest ka kuidagi teada – ühesõnaga seekord läks lihtsalt õnneks. kui Eugenio poleks kogemata neid samu andmeid selles situatsioonis hajameelse trükivea tõttu vaatama sattunud, poleks ta kunagi teadnud, et tulemused on artefaktid, jura. ilmselt oleksid nad hiljem ka avaldatud saanud. siit ka hoiatus: seda sama võib olla juhtunud paljudes töödes, kus analüüsimeetodid on keerulisemad kui inimaju neid hoomata suudab. eriti ohtlikud on seejuures vead, mis toimuvad analüüsi algetappidel, analüüsiks valmistudes, kus jääb mingi pisidetail märkamata nagu kirjeldatud juhul – hiljem võetakse need algtöötluse läbinud andmed käsitlusele nendes kahtlemata ja nende põhjal kõiksugu arvutusi tehes. probleem sünkronisatsiooni ja ostsillatsioonide uurimise juures on see, et “you get always some results”. seega: usalda, aga kontrolli!

Rubriigid:ajuteadus, muu sodi
  1. dinosaurus
    veebruar 19, 2009, 9:32 p.l.

    ja vaadakem ikka aeg-ajalt EEG (või MEG) toorsignaali, mis saadud erinevates tingimustes ja tehkem seda avatud silmadega ning taibukalt? Piisavalt kannatlikult toorsignaaliga vaeva nähes saab tähelepanelik uurija ehk mõndagi olulist teada (või mõndagi viga tegemata jätta või tehtud viga märgata). mingi kvalitatiivne pilt ilma tugeva statistilise analüüsita peaks hea tajuvõimega analüüsijale ka EEG toorsignaalist tabatav olema. aga kahjuks sellist “kirvetööd” tänapäeval eriti teha ei taheta — pole aega, pole moes, näib nõme, etc. muidugi selline pliiats-käes-paberikallal töö kümmneid tunde järjest eeldab head silma ja piirneb hullumeelsusega, aga vanad usaldusväärsed tööd just nii tehtigi… kui tõsiselt ma ise eelöeldut võtma peaksin?

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s