Esileht > muu sodi > uus on hästi unustatud vana

uus on hästi unustatud vana

täna, nagu igal esmaspäeval, oli meil journal club. täna oli tore see, et Prof. Wolf Singer isiklikult oli ka kohal. tema on endale vaatamiseks ja tutvustamiseks valinud muidugi Nature ja Science’i artiklid. otse loomulikult – kes talle seda keelata saaks. igal juhul tutvustas ta täna ühte detsembris ajakirjas Nature ilmunud tööd ning oli pisut nördinud, sest teadis öelda, et samu tulemusi on juba 30-40 aastat tagasi näidatud – tegelikult oli selle töö juures uus ainult meetod (two-photon calcium imaging). hämmastav, et nõnda kehva mäluga inimesed Naturesse jõuavad, aga tegelikult on ilmselt tegu noorte autoritega, kes lihtsalt polnud töödest teadlikud … mis on muidugi nende probleem ja reviewerite praak, et töö siiski läbi lasti – vanu töid peab teadma, et teha midagi uut (kindlasti on nii mõnelgi lugejal põhjusega muie näol: “look who’s talking”). nagu ka professori järeldus – “things just get completely forgotten”. siiski, hoolimata mitme südika noore tagantutsitusest, et ajakirja vastav kommentaarkiri kirjutada, ei ole professor nõus oma aega mineviku meeldetuletamise peale kulutama. “Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” – Juhan Liiv. (Antud juhul oli küll pigem “Kes minevikku ei mäleta, publitseerib oma tööd Nature’is ja on seega tehtud mees”)

Rubriigid:muu sodi
  1. Bachmann
    veebruar 23, 2009, 7:23 p.l.

    Probleem on muidugi ka selles, et reviewer-ite statistiline iga on oluliselt langenud (“väikesed langenud inglid”?;-)). Kui kuni 1970-1980 aastateni saatis toimetaja käsikirju põhiliselt nendele, kes antud paradigmast peaaegu kõike teadsid, olles töötanud sellel ja naaberaladel nii tsirka 15-40 aastat ja teades hästi paradigmade ja meetodite juuri, siis nüüd on sageli täiskomplekt retsensente nii 26-34 aastat vanad. Noorus pole patt, aga tingimustes, kus ülikoolid on massiõppeasutused, publikatsioonide hulk on kasvanud geomeetriliselt (kõigega kursisolekut ebamugavamaks tehes) ning mitmete maade (eelkõige Põhja-Ameerika) teaduskultuuris näib osati kehtivat põhimõte, et tsiteerigem ainult viimaseid asju ja eelistatavalt “omasid” (rääkimata saksa- ja prantsusekeelsete varasemate tööde lugedaoskamisest), on tagajärjeks pidev jalgrattaleiutamine, esiautorluse mahavaikimine (mis läheb uutes publikatsioonides loomulikult rändama) jmt. Minule isiklikult ei meeldi selle asja juures see ülekohus, mis algallikatele (loe — pühendunud teadlsatele, kellele sageli ainsaks rikkuseks on nende teadussaavutused ja nende tunnustamine) nõndamoodi tehakse. Rohi epideemia vastu? 1. Juhendajate nõudlikkus kuni juurteni välja kaevata, mitte aktsepteerida “keskajaloo viidet”, esitatuna sellisel kujul, et naiivne lugeja võiks arvata vastava paradigma algautoriks tegelikult järgija või mõnel juhul isegi plagieerija. 2. Vastava diskussiooni algatamine juhtivates teadusajakirjades. 3. Teadlaste viitsimine ja valmidus kirjutada järjekindlalt kommentaare märgatud kahesilmavahelejätmiste või ignoreerimiste kohta.
    Et mitte jääda abstraktse nutulaulu tasemele, toon mõned tüüpilised näited viimase 10 aasta valdkondadest, kus esmaautoreid või paradigmale alusepanijaid ignoreeritakse (ja sageli erinevaid inimesi tahes-tahtmata originaatoritena paista lastakse): Ruumitähelepanu eelosutamise paradigma puhul Charles Erikseni asemel ainult Posnerile viitamine; asendusmaskeerimise paradigmas Cohene’i ja Bechtoldti ignoreerimine (viidetega Di Lollole ja Ennsile); silmaliigutuste ja teadvustatud taju seoste juures peaaegu täielik 1940 -1980 aastate tööde ignoreerimine; dihhoptiliste metakontrasti ja binokulaarse võistluse tööde juures 2. Maailmasõja-eelsete Heinz Werneri tööde mittetundmine; Stroopi efekti puhul varajaste Saksamaal tehtud tööde mittetundmine, ja seda rida võiks pikalt jätkata. Juba lahkunud meeste mittetsiteerimise puhul jääb see mittetsiteerija enda professionaalse renomeele või südametunnistusele, ebameeldivam on asi veel elavate autorite nähes sellist asja teha. Aga eks vist moodsas maailmas see kõik jää nüüd tuuleveskitega võitlemiseks. Üks relv ehk siiski: kui vanameestest professorid ja keskeas dotsendid kokku lepiksid ja järjekindlalt seminaridel ja rahvusvahelistel konverentsidel kõikide kuuldes ignorante tögaksid (ära näidates konkreetselt nende teadmatuse juhtumi).

  2. Jaan
    veebruar 25, 2009, 1:09 p.l.

    endasuguste lühidaks kaitseks:
    – teadmiste ja teadlaste hulk on pidevalt kasvanud: et läbi lüüa, tuleb olla kiire ja efektiivne. noore inimesena juba kogutud teadmiste varasalvedesse sukeldudes võib sinna lihtsalt ära uppuda – lihtsam (ja efektiivsem) on keskenduda mõnedele ülevaateartiklitele, mille põhjal kujundataksegi oma arvamus ja teadmised “juba tehtud töödest”. näiteks tähelepanu-uuringuid visuaalses modaalsuses polnud aastaks 1970 väga palju, kuid tänasele doktorandile vaatab minevikust vastu tohutu tehtud tööde hulk – kõiki neid pole võimalik läbi vaadata (kõiki neid saab teada ainult siis, kui 1970ndatel aastatel asjaga alustatud sai ja kogu aeg kõige uue ja ilmuvaga kursis oldi). see on üks väga rumal vabandus, kuid ehk on selles ka omajagu tõtt ja noorte kirumise asemel võiks kogu teadlaskond mõelda selle peale, kuidas vanu teadmisi noortele efektiivsemalt ja paremini vahendada, mis viibki teise punkti juurde.
    – vanu töid on kohati raske kätte saada. isegi hea on, kui nende abstract kuskil kirjas on, kuid sugugi mitte kõik ajakirjad ei võimalda neile niisama lihtsat ligipääsu, rääkimata veel ligipääsust tekstile ja tegelikule sisule ==> ehk peaks rohkem rõhku panema sellele, et luua teadusotsingusüsteem, mis tõepoolest töötaks efektiivselt sisu baasil ja hõlmaks endas ka kõik eelmisel sajandil tehtud tööd. minu nägemuse järgi on see ainus võimalus, kuidas noori saab nende vanade teadmiste juurde viia, mis pole kirjas monograafiates ja uuemates ülevaateartiklites. ma ei arva, et alati on viga selles, et noored ei viitsi või ei taha tunda ja uurida vanu tehtud töid – vahel on viga selles, et neid ei saa kuskilt kätte (ju kuskilt kuidagi ikka saaks, aga kui iga artikli kättesaamise peale läheb terve päev, siis on phd enne läbi, kui vajaliku artiklini jõuad). Näiteks otsisin ise pubmedist Sokolovi töid orienteerumisrefleksi kohta – kõik vanemad tööd on märkusega “Russian /mis on probleem mulle, aga ka ilmselt väga paljudele teistele noortele teadlasehakatistele/. No abstract available” – muidugi võiksin ma õppida vene keelt ja seejärel minna kuskile arhiivi, kus vastavad ajakirjad olemas on, aga ma ei jõuaks ju nii kunagi oma phd-projektini. naergem ja tögagem!
    – nõustun kindlasti, et põhiline probleem tekib siis, kui need samad noored (muidu toredad, aga vanade teadmiste kohalt tobud) inimesed saavad revieweriteks või koguni ise phd-juhendajateks, sest siis ei suuda tõesti enam mitte keegi jalgrattaleiutamist peatada. mis ma oskan kosta – jalgratas on väärt riist, seega on parem teda mitu korda kui üldse mitte leiutada!?

  3. Bachmann
    veebruar 25, 2009, 2:48 p.l.

    Minu kommentaari teravik polnud mitte noorte teadlaste, vaid kujunenud teadusstiili, review praktika ning juhendajate vähese nõudlikkuse ja (vanade asjade kättesaamise) abivalmiduse suhtes.
    … ja kommenteerin jätkuvalt:

    ‘endasuguste lühidaks kaitseks’:

    “endasugune” pole täpne, sest mõeldud oli pisut vanemaid (nii 30-35 a), kes intensiivselt reviewima hakkavad peamiselt tänu sellele, et on 3-5 artiklit viimase mõne aasta jooksul vastaval alal avaldanud ja seetõttu ajakirja toimetajad neid retsenseerima paluvad. Aga need 3-5 artiklit on tehtud VÄGA KITSALT baasilt nii ajas kui ruumis.

    ‘- teadmiste ja teadlaste hulk on pidevalt kasvanud: et läbi lüüa, tuleb olla kiire ja efektiivne.’

    täiesti nõus, aga kiiruse ja efektiivsuse kõrval on vist oluline ka juurte teadmine (“õhkjuurte” asemel) ja autoriõigusega piirneva teadusliku prioriteedi suhtes nõudlik olemine. eetikast rääkimata. (kauge paralleel juurast: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest.)

    ‘ noore inimesena juba kogutud teadmiste varasalvedesse sukeldudes võib sinna lihtsalt ära uppuda – lihtsam (ja efektiivsem) on keskenduda mõnedele ülevaateartiklitele, mille põhjal kujundataksegi oma arvamus ja teadmised “juba tehtud töödest”.’

    Põhimõtteliselt ju tore (ja laialtkasutatav ning edasipürgimise seisukohalt efektiivne) strateegia, aga häda on selles, et paljud ülevaadete kirjutajad, sj väga hästiloetavate ülevaadete autorid kas ei vaevu täpsed ja võlatundlikud olema või ei tea ka nemad asju piisavalt sügavalt.

    ‘näiteks tähelepanu-uuringuid visuaalses modaalsuses polnud aastaks 1970 väga palju, kuid tänasele doktorandile vaatab minevikust vastu tohutu tehtud tööde hulk – kõiki neid pole võimalik läbi vaadata (kõiki neid saab teada ainult siis, kui 1970ndatel aastatel asjaga alustatud sai ja kogu aeg kõige uue ja ilmuvaga kursis oldi).’

    Kõike polegi tarvis läbi tuhnida. Umbes 10% materjalide abil saab referentsidest kiiresti viited kõige vanematele leida (vanem, veel vanem, uues töös veelgi vanem, jne). Kui elektroonselt pole, siis on raamatukogudes, erakogudes ja (veel elusolevatel) autoritel meililisana või posti teel saatmisvalmis. Kaval oleks ehk teaduskollektiivi võtta “nohikud-tuhnijad”, kes osalevad uurimisrühmas just “arheoloogidena” ja “fossiilide” väljakaevajatena, kelle panus teadusrühma töösse (ja osalus artiklis) olekski eelkõige see, et nad aitavad eeskuju andva publitseerimisstiili vä’lja kujundada, kus lisaks uuele ja kiireltarenevale on tagatud ka teaduslooline autentsus ja sügavus.

    ‘ kuid ehk on selles ka omajagu tõtt ja noorte kirumise asemel võiks kogu teadlaskond mõelda selle peale, kuidas vanu teadmisi noortele efektiivsemalt ja paremini vahendada, ‘

    Mitte “noorte kirumine” vaid ebapädevate reviewerite kriitika, aga teadmiste vahendamise praeguse tava ja kujunenud süsteemi suhtes on ettepanek igati õige ja hea.

    ‘ehk peaks rohkem rõhku panema sellele, et luua teadusotsingusüsteem, mis tõepoolest töötaks efektiivselt sisu baasil ja hõlmaks endas ka kõik eelmisel sajandil tehtud tööd.’

    täielikult nõus; tehnilised vahendid on selleks suurepärased olemas.

    ‘ minu nägemuse järgi on see ainus võimalus, kuidas noori saab nende vanade teadmiste juurde viia, mis pole kirjas monograafiates ja uuemates ülevaateartiklites.’

    Praktiliselt reaalsetest võimalustest ilmselt tõesti parim; praktiliselt vähereaalsetest võimalustest — vana Saksa akadeemilise süsteemi taas aussetõstmine selles osas, mis puudutab habiliteerumist, selle rangeid nõudeid, teadustekstide ja -tööde põhjalikkuse, süsteemsuse ja täpsuse nõue, põhjalike, “kuni-juurteni” monograafiate kirjutamine, jne.

    ‘ ma ei arva, et alati on viga selles, et noored ei viitsi või ei taha tunda ja uurida vanu tehtud töid’

    seda ei arva minagi; mul kriitika on eelkõige positsioneeritud kujunenud (ja süveneva) süsteemi suhtes, mis tähendab toimetajate halba (järelemõtlematut) tööd, toimetajate endi valikukriteeriumide pinnapealsust, juhendajate ja eksamineerijate nõudlikkuse langust. Muidugi on siin mustmiljon põhjust nagu juba räägitud massiülikoolid, teaduse “industrialiseerumine” ja show-bisńiselaadseks marketingiks muutumine, ühe keeleruumi valdamine sel määral, et teistest (saksa, prantsuse, vene) pole enam tarvis olulisemaid asju otsida ja tõlkida, jne.

    ‘ – vahel on viga selles, et neid ei saa kuskilt kätte (ju kuskilt kuidagi ikka saaks, aga kui iga artikli kättesaamise peale läheb terve päev, siis on phd enne läbi, kui vajaliku artiklini jõuad).’

    Päev otsa või rohkem on mõtet otsida muidugi vaid üliolulist. Aga kirja kirjutada, et keegi (raamatukogu, autor, autori pärija, …) aitaks, saab mõne hetkega. Enamasti abistajad hea meelega abistavad.

    ‘ Näiteks otsisin ise pubmedist Sokolovi töid orienteerumisrefleksi kohta – kõik vanemad tööd on märkusega “Russian /mis on probleem mulle, aga ka ilmselt väga paljudele teistele noortele teadlasehakatistele/. No abstract available”’

    Sokoloviga on tõesti raskusi; kuigi mitmed tema asjad on tõlgitud inglise keelde või selles keeles ilmunud, pole neile enamasti täisteksti tasemel juurdepääsu.

    ‘ – muidugi võiksin ma õppida vene keelt ja seejärel minna kuskile arhiivi, kus vastavad ajakirjad olemas on, aga ma ei jõuaks ju nii kunagi oma phd-p’rojektini. naergem ja tögagem!’

    kui just kirjanduse, kultuuri, filmikunsti, Ida-Euroopa ajaloo, aerodünaamika, või mõne muu piiritletud valdkonnaga ei tegele, siis spetsiaalselt vene keelt mõne artikli pärast muidugi keegi õppima ei hakka, selge see. (Ja kui juba sada aastat tagasi vene teadusklassikud kasutasid ise rohkesti just saksa keelt, vähem ka inglise ja prantsuse keelt, siis on küsimus selge.)

    ‘- nõustun kindlasti, et põhiline probleem tekib siis, kui need samad noored (muidu toredad, aga vanade teadmiste kohalt tobud) inimesed saavad revieweriteks või koguni ise phd-juhendajateks, sest siis ei suuda tõesti enam mitte keegi jalgrattaleiutamist peatada.’

    That’s the point!

    ‘ mis ma oskan kosta – jalgratas on väärt riist, seega on parem teda mitu korda kui üldse mitte leiutada!?’

    Muidugi parem uuesti leiutada, sõita ju vahva ja progress jätkub sealt, kus ennist pooleli jäi. Aga mina protesteerin selle vastu, kui kaljukindlalt VÄIDETAKSE, et see on ESIMENE kord jalgratast leiutada kui see tegelikult nii ei ole, samas kui jupike pedaali siin, kodarad ja ketitükk seal, üks hammasratas kolmandas kohas jmt ilmsesti näha on ja mõni muldvana teadusonu teab rääkida, et tal koos sõprade ja sõbrannadega juba 100 a tagasi kombeks oli mõnikord grüünesse pedaalida. Mis tast vanast tobust ikka kuulata, küllap on seniilne.

  4. Jaan
    veebruar 25, 2009, 3:33 p.l.

    tooks niigi kurba teemasse veel ühe vaatevinkli: minu ja arvatavasti mitmete teiste naiivsete ja hakkajate teadusnoorte eesmärgiks on “midagi ära teha”, mis tähendab eelkõige “midagi uut ja ägedat” leida. ma otsin alati uusi ideid ja mõtteid ja kui mõni mõte tulebki (väga harva), siis üritan muidugi kohe kiiresti leida, kas keegi midagi taolist juba teinud on või ei ole. probleemseks muutub asi siis, kui 1) otsingusüsteemid vanu tulemusi korrektselt ja sisuliselt ei kajasta ja 2) juhendaja ka öelda ei oska, kas tegu on uue asjaga või mitte, sest siis võibki tekkida olukord, kus pika töö tulemusena kujuneb kena eksperiment ja kenad tulemused, mis saavad isegi hästi publitseeritud, kuid kunagi keegi targem viitab, et tegelikult polegi see midagi nii uut – siis pole kannatajaks mitte ainult too vana autor, kellelt jalgratta patent ära võeti, vaid ka noor autor, kes jõuab tõdemusele, et ta “uus asi” on tegelikult “vana ja teada”.
    kokkuvõtlikult arvan ma veelkord, et tänapäeva teaduse tohutu teadmiste hulga ja teadlaste tohutu arvu juures peaks rohkem rõhku panema sellele, et vanad teadmised oleksid lihtsamalt ja selgemalt kättesaadavad – minusugused tahaksid neid lugeda küll, et siis tõepoolest mitte jalgratas, vaid hoopis kosmoseratas leiutada.

  5. Bachmann
    veebruar 25, 2009, 4:37 p.l.

    Mõnes mõttes on teema ka lõbus — ikka see “noorus on hukas” (nagu Aristoteles olevat öelnud, kui noored talle amfiteatris istet polevat pakkunud) jne jmt. Aga jah, Jaani moodi siiralt muretsejaid ja asjasse tõsiselt suhtujaid polegi eriti palju — see on ehk peamine põhjus, miks asjad varasema tsiteerimisega maailmas nii on läinud.
    Konkreetsema (aga kahjuks ka partsiaalsema/kitsama) poole pealt: minul tolmub mitutuhat paberkandjal artiklit (separaati, fotokoopiat, reprinti) mitmes kohas laiali ja mul pole vähimatki lootust lähiajal aega leida, et neid “luhvtitada” ja “vana kulda” kaevandada. (Artiklid aastatest nii umbes 1955 /vähe/ – 1970 /juba pisut rohkem/ – 1995 /õige palju/.) Millalgi alustasime Reference Manageri abil nende süstematiseerimist, aga rahapuudusel (see on väga suur tö ja ilma palgata seda ei tee) on töö aeglane ja mingil määral soikunud. Kui mõni hea haldjas psühholoogiaõppurite seast Eestis tahaks seda kõike süstematiseerida saaks vastavat teavet kataloogida ja siis on kohe võimalik kellel tahes lugema/kopeerima hakata, kui midagi silma hakkab.
    Selline vana ladestunud teave võiks olla huvipakkuv mitte ainult selleks, et avastajatel oma eruditsiooni näidata ja juurteni korrekte olla, vaid ka selleks, et vanu katseparadigmasid/ideid moodsamate meetodite abil edasi arendada.

  6. Bachmann
    veebruar 25, 2009, 4:43 p.l.

    PS:
    Ja muidugi olleks hämmastamist ja peavangutamist oi kui palju, kui 1850-1930 Saksamaa saksakeelsetest teadusajakirjadest psühhofüüsikas, sensoorses füsioloogias, optikas jne kõik välja tuua ja inglise keelde tõlkida (või vähamalt sisukalt refereerida). Arvan, et siis selguks, et kusagil 20-30% taju, tähelepanu ja lühimälu katsetest olid välja mõeldud (ja osati ka täpsete mõõtmistega kaetud) juba päris ammu, ilma et praegu maailmas seda väga teataks. Nojah, ajukuvamisest me siinkohal ei räägi.

  7. Jaan
    veebruar 25, 2009, 5:02 p.l.

    huvitav oleks teada, palju teadusajaloos sellist jalgrattaleiutamist olnud on – ehk kuulub see mingil määral loomulikult teaduse juurde (kuna teadlased on hoolimata oma kõlavast doktoritiitlist ikkagi ka inimesed, kes unustavad, ei tea või ei oska otsida)

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s