Esileht > aju ja teadvus, TNK > Nüüd näed, nüüd ei näe

Nüüd näed, nüüd ei näe

tõepoolest, vahepeal kiskus maru läilaks ära nende inimlike postitustega. nüüd viimaks taas asjast:

Oleme ise ka Tallinnas professor Bachmanni laboris uurinud, millised ajuprotsessid eristavad teadvustatud katsekordi teadvustamata katsekordadest juhul, kui objektiivselt on kõik sarnane (vahel katseisik näeb stiimulit teadvustatult, vahel mitte, olgugi et stiimulit näidatakse sama kaua jne). me ise oleme oma töödes keskendunud peamiselt kõrgemate sageduste uurimisele, kuid viimasel ajal on mulle silma jäänud kolm tööd, milles tuuakse välja olulisi tulemusi madalamate sageduste suhtes:

Romei jt septembris avaldatud töös tehti väga huvitav katse EEG ja TMSi kombineerimisel: TMSi impulsid tekitavad vahel fosfeene (valguslaigukesi teadvustatud väljas) ja vahel mitte – millest see sõltub?  autorid uurisid seda fenomeni EEG abil ja leidsid, et kui TMSi andmise hetkel on alfasageduslik (ca 10 Hz) aktiivsus nõrgem (amplituud on väiksem), siis tekivad fosfeenid; kui alfa-sageduse amplituud on suurem, siis katseisik fosfeene teadvuslikult ei näe. see sobib pilti: alfasagedusliku aktiivsuse kasv on seotud vastavate ajupiirkondade töö pidurdamisega – kui on rohkem pidurdust, siis on vähem teadvustamist. Sellega sobib  kokku ka veel paberkujul avaldamata töö Berliinist, kus Schubert jt (JOCN) näitasid, et taktiilne (puutestiimul) jõuab teadvusesse siis, kui vahetult enne tema andmist on alfasageduslik aktiivsus nõrgem aju sensoorses korteksis. Niisiis, rohkem alfat on teadvustamisele paha? kõlab väga ebatäpselt ja just nii asi ongi – palju põnevamaks teeb kogu loo järgmine töö.

Paari päeva eest avaldatud töös näitasid Mathewson jt (Journal of Neuroscience), et stiimuli teadvustamiseks ei mängi rolli mitte ainult alfasageduse tugevus (ehk amplituud ruudus), vaid ka alfa faas. kasutati paradigmat, mis just sobib eriti hästi meie enda tehtud töödega: maskeerimisparadigma invariantse stimulatsiooniga (st alati tuleb esiteks eesmärkobjekt ja kindla aja pärast maskeeriv objekt), kus katseisik vahel näeb eesmärkobjekti teadvustatult ja vahel mitte. Autorid uurisid taaskord alfasageduslikku aktiivsust enne eesmärkobjekti ilmumist. Eelmiste tulemuste valguses polnud väga uus, et kui alfasagedusliku aktiivsuse amplituud oli suurem, siis katseisikud üldiselt teadvustasid sihtobjekti halvemini. Mis aga oli uus ja üllatav: kui uurida teadvustamist sõltuvalt alfavõnkumise faasist, siis selgus, et alfavõnkumise faas sihtobjekti ilmumise hetkel määrab, kas objekti teadvustatakse või ei. Oluline oli seegi, et see efekt oli mõõdetav ainult siis, kui alfasagedusliku võnkumise amplituud oli suur, st ajal, mil tegelikult teadvustamine üldiselt oli nõrgem. Seega tundub, et alfasagedusliku aktiivsuse suurem amplituud on küll teadvustamisele üldiselt halb, kuid selle tugeva aktiivsuse teatud faasides on teadvustamine väga hea. Niisiis pole palju alfat alati negatiivne – oleneb sellest, millisesse faasi stiimul parajasti satub.

See kõik sobib hästi siin blogis korduvalt arutatuga ja meie enda töödes näidatuga: aju ei ole kommiautomaat, kuhu paned mündi sisse ja alles siis hakkavad asjad juhtuma – aju ootab ja on valmistunud sihtobjektiks ning sihtobjekti tajumise efektiivsus sõltub sellest, millises erutatavuse seisundis aju parajasti on (kommiautomaadi analoog oleks järgnev: alati paned sama mündi sisse, aga vahel tuleb komm, vahel mitte).

väga kahju o n, et Matthewson jt ei teinud sarnast analüüsi kõrgematel sagedustel – gammasageduse faasi mõju teadvustamisele inimeste EEGs on hetkel veel avastamata väli.  (oleks aega ja oskusi, siis võiks üritada seda isegi enda andmetest seda välja koukida; luban, et ma vähemalt mõtlen selle peale)

Rubriigid:aju ja teadvus, TNK
  1. jaanaru
    märts 29, 2009, 12:04 p.l.

    tulemused viimaste aastate töödest on selged: alfa on seotud töötlusprotsesside pidurdamisega. mind hakkas aga praegu huvitama “MIKS JUST ALFA”?? mis teeb alfast pidurdava protsessi?? miks 10 Hz peal võnkumine teeb süsteemi välismaailma suhtes vastuvõtmatumaks?

  2. Bachmann
    märts 29, 2009, 7:31 p.l.

    Kõige kiirem lihtne mõte (seega ka ehk madala tõeväärtustõenäosusega):
    teadvuse üheks tunnuseks on selle pidevus (sidusus ja “seamlessness” mitte ainult ruumis, vaid ka ajas); alfa-sagedus on ehk see esimene sagedus (a la “critical sampling rate), mille puhul loomulikud sidusust/pidevust tagavad protsessid oma ülesandega enam hakkama ei saa, fragmenteerumisolekule järgneb kohe ka teadvusekadu (kui selline fragmenteerumine juba piisavalt paljusid ajukoore keskusi tabanud on). Beetasagedus on siis “tavateadvuse” rütm ja gammasagedus rütm, millega seoses uusi ärritajaid/objekte tavateadvusse võetakse. (“Läbitungivad” sagedused ka füüsikas on kõrgema frekventsiga — gamma, röntgen, … — võrreldes näiteks nähtava valgusega. “Teadvussetungimine” on ehk siis gamma funktsioon, alfa märgib aga “teadvusekile” rebenemist.) Uitmõtted, uitmõtted …

  3. jaanaru
    märts 29, 2009, 7:34 p.l.

    väga intuitiivselt õige mõte!!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s