Projekt 1: lõhume

Eks poistele meeldib ikka lõhkuda ja olen ise ka poisslaps, seetõttu ongi mu esimene esitatav projekt seotud lõhkumisega. seekord aga ei lõhu teiste ehitatud torne (nagu see mu vennal kombeks oli) ega ka inimestevahelisi suhteid, vaid hoopis … visuaalset stabiilsust.

mida? proovige järgmist: sulgege üks silm, võtke üks näpp ja puudutage sellega õrnalt läbi silmalau avatud silma – te näete, et pilt teie silme ees liigub. see on täiesti mõistetav, sest puudutuse tulemusel nihkub pilt võrkkestal => maailma liikumise nägemine on normaalne. mis pole sugugi nii mõistetav ja normaalne on see, et tegelikult liigub pilt võrkkestal umbes 3 korda sekundis, siis kui teeme silmaliigutusi, aga neil juhtudel me maailma kõikumist ei näe! see ongi visuaalne stabiilsus, mida ma lõhkuda tahaks (oleme neil teemadel siin blogis varem ka arutanud; keda huvitab, vaadaku kategooriaid “silmaliigutused ja teadvus” ja “huvitavad küsimused”).

kuidas aju tekitab visuaalse stabiilsuse silmaliigutuste ajal? vastus tundub olevat järgnev: aju ise genereerib silmaliigutusi, seetõttu ta teab, millal, mis suunas ja kui kaugele silm liigub, seega teab ta ka seda, kuidas pilt võrkkestal liikuma peaks => seda informatsiooni on võimalik kasutada, et hoida pilti stabiilsena.

kuidas on see realiseeritud ajus? kogu selle projekti juures ongi kõige toredam, et me teame küllaltki hästi, KUIDAS see ajus realiseeritud olla VÕIKS – silmaliigutuste genereerimisega seotud signaal saadetakse üle taalamuse frontaalkorteksisse, kus see mõjutab neuronite ruumilisi omadusi (mehhanism on minu jaoks nii hämmastav ja nii elegantne, et ma võiks sellest ka pikemalt kirjutada, kuid nende tulemuste nautimiseks on tarvis mõista seda, kuidas aju visuaalne süsteem “tavaliselt” töötab – keda huvitab, see küsigu mult eravestluses mõnes kohvikus). tööd Wurtzi, Sommeri jpt poolt on näidanud, et ennustav signaal liigub just mööda neid ühendusteid motoorsest keskusest frontaalsagarasse + lisaks on argumenteeritud, et see mehhanism võikski tagada visuaalse stabiilsuse, kuid mitte keegi pole senini otseselt näidanud, et see ühendustee tõepoolest visuaalse stabiilsusega kausaalselt seotud on. seda ma üritakski.

Lühidalt: sel ajal, kui inimesed silmaliigutusi teevad, koksame neid õigel ajahetkel õigesse kohta TMSiga – kui suurte neuroteadlaste tööd ja teooriad on õiged, siis peaks katseisikul tekkima illusioon, et esitatud sihtobjekt liigub, olgugi et ta tegelikult on stabiilne. kõlab lihtsalt? mõte ongi lihtne, nii lihtne, et ma olin hämmastatud, et keegi seda veel teinud pole (ja olen siiani kindel, et keegi seda juba kuskil üritab, aga no mis seal ikka – ma tahaks ise ka teada), kuid kui asja lähemalt vaadata, siis selgub, et asi pole sugugi nii lihtne (mitmel huvitaval põhjusel). igal juhul kavatsen ma seda proovida.

Miks teha sellist katset? miks uurida midagi taolist?
1) visuaalse stabiilsuse probleem on mind ennast huvitanud rohkem kui 2.5 aastat – tahaks asjast aru saada
2) tegu on seni ainsa minupoolse ideega, mille peale mu juhendaja on ekstaasi läinud (teised ideed on ka üldjuhul kiitust saanud, aga kiitusest ei piisa)
3) visuaalse stabiilsuse hoidmiseks on välja pakutud selge ja elegantne mehhanism ajus
4) mis põhineb väga headel (Nature, Science) teadustöödel ja väga põhjalikul (50 aastat psühhofüüsikat ja neurofüsioloogiat) uurimisel
5) positiivne tulemus ei näitaks küll midagi täiesti uut, kuid annaks põhjust uskuda pakutud teooriatesse ja pakutud mehhanismide vajalikkusesse visuaalse stabiilsuse tagamisel, st panustaks oluliselt teaduslikku protsessi ja progressi aju tööpõhimõtete mõistmisel
6) oleks lihtsalt lahe, kui saaks viimaks ometi visuaalsele stabiilsusele “ära teha”
7) lõppude lõpuks – kui tulemus on positiivne, siis see tähendab, et teadvustatud kujutis ei ole ajus representeeritud mitte spatiotoopselt, vaid retinotoopselt (las see punkt jäädagi segaseks)

  1. ökul
    märts 9, 2009, 1:40 e.l.

    “õigesse kohta” kõlab paljulubavalt (frivoolseltki;-)
    Aga kus see õige koht, mis TMS jaoks täpselt lokaliseeritav on Jaani ettepanekul asub? Ja kui TMS mõjutab eferentse koopia saatmist, võib ta mõjutada ka silmaliigutusi endid, nii et seda peaks olema võimalik okulograafia abil ära näha.

  2. Jaan
    märts 9, 2009, 11:33 e.l.

    koht, kus Sommeri, Wurtzi jt tööde kohaselt visuaalse stabiilsuse hoidmiseks tarvilikud neuronaalsed protsessid (spatial updating) toimuvad, on FEF, mis on täiesti juhuslikult ka TMSi jaoks väga mõnus sihtpunkt. TMS ei mõjutaks mitte eferentse koopia saatmist, vaid selle tagajärjel toimuvat neuronite retseptiivsete väljade muutumist (shifting receptive fields), niisiis on seda võimalik “näha” inimeste puhul vaid käitumuslikus katses, kus katseisikud raporteerivad loodetavasti, et nad näevad liikumist, kuigi tegelikult on maailm stabiilne.

  3. ökul
    märts 9, 2009, 12:31 p.l.

    Ikkagi oleks hea tms-ida nii frontaalseid silmavälju kui ka motoorsed keskusi, et kontrollida teiseseid efekte ja irradieeruvate impulsside võimalikku mõju. St et katses pole mitte ainult üks TMS lookus.

  4. Jaan
    märts 9, 2009, 1:51 p.l.

    yes, tegu on äärmiselt keeruka katsega, kus võib palju viltu minna ja kus võib väga paljut valesti teha, nii et üritame asja põhjalikult läbi mõelda (sh olen seda juba viimastel nädalatel teinud) ja kõik kommentaarid on teretulnud!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s