Esileht > aju ja teadvus, üldine, teadvuseteadus > Sammukesed teadvuse suure probleemi lahendamise suunas

Sammukesed teadvuse suure probleemi lahendamise suunas

Kuna selle blogi mõte on eelkõige kajastada samme ja sammukesi, mis peaksid meid pikas perspektiivis viima teadvuse probleemi lahendamiseni või vähemalt sellele lähemale, siis mõtlesingi paar õhtut selle üle, missugused viimaste aastate tööd on meile tõepoolest olulisi teadmisi teadvuse kohta toonud.

Tavaliselt reastatakse top 3 või top 5 või top 10, aga täna panen ritta top nelja.

Niisiis, järgnevad neli tööd, mis on minu arvates viimase kahe aasta jooksul astunud kõige suuremad sammud teadvuse probleemi mõistmise (ja lahendamise) poole.

4. – hoolimata vaidlusest läheb see koht minu poolt Dehaene jt tööle (Del Cul et al., 2009, Brain), kus näidati, et prefrontaalse korteksi kahjustusega patsientidel on teadvustamise lävi kõrgem, mis tähendab, et prefrontaalne korteks omab vähemalt mingisugust rolli teadvustamises. Muidugi võib see roll olla kaudne või otsene, mis teeb prefrontaalse korteksi tähtsust teadvuse jaoks vähem või rohkem tähtsamaks, kuid tegu on suunaandva tööga, sest Dehaene saab nüüd oma teoorias veelgi kindlam olla ja see töö lisab tema teooriale usutavust ka teiste silmis. See tähendab, et ilmselt pannakse senisest (veelgi) rohkem rõhku globaalse tööruumi teadvuseteooria uurimiseks. Seetõttu on see tulemus suunaandev. Mina ise ilmtingimata ei arva, et see suund ainuõige oleks, kuid positiivne on see, et üha rohkemate empiiriliste tööde korral on lootust, et hetkel veel väga „globaalne“ globaalse tööruumi teooria muutub konkreetsemaks. Lõppude lõpuks on igal juhul huvitav teada, et prefrontaalse korteksi kahjustus viib muutusteni teadvustamises – seda me veel paari nädala eest kindlalt öelda ei osanud. (sellest tööst kirjutasime siin)

3. – pronksmedalitöö on minu jaoks Quiroga ja teiste töö väga tähtsas ajakirjas PNAS (Quiroga et al., 2008, PNAS), mille teeb metoodiliselt oluliseks see, et esmakordselt uuriti teadvusega seotud küsimusi inimajus üksikneuroniteltkuidas muutub inimajus üksiku neuroni aktiivsus sõltuvuses sellest, kas katseisik teadvustab, kes on pildil, või ei? Tulemused näitasid, et neuronid oimusagaras mälupiirkondade lähedal (kust leiti ka Simpsoni-neuronid) on aktiivsed vaid siis, kui neid aktiveeriv sisu jõuab teadvusesse. Seega – kui mõõdetakse aktiivsust neuronilt, mis pulseerib siis, kui pildil on katseisiku vend, siis see neuron on aktiivne vaid siis, kui patsient venna ka ära tunneb. Vend võib küll pildil olla, kuid kui katseisik teda lühida esitlusaja tõttu ära ei tunne, siis neuron ei tulista. Niisiis oli nende neuronite aktiivsus otseses sõltuvuses sellest, kas neuronit huvitav sisu teadvustus või ei. Oluline on mõista, et need neuronid pole ilmselt seotud teadvustatud kujutise tekitamisega, vaid pigem pildi sisu esindamisega. Sellegi poolest on töö väga põnev ja huvitav, sest millegi tähenduse teadvustamise mehhanismid on vähemalt sama olulised kui teadvustatud kujutise tekkimine (ajule on ehk kohati tähtsamgi, mida see tähendab, mis teadvuses on, kui see, milline ta täpselt on). (sellest tööst kirjutasime siin)

peaks tulema hõbemedalikoht? tuleb hoopis paus järgmise postituseni, mil tõepoolest ka minu viimaste aastate lemmikud avaldame. Kes asjaga kursis on, võiksid ise ka mõelda ja miks mitte ka välja pakkuda – mis on viimaste aastate kaks kõige olulisemat tööd teadvuseteaduses, mis on meid oluliselt teadvuse suure probleemi lahendamiseni lähemale viinud???

  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s