Esileht > aju ja teadvus, ilma teadvuseta ... > Teadvuseväline äratundmine

Teadvuseväline äratundmine

Ilmselt olete märganud, et vahel teeb blogisse kaastöid ka salapärane MH. Nüüd on aga suur rõõm teatada, et kaastööliste hulka lisandus ka Kristiina, kelle “spetsialiteediks” on mäluteadus. Loodame temalt ka edaspidi kaastöid saada ja julgustame ka kõiki teisi oma nähtut ja loetut kirja panema. Aitäh kõigile kirjutajatele ja lugejatele!

Meile võib tunduda, et mäletamine on väga teadlik protsess. Me kas mäletame või mitte; tänaval kohatud inimene kas tuleb tuttav ette või mitte. Me ei saa mäletada ja samal ajal mitte sellest mäletamisest teadlik olla. Või saame? Kas on võimalik sooritada mäluülesanne õigesti, ilma et me sellest ise vähimalgi määral teadlikud oleks?

Sellistele retoorilistele küsimustele järgneb tavaliselt dramaatiline vastus ning käesolev juhtum pole erandlik. Nature Neuroscience – ajuteaduste valdkonna mõjukaim teadusajakiri – avaldas käesoleva aasta jaanuaris artikli, mille autorid kirjeldavad teaduslikult fenomeni “teadvuseväline äratundmismälu“.

Joel Voss ja Ken Paller näitasid oma katsealustele abstraktseid kaleidoskoobipilte ning palusid need meelde jätta. Seejärel tuli mälutest, kus katsealused nägid järgemööda kahte kaleidoskoobipilti (millest ainult ühte oli varem näidatud) ning pidid otsustama, kumb oli “vana” (ehk siis, kumba oli varem näidatud). Katsealustel paluti kindlasti iga pildipaari puhul vastus anda. Kui katsealune oli oma vastuse andnud („uus“ või „vana“, vajutades ühele kahest nupust), pidi ta järgmisena vastama, kas ta “mäletas“, et oli seda pilti varem näinud; “teadis” et pilt oli tuttav, ehkki ei mäletanud selle nägemist; või “arvas” huupi, ilma et oleks vastuses vähimalgi määral kindel olnud. Niisiis, kolm vastusevarianti: „mäletasin“, „teadsin“ või „arvasin“. Viimase variandi puhul rõhutati, et see tuleks valida vaid siis, kui kumbki piltidest ei tulnud üldse tuttav ette ning nupule oli vajutatud ainult seetõttu, et instrueerimisel oli nõutud tingimata iga pildipaari puhul vastamist. Mäluülesande ajal mõõdeti ka EEG abil katsealuste ajuaktiivsust.

Nii jahmatav, kui see ka pole, olid huupi “arvamised” üsna täpsed. Sõltuvalt sellest, kuidas meeldejätmine oli organiseeritud, oli täpsete vastuste osakaal nendel kordadel, kui katsealused enda meelest huupi pakkusid, ligikaudu 65-80 protsenti. Sellist tulemust ei saa seletada ainult juhusega (juhuslik täpsus oleks 50%). Ning tõepoolest – EEG näitas, et kuigi katsealused ei suutnud õigesti “arvamise” korral teadlikult vana ja uut pilti eristada, suutis seda nende aju. Aju reaktsioon „arvamise“ tingimuses lahknes uute ja vanade piltide puhul väga vara, juba 175 millisekundist alates. Peamiselt jäid erinevused ajavahemikku 200-400 millisekundit pärast pildi ekraanileilmumist.

Väga lihtne selgitus katsetulemustele oleks, et kolme vastusevariandi (“mäletasin”, “teadsin” ja “arvasin”) puhul kogesid katsealused lihtsalt erineva tugevusega mälujälge – kui mälujälg oli väga tugev, siis katsealune „mäletas“; kui väga nõrk, siis “arvas”. Selline selgitus ennustaks, et EEG-ga mõõdetud erinevus vanade ja uute piltide vahel on kõigi kolme vastusetüübi korral sarnase mustriga – väljendub samas ajavahemikus ning samades elektroodides –, kuid on mäletamise korral kõige tugevam ning arvamise korral kõige nõrgem. Tulemused seda lihtsat seletust ei toeta. Voss ja Paller näitavad, et “mäletasin” ja “teadsin” vastuste korral käitus aju uute ja vanade piltide eristamisel hoopis teistmoodi kui ülalkirjeldatud “arvamise” tingimuses. (“Mäletamine” ja “teadmine” olid aga omavahel sarnased nagu kaks tilka vett.) Kuigi peanahalt mõõdetud EEG ei võimalda kindlalt öelda, kus huvipakkuv protsess ajus aset leidis, suudab see meetod siiski usaldusväärselt vahet teha kahe erinevalt töötava protsessi vahel – käesolevas katses niisiis ühelt poolt teadlik mäletamine/teadmine, teisalt teadvusele kättesaamatu protsess, mis viis õige vastuse andmiseni.

Kas see ongi alateadlik mälu? Ei. “Arvamise” puhul toiminud protsess ei kujutanud endast mälestust, mis olnuks mingil põhjusel teadvusest välja surutud, et kunagi hiljem sinna taas naasta. Alateadvus ning seal kummitavad kättesaamatud mälestused kuuluvad psühholoogia-alaste müütide valdkonda. Voss ja Paller selgitavad tulemusi hoopis nähtusega, mille nimi on praiming (priming). Praiming tähendab tajulise töötluse hõlbustumist tänu sellele, et sedasama stiimulit on hiljuti juba töödeldud – käesolevas katses oli “vana” kaleidoskoobipilti kord juba nähtud ning selle visuaalne töötlus kulges seetõttu sujuvamalt. Kuigi praimimine liigitatakse mäluprotsesside alla, ei ole see meile teadlikult märgatav. Ka kirjeldatud katses jääb teadmata, mismoodi nägi välja terve sündmusteahel alates pildi sujuvamast tajumisest õigele nupule vajutamiseni ning millisel töötlustasandil praimimine otsuselangetamist mõjutada suutis. Loodetavasti toob juba lähitulevik sellesse rohkem selgust.

Voss, J. & Paller, K. (2009). An electrophysiological signature of unconscious recognition memory. Nature Neuroscience, 12, 349-355.

Kristiina

  1. Margus
    juuni 2, 2009, 9:15 e.l.

    kui mu aju teab vastust … siis miks ta seda mulle ei ütle? miks mõni mälusisu ei tule teadvusesse?

  2. kristiina
    juuni 2, 2009, 9:56 e.l.

    Antud juhul ilmselt seetõttu, et vastus polnud “mälusisu” selle klassikalises mõttes, vaid lihtne tajulise kohanemise mehhanism – kui informatsiooni on kord juba töödeldud, kulutatakse teistkordsel töötlemisel vähem ressursse. Võiks ju küsida, miks ma teadlikult oma DNA täpset struktuuri ei tea – informatsioon on ju kehas olemas.
    Aga eks see ongi järjekordne näide sellest, miks blogi pealkiri viitab teadvuse Suurele Probleemile…

  3. jaanaru
    juuni 2, 2009, 10:51 e.l.

    kuna tegu pole reaktsioonipraimimisega, siis tekib siiski küsimus, kuidas “teadvuseväline äratundmine” toimib: pildi eelnev nägemine hõlbustab pildi tajulist töötlust, aga kuidas me siit reaktsioonini jõuame? kas aju hindab pildi ajuvastust (pildi töötluse lihtsust) ja viib siis vastuse andmisel olenevalt töötluse kergusest “vana” või “uue” vastuseni?
    Ühesõnaga: kas tajulise praimingu mehhanism on piisav, et selgitada teadvusevälise äratundmise fenomeni? Kuidas saab visuaalse töötluse kulgemise sujuvus mõjutada valiku tegemist?

  4. kristjan
    juuni 2, 2009, 11:12 e.l.

    Kas seda ei ole juba varem näidatud mitmeid kordi, et me alateadlikult salvestame informatsiooni ja pärast seda ka kasutame? Et mis selle artikli eriliseks teeb?

  5. kristiina
    juuni 2, 2009, 11:18 e.l.

    Kui küsid “kas praiming on piisav” – kindlasti mitte, kusagil peab see otsuselangetamisega kontakti saama (mille eest võib hea seista mõni muu mehhanism). Ent praiming on igal juhul usutav päästikumehhanism selle põhjal, mida me sellest praeguse seisuga teame (kodeerib “uus/vana” informatsiooni, ent ei ole teadvustatav).

    Ma arvan, et see teema puudutab otsapidi otsuselangetamist, ja näiteks John-Dylan Haynesi kuulsaid artikleid (millest ühte M.H. möödunud aasta novembris refereeris). Tolles artiklis kasutatakse fraasi “otsusega seotud informatsiooni kuhjumine” (“build-up of decision-related information”). Olgugi, et praimingu-informatsioon ei jõua otse “kõrgemale tasemele”, võib see mõnel kriitilisel juhul olla see viimane tilk, mis aju kahest valikust ühte tegema kallutab. Aga kus või mille poolt praimingu-info üles korjatakse (ja kuidas ta teadvustamisest mööda hiilida saab), on veel teadmata.

  6. kristiina
    juuni 2, 2009, 11:20 e.l.

    Kristjan – Artikli teeb eriliseks see, et katsealused ei teadvustanud, nagu nad oleks salvestatud informatsiooni kasutanud. Enda meelest ei kasutanud nad oma mälu, vaid vastasid juhuslikult. Enamgi veel, informatsioon oli seda tüüpi, mis ei ole põhimõtteliselt kunagi teadvusele kättesaadav, vaid mida võib pidada lokaalseks taju efektiivsemaks muutmise mehhanismiks.

  7. Jaan
    juuni 2, 2009, 11:35 e.l.

    jah, huvitav küsimus ongi, kuidas seda praiminguefekti (= töötluse lihtuse) informatsiooni saab kasutada otsustemehhanismis, näiteks tõendusmaterjalina “uue” või “vana” kasuks. (kuna objekt igal juhul töödeldakse – ühel juhul lihtsalt praimingu tõttu sujuvamalt – siis peab see “suhtelise töötlussujuvuse” informatsioon olema kuidagi kodeeritav või tõlgendatav tõendusmaterjalina, mida kuhjata kas “vana” või “uue” vastuse poolele; ühesõnaga “processing fluency” peab olema kuidagi ajus kvantitiivselt väljaloetav ja kasutatav). ühesõnaga on põhjust edasiseks mõtte- ja uurimistööks🙂

  8. Margus
    juuni 2, 2009, 6:22 p.l.

    tänud … huvitav kas see töötlemise lihtsus siiski mingil moel võib ka teadvuses avalduda … näiteks mingi tundekomponendina … et kui pildi töötlus toimub ajus kergemini, siis katseisik ka tunneb, et “kuidagi hea oli vaadata”, mis äkki võib isegi otsust mõjutada

  9. M.H.
    juuni 5, 2009, 7:17 e.l.

    Margusele: on korduvalt näidatud, et kui läbi viia täpselt samasuguse ülesehitusega katse nagu Kristiina poolt kirjeldatu, aga küsida inimestelt mitte mäletamise, vaid stiimuli meeldivuse kohta (meeldib, ei meeldi), siis katseisikutele meeldib korra juba nähtud (vana) stiimul uuest rohkem (Mere exposure effect).

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s