Esileht > inimlikud postitused > Teadvuseteadus Berliinis: Päev 1

Teadvuseteadus Berliinis: Päev 1

täna ja järgnevatel päevadel toimub Berliinis teadvuseteaduse aasta suursündmus: igaastane teadvuseteaduse konverents, millele sel aastal eelnes ka “Koomateaduse” sümpoosium. Olen terve päev mõttetööd teinud, nii et ilma pika sissejuhatuseta märgin endale ja kõigile huvitatutele üles tänase päeva tippsündmused:

Andreas Engel rääkis sellest, kuidas üksikneuronid inimaju basaalganglionides on mõjutatud tähelepanu ja teadvuse üldseisundi poolt.
Marcelo Massimini oli tore onu Itaaliast, kes on väga taibukalt kombineerinud EEGd ja TMSi ja jätkab samas suunas uurimist. Kasutab Skype’i ka
Hal Blumenfeld küsis tähtsa ja huvitava küsimuse – miks kaob teadvus epilepsiahoogude ajal? otse loomulikult üritas ta ka vastust pakkuda.
Joe Giacino rääkis sellest, kuidas üks patsient pärast 19. aastat minimaalselt teadvuslikus seisundis järsku paranes. näiteks ei suutnud ta muidu üldse rääkida, kuid pärast 19. aastat kasutas sõnu “ema” … “pepsi” … “isa”. järgmine päev andis küsimusele “what can you say” vastuse “anything I want”. (keda huvitab, siis tegu on Terry Wallise juhtumiga)
Adrian Owen Cambridge’ist pajatas sellest, kuidas uurida teadvust vegetatiivses seisundis patsiendis – ta rääkida ei saa, jäsemeid ka liigutada mitte, seega peab tema puhul kasutama teistsugust metoodikat, et küsimustele vastuseid saada: näiteks kui patsient tahab öelda “jah”, siis peab ta ette kujutama, et mängib tennist.
paar onu ja tädi ajasid vahel mingit mitte nii olulist juttu, aga lõpuks jutustas veel Niko Schiff sellest, kuidas talamust stimuleerides on võimalik minimaalse teadvuse seisundis patsiente üles äratada. Selle töö eest valiti ta ka Time aasta 2008 saja mõtleja ja teadlase hulka .

hiljem liitusin neiude MH ja RR’ga, et nautida kahe teadvuseteaduse gigandi – Tononi ja Kochi – poolt pakutavat vestlusringi teadvuseteadusest. oli väga sümpaatne, kuna härrad ei pidanud mitte loengut, vaid tegid kõike rohkem diskussioonivormis, kusjuures Berliini publik oli vanemapoolne, kuid üsnagi nutikate küsimustega – kas mu iPod on teadvusel? kas ma olen teadvusel, kui ma näen und? kas mesilased on teadvusel? Eks loengu suurimad atraktsioonid olid Tononi ja Koch ise, kes on vastandlike karakteritega – Koch väga kiire ja energilise jutuga, Tononi väga rahulik ja sügav – kuid komplementaarse riietusstiiiliga: Koch kandis tumeda ülikonna juures punaseid tosse nagu alati, Tononil olid punased traksid … Mu kaaslaste arvates oli Tononi hääl väga sümpaatne, kuigi nad ise kasutasid selle kirjeldamiseks ühte teist s-tähega algavat sõna, mis on lühem ja kõlab väljamaalikult. Piisav põhjus, et ka ise teadvuseteadlaste armeega liituda? Homseni!

  1. kristjan
    juuni 5, 2009, 12:05 e.l.

    🙂

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s