Esileht > ajuteadus, huvitavad küsimused > Nagu läbi roosade prillide …

Nagu läbi roosade prillide …

Tihti öeldakse, et positiivsed inimesed kogevad elu justkui läbi roosade prillide – heas tujus olijad näevad maailma teistes värvides. Hoolimata sellest, et ühele ajuteadlasele peaks see kõnekäend tunduma pisut tobe, näitab eelmisel nädalal ilmunud töö, et tõepoolest – emotsioonid muudavad seda, kuidas me maailma näeme. Heas tujus olemine küll ei muuda maailma roosakamaks, kuid suurendab meie vaatevälja!

Tähtsas ajuteaduse ajakirjas Journal of Neuroscience avaldatud töö kasutas taaskord tõsiasja, et nägude ja majade visuaalse kujutise töötlemiseks on ajus spetsiaalsed ajupiirkonnad. Katseisikud pidid keskenduma ekraani keskel esitatud näole ning kiiresti vastama, kas tegu oli mehe või naise näoga. Eksperimentaalne manipulatsioon seisnes selles, et see nägu võis väljendada kas negatiivset, neutraalset või positiivset emotsiooni. Eesmärkobjektiks olevate nägude taustaks olid majad, mis olid eksperimentaalse ülesande jaoks ebaolulised, kuid mis aitasid mõõta eksperimentaalse manipulatsiooni efekti: mõõdeti majade piirkonna aktiivsust sõltuvuses nägude emotsioonist. Loogika oli järgnev – kui vastava emotsiooniga pilt suurendab vaatevälja, siis töödeldakse maju rohkem ja majasid töötlevast ajupiirkonnast saab tugevama vastuse. Lihtne ju!

Leiti, et positiivset emotsiooni väljendava pildi korral oli majade kujutist töötlev visuaalne ajupiirkond rohkem aktiivne, mis tähendas seda, et taustaks olnud maju töödeldi rohkem. Lühidalt: positiivse emotsiooni korral töötles katseisikute aju rohkem taustainformatsiooni! Kas positiivse emotsiooni korral on ehk lihtsalt meie tähelepanuvõime kehvem ja seetõttu jääb rohkem ressursse üle ebaolulise taustaobjekti töötlemiseks? Ei, nii reaktsiooniajad nägudele kui ka ajuvastus nägude piirkonnas olid negatiivse ja positiivse emotsiooni korral võrdsed. Seega on kõige lihtsam interpretatsioon see, et positiivne emotsioon tõepoolest laiendab nägemisvälja, millest informatsiooni kogutakse.

Kuidas on need tulemused selgitatavad? Näiteks evolutsiooniliste mehhanismide abil: kui näeme midagi negatiivset (ründav karu, metsatulekahju, karjuv laps), siis on mõttekas kogu tähelepanu sellele objektile keskendada. Teiselt poolt on positiivne emotsioon seotud kreatiivsuse ja leidlikkusega, mille üheks põhjuseks võibki olla see, et heas tujus olles me näeme rohkem ja suudame korraga rohkem detaile haarata (mida omavahel „kreatiivseks leiutiseks“ kokku panna).

Niisiis, püsige rõõmsad, siis näete rohkem!

Allikas: Schmitz, T. et al (2009). Opposing Influences of Affective State Valence on Visual Cortical Encoding. J. Neurosci. 29: 7199-7207.

  1. Riho
    juuni 12, 2009, 6:49 p.l.

    niisiis on “realistide” väide, et nad näevad asju “nagu nad on” mõneti põhjendamatu, sest optimistid näevad tegelikult rohkem

  2. juuni 13, 2009, 3:56 p.l.

    Huvitav oleks täitsa teada seda, et mis toimub ajus siis, kui asjad hakkavad halvasti minema… siis ju tavaliselt kisubki allapoole, vaateväli väheneb ja tundub, et asjad saavadki ainult hullemaks minna… kuni käib klõps ja asjad hakkavad paranema. Et mis toob selle klõpsu esile ja kuidas seda kiiremini esile kutsuda?

  3. jaanaru
    juuni 13, 2009, 7:04 p.l.

    kahjuks olen ma emotsioonide töötlemise koha pealt üldjuhul pigem ebakompentente + ma meeleldi ei spekuleeri teemavaldkondades, mida ma ei tunne (nii et ehk seekord oskab keegi teine aidata?), aga kasutades aju töö üldprintsiipe võib öelda, et muutust saab tuua (väga loogiliselt -) vaheldusega, milleks võib olla sport või muusika või midagi, mida iga päev ei tee. (mehhanism on järgnev: ühes keskkonnas ühte viisi ühes tujus olles seostub ümbritsev lihtsate õppimismehhanismide abil selle tujuga => selles keskkonnas sellel viisil olles tekib seetõttu ka edaspidi selline tuju ; tehes midagi muud või olles kuskil mujal /või ümber dekoreerides oma tuba/ on võimalik sellest õpitud tujuringist välja astuda ja ajus tekkinud seosed ümber õppida)

  4. anu
    juuni 14, 2009, 9:08 p.l.

    Vabandan pika ja teaduskauge postituse pärast. Sest teadust ma kahjuks ei oska😦

    Mina olen omal nahal kogenud järsult tavalisest maailmanägemisest erinevaid “musti prille”.

    Ilmselt põhjustas deprekat elukohavahetus, kuigi olin OMA kodu endale väga igatsenud ja olin selle üle õnnelik. Kuid umbes kaks-kolm nädalat pärast kolimist tuli “täiesti lambist” selline masendus, et aknast välja vaadates kõik asjad tundusid olema samad asjad nagu ennegi, aga seletamatul kombel oleks nagu must mõtteline võrk neile peale visatud. Seletamatu sellepärast, et päikeseprillidega võrrelda ei saanud, tumedus oli vist kuidagi “mõtteline”.

    Nädal-kaks see meeleolu kestis, siis küsisin apteegist rohtu. Ostsin mingit veiseplatsenta tabletti, apteeker kahtles küll, kas see aitab. Aga kuskil 2-3 päeva pärast olid mustad prillid läinud. Täitsa huvitav oleks teada olnud, millal ja mis asjaoludel ilma nende tablettideta krõks oleks käinud. “Krõksu” täpset momenti ma tabada ei suutnud.

    Aga ühe “krõksu” olen täpselt ära tabanud. See oli ühe vastamata armastuse lugu. Sekundipealt tundsin, et NÜÜD! – NÜÜD on lõppenud minus see tunne.

    Kes või mis juhib ajus neid kemikaalide nõristamise protsesse, mis sääraseid meeleolumuutusi esile kutsuvad? Milline võiks olla autosugestsiooni/platseeboefekti toimemehhanism ajus?

  5. jaanaru
    juuni 15, 2009, 7:18 p.l.

    nagu eelnevalt juba tunnistasin, pole ma emotsioonide alal mitte kõige kompetentsem ja ei taha seetõttu neil teemadel ka palju rääkida. seetõttu ütlengi seekord vaid seda, et ükskõik kui ülbed need (me) ajuteadlased ka ei oleks, tegelikult ei teata aju kohta piisavalt, et selliseid küsimusi rahuldaval määral vastata. seega on isegi mõneti võimatu tänapäeva teadmiste abil selgitada, kuidas täpselt toimub meeleolumuutus ja millistest faktoritest see mõjutatud on (osasid mainisin eelmises kommentaaris). kuidas või kes juhib ajus toimuvaid protsesse? see on hea küsimus, kuid vastus on lihtne: “aju ise … kuid me ei tea täpselt, kuidas.”

  6. Mönx
    juuni 17, 2009, 8:08 p.l.

    suurimad loominguinimesed on pärast seda kui on oma suurima meistriteose valmis saanud sooritanud enesetapu.

  7. anu
    juuni 18, 2009, 2:36 p.l.

    Jaanaru kirjutas:
    “kuidas või kes juhib ajus toimuvaid protsesse? see on hea küsimus, kuid vastus on lihtne: “aju ise … kuid me ei tea täpselt, kuidas.””
    Tekib seos kalaparvega, mis liigub ühtse tervikuna, kuid kes või mis juhib?

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s