Esileht > aju ja teadvus > Head ajad ja halvad ajad …

Head ajad ja halvad ajad …

Ajusignaalides võiksid head ajad ja halvad ajad olla vastavalt ajahetked, mil neuronipopulatsioonid on heas vastuvõtvas seisundis ja mil nad on pidurdunud. Aju tööd jälgides me teame, et see tõepoolest on nii – “mõõnad” vahelduvad “tõusudega” ja moodustavad nõnda omamoodi tsükli ehk võnkuva protsessi. Viimastel aastatel on kogutud üsna palju tõendusmaterjali selle kohta, et mitmed vaimsed protsessid (nagu näiteks tähelepanu) töötavad just läbi selliste kiiresti võnkuvate ajuprotsesside.

Ka teadvustatud nägemist on seotud võnkuvate ajuprotsessidega. sellest võiks teha järelduse, et ka teadvustamine ise või vähemalt tema kvaliteet on mingil määral võnkuv – võiksid leiduda ajahetked, mil eesmärkobjektid teadvustuvad paremini ja ajahetki, mil nad teadvustuvad halvemini. Oma enda töödes oleme näidanud, et “hea” ajahetke korral on objekti esitamise hetkel ajust mõõdetav tugevam gammasageduslik aktiivsus. Samuti oleme siin blogis juba korra kirjutanud Mathewsoni jt tööst, kus näidati, et teadvustamise juures mängib rolli ka alfasagedusliku võnkumise faas. Täna raporteerin paari päeva eest ilmunud töö kohta, kus taas näidati, et see, kas me stiimulit teadvustame või ei, on määratud teatud ajurütmide faasist ehk siis sellest, kas parajasti on ajus “hea või halb” aeg.

Niko Busch jt kasutasid kavalat katseparadigmat – nad näitasid üliõrna punktikest, mis vahel teadvustus, vahel mitte. Millest see sõltus, kas punktike teadvustus või ei? Selle uurimiseks mõõdeti EEG abil aju võnkeprotsesse. Leiti, et sagedusel 7 võnget sekundis toimuva ajuprotsessi faas ennustab, kas katseisikud punktikest teadvustavad või ei – teatud faaside korral sai punktike teadvustatud, teiste faaside puhul jäi ta teadvusest kõrvale. Võiks arvata, et kõige määravam punktikese teadvustamiseks on mingi ajuprotsess, mis toimub punktikese esitamise (või visuaalsesse korteksisse jõudmise) hetkel, kuid selles töös leiti kõige tugevam efekt 120 ms enne stiimuli esitamist. Niisiis, punktikese saatus sõltus teatud ajuvõngete faasist.

Kui teadvus sõltub võnkuvatest ajuprotsessidest, siis on põhjust arvata, et meil peaks olema võimalik leida võnkumisi ka teadvuse kvaliteedis. Lisaks sellele on aga Buschi tööd ja sarnased artiklid näidanud, et aju pole kommiautomaat – ajus parajasti toimuv töötlus määrab selle, mis juhtub siseneva informatsiooniga. Paned küll samasuguse sisendi ekraanile, kuid vastu saad vahel teadvustatud kujutise, vahel mitte. Head ajad, halvad ajad …

Allikas: Busch et al., 2009, Journal of Neuroscience: The Phase of Ongoing EEG Oscillations predicts visual perception

Rubriigid:aju ja teadvus
  1. Bachmann
    juuni 24, 2009, 5:11 p.l.

    Järgmine samm sellises katses (mida muuseas Jaaniga pisut üle aasta tagasi ise planeerisime, aga ette jõuti) oleks võrrelda tulemusi tingimustes, kus sihtobjekt pidevalt varieerub tulemustega tingimustes, kus sihtobjekt on alati sama tüüpi. Kui täpselt samad tulemused saadaks sõltumatult objektist, viitaks see mittespetsiifilisele üldisele mehhanismile, mis aitab teavdustada. Kui tulemused hakkaksid objektist tugevasti sõltuma, siis võiks see viidata pigem spetsiifilisele objekti ootuse mehhanismile, millest mingi ette teadaoleva objekti teadvustamine lävelähedastes tingimustes sõltub.

  2. Jaan
    juuni 24, 2009, 10:16 p.l.

    Lisaks sellele tekkis mul endal küsimus, et mis ikkagi juhtub pärast stiimuli esitamist tekkivate ajuvastustega – kas siis on leida gamma-efekt sõltuvuses teadvustamisest? (kena paradigma ju: invariantne stimulatsioon ja puuduvad maskeerimise poolt tekitatavad transiendid)
    Ei pidanudki vastu ja kirjutasin Buschile vastava sisuga küsimuse, millele ta vastas, et nad pole seda analüüsinud, sest 1) stiimul on nii õrnake, et nad ei oota usaldusväärseid efekte gamma-sageduslikus aktiivsuses ja et 2) mikrosakaadide artefakt ajab hirmu nahka.
    vastasin, et stiimul ise on nõrk ja stiimuli enda gamma-vastus on ka nõrk, aga teadvustamise efekt võib siiski olla mõõdetav, kuna teadvustamisega seotud ajuprotsessid on midagi enamat kui stiimulile vastav gamma-aktiivsus; mikrosakaadide artefakti koha pealt meenutasin seda, et see artefakt kummitab meid ajavahemikus 200-300 ms, aga et on head põhjust arvata, et teadvustamine ja teadvustamisega seotud efekt on võimalik leida näiteks 150 ms peal.
    jäi siis nii, et härra vaba aja saabumise korral heidab siiski uue pilgu andmetele ja kui sealt midagi tõepoolest välja tuleb, siis teeb mulle järgmisel ASSCl joogi välja. loodame parimat.

  3. Margus
    juuli 2, 2009, 9:19 p.l.

    kas võiks siis ette kujutada, et tegu on nagu mingi lainetusega .. kui satud laineharjale, siis saad hüüda üle mere, kui aga satud lainete vahele auku, siis jääb sõnum kuulutamata, kuna ta summutatakse ümbritsevate lainete poolt?

  4. Jaan
    juuli 3, 2009, 6:15 e.l.

    täpselt nii ta on. kui juba sellise võrdluse peale tuled, siis paistab, et põhimõtted on selged. aju pole kommiautomaat – vahel saab vitsa ka.

  5. jaanaru
    juuli 4, 2009, 7:52 p.l.

    on huvitav ja ehk mitte vähetähtis, et ERP vastused teadvustatud ja teadvustamata täpikeste puhul erinevad just ka umbes 200 ms ümber tekkiva negatiivsuse poolest – teadvustatud stiimulite korral tekib negatiivne komponent, mitteteadvustatute puhul mitte. Lisaks sellele võib meelde tuletada ka seda, et sõbrad pekkad toonitavad kogu aeg oma “visuaalse teadvuse NEGATIIVSUST”. kõik see koos vanemate tulemuste, siinsete diskussioonide ja ka Raichle jt artikliga panebki mõtlema, et ehk on tõepoolest teadvuse korrelaat mingi negatiivne laine (edasi tuleb küsida, millised ajuprotsessid seda negatiivset jõnksu tekitavad, aga selle kohta arutasime ka ühes vanemas postituses)

  6. jaanaru
    juuli 4, 2009, 8:11 p.l.

    samas on muidugi keskne küsida, miks Dehaene grupp mitte üheski oma töös pole leidnud teadvustamise korrelatsiooni negatiivsete komponentidega. (me oma töödes ka ei leidnud, aga esimeses töös võis olla liiga vähe katseisikuid ja mõlemas töös olid ehk parietaalsed piirkonnad, kust negatiivset teadvuskomponenti peamiselt leitud on, efekti leidmiseks elektroodidega ebapiisavalt kaetud)

  7. Bachmann
    juuli 5, 2009, 9:52 e.l.

    Meie töödes negatiivsus oleks võinud tähendada samavõrd ka maskeeriva stiimuli head teadvustamist, mis ühtlasi võiks tähendada sihtstiimuli halba teadvustamist. Kui teadvustada on tarvis ainult ühte stiimulit, mis esitatakse üksikuna, siis ERP aeglane (pärast 100-150 ms või veelgi hiljem) negatiivsus võiks viidata selle ainsa stiimuli teadvustamisele. Kui aga on sihtstiimul ja mask, siis on raske ennustada, kumba nendest (või mõlemat) stiimulit teadvustatakse. Plaju sõltub stiimulite omavahelistest intensiivsuse, suuruse, ruumilise kattuvuse, tunnuste sarnasuse ja detailsuse suhetest. Mis puutub Revonsuo rühma negatiivsusse (pun!), siis kolleegidena on nad küll positiivsed ja sümpaatsed, aga nende VAN (“visual awareness negativity”) on sageli väga lühiajaline “jõnks”, mis selle valguses, et teadvuses mulje ära nähtud sihtstiimulist tükk aega püsib ei saa olla visuaalse teadvuse otseseks neurokorrelaadiks. (Võib hädapärast olla teadvustamiseks vajaliku kaasneva lühiajalise protsessi korrelaadiks?)
    Veel: meie labori paar katset, kus uurisime võimalusi ERP-de abil avastada, millise objekti katseisikud “varastasid” (püüdes seda varjata), andsid tulemuse, kus kriitilise (“varastatud”) stiimuli esitamisel samuti tekkis aeglane negatiivsus (Kairi Reimani katsed, osa Mirjami katsetest). Anu katsed järelkujundi teadvustamisega / teadvusest kustumisega näivad andvat samuti ERPde tulemusi, kus negativiseerumine näikse seostuvat teadvustamise dünaamikaga.
    Venemaal Kogan omal ajal näitas, et aeglane EEG abil registreeritud negatiivsus seostub erksuse ja tähelepanelikkusega. Ja seda rida võiks jätkata (juba klassikalised Brazier jmt tööd, Uttal’i ja Cooki 60ndate töö, milles une ajal ERP selge negatiivne komponent puudus samas kui ärkvelolekus esines, jne). Nii et ostsillatsioonide kõrval on lihtne vana hea aeglase EEG potentsiaali negativiseerumine endiselt (õigemini jällekord) aktuaalne. Põnev küsimus on muidugi lühiajalise negatiivse ERP laine (nt 100-150 ms viivitusega), EEG fooniaktiivsuse lainete polaarsuse (ja faasi — Busch jt) ning aeglase, sadu ja tuhandeid ms kestva püsiva negatiivsuse omavaheliste võimalike seoste uurimine. Minu kõhutunne ütleb, et NCC võiks peituda just ostsillatsioonide ja püsinegatiivsuse teatud kombinatsiooni(de)s.

  8. Bachmann
    juuli 5, 2009, 9:58 e.l.

    Lisaks: re millised ajuprotsessid negatiivsust tekitavad: Rolf Hassleril on suurepärased andmed 1970-ndate aastate keskelt, kus kassi ja ahvi aju elektrofüsioloogilisi vastuseid registreerides näidati ilusasti, et pisut aeglasem (nt mitte enne 100 ms) negatiivsus on suures osas koorealuste mittespetsiifiliste (sh taalamuse) struktuuride ajukoorde üleneva mõju tulemus. (Sellist seisukohta pooldas näiteks ka Mary Brazier jmt.)

  9. Jaan
    juuli 5, 2009, 11:00 e.l.

    ehk on leitud lühiajalised negatiivsused (Busch, pekkad, vanemad tööd) seotud stiimuli TEADVUSESSE JÕUDMISEGA ehk siis teadvustatud visuaalsesse välja INTEGREERIMISEGA, püsinegatiivsus aga teadvuses püsimisega. lühiajaline negatiivsus võiks seega olla marker (mittespetsiifilise) integratsioonimehhanismi jaoks.

  10. jaanaru
    veebruar 9, 2010, 1:48 p.l.

    tjah, kellelegi meeldis see töö nii väga, et ta laulab sellest youtube’is – http://www.youtube.com/watch?v=_6jAWIeu4Bg (viite saatis mulle mu laboris töötav järeldoktorant – nagu näha, tegutseme me kogu aeg teadusliku tööga)

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s