Teadvustamise trikid

Kirjeldan ühte tööd, mida esitati Berliinis toimunud teadvusekonverentsil ja mis vähemalt mitme tuttava eestlase seas vaimustushüüdeid esile kutsus – leitud efekt on uus, ootamatu, huvitav ja sobib kokku ühe Eestis arendatava teadvuseteooriaga. aga eks otsustage ise:

Oma uuringu taustana märgivad Prantsuse teadlased ära järgnevad seigad: maailmas hästi hakkama saamiseks on oluline, et ajus ja teadvuses toimuv oleks vastavuses välismaailmas toimuvaga; vahel juhtub siiski nii, et me teadvustame välismaailma teistmoodi kui ta tegelikult on – näiteks visuaalsete illusioonide korral. Looduses on nii, et põhjus eelneb tagajärjele. Täna tutvustatavas töös näidatakse aga, et teadvuses see ei pruugi nii olla: sündmus X, mis on sündmuse Y põhjustaja, võib teadvusesse jõuda hiljem, kui sündmus Y ise.

Teadlased kasutasid teadvusefenomeni liikumise abil indutseeritud pimedus, mille enda olemus ja tekkemehhanismid ajus seni teadmata on. Lühidalt seisneb fenomen selles, et näiteks ringike(sed), mis on objektiivselt terve aja vältel ekraanil ja peaksid olema selgelt nähtavad, kaovad vahetevahel teadvusest, kui nende taustaks on liikuv punktiparv. On näidatud, et kui sel hetkel, mil ringike on teadvusest kadunud, esitada ekraanil ringikesega kokkulangevas ruumipiirkonnas mingi teine objekt, siis tuleb ringike teadvusesse tagasi – see teine objekt põhjustab punktikese taas-teadvustamise. Nüüd õnnestus aga teadlastel näidata, et kummalisel kombel jõuab teadvusesse enne tagajärg – ringike ise – ja alles seejärel ringikese teadvustamise põhjus – see teine objekt, antud juhul ringikese sees tekkiv punktike. Järgnevalt näidati ka seda, et ringike jõuab teadvusesse umbes 100 ms varem kui ta nendes tingimustes peaks jõudma – kui arvestada, et objekti teadvustamiseks kulub 150-300 ms, siis on see 100 ms üsna oluline muutus. Lisakatses leiti, et kirjeldatava teadvusefenomeni tekkeks ei olegi vaja, et ekraanil esitataks uus objekt – piisab sellest, kui muuta ringikese värvi ekraanil sel ajal, kui ta pole teadvuses: teadvusesse jõuab esiteks ringikese eelnev värv ja alles seejärel ringikese uus värv, mis kogu taas-teadvustamise põhjustas.

Üsna muljetavaldav tulemus: teadvustamise põhjus jõuab teadvusesse hiljem kui tagajärg – objekt X, mille esitamine toob tagasi teadvusesse objekti Y, jõuab teadvusesse alles pärast objekti Y. Kuidas on see selgitatav? Intuitiivselt tähendab see uus tulemus järgnevat: 1) kui objekt on küll ekraanil, kuid kaob teadvusest, siis on objekti representatsioon ajus endiselt aktiivne (see on loogiline, kuna objekt on ekraanil ja sisend jõuab ajju), kuid mingil põhjusel natuke allpool teadvustamise läve; 2) uue sisendsignaali poolt tekitatav ajuaktiivsus tõukab selle lävelähedase objektirepresentatsiooni “üle läve” – objekt jõuab taas teadvusesse; 3) uue sisendsignaali enda integreerimine teadvusesse võtab natuke aega, mistõttu teadvustataksegi enne “vana” objekti.

Et see mehhanism toimiks, on tarvis, et uus sisendsignaal saaks ajus käivitada mingi mittespetsiifilise aktiivsuse, mida on tarvis objekti teadvustamiseks. (see protsess peab olema mittespetsiifiline, kuna ta tekitatakse uue objekti poolt, kuid mõjub vana objekti teadvustamisele.) Huvitaval kombel polegi hetkel populaarsete teadvuseteooriate seas palju neid, mis rõhutaks mittespetsiifilise aktiivsuse olulisusele teadvuseprotsessides. Toredal kombel on aga üheks selliseks teooriaks, mille jaoks mittespetsiifiline (talamuse tuumadest tulev) aktiivsus on keskse tähtsusega teadvustatud kujundi loomisel, “kodumaine” ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadvuseteooria professor Talis Bachmanni poolt. Ehk annab kirjeldatud töö põhjust, et kolleegidele selle teooria võimekust ja pädevust meelde tuletada?

Allikas: Wu et al., Poster in VSS