Teadvustatud kujutise tekkimine on aeglane?
Kirjeldan lühidalt ühte üsna huvitavat tulemust, mis saadeti minu andmete kohaselt esialgu isegi Nature Neuroscience’isse, kuid maandus lõpuks Journal of Visionis.
Teadlased Lausanne’ist uurisid teadvustatud kujutise tunnuste integreerimise protsessi. Hea stiimulmaterjal oli neil varasematest katsetest olemas ja seda saab näha järgnevalt pildilt:
kaks vernieri integreeritakse üheks
Huvitav on see, et kui esitada kiiresti need kaks kahest kriipsukesest koosnevat pilti, siis katseisikud ei teadvusta mitte kahe pildi järgnevust, vaid ühte pilti, millesse on sulandunud mõlema pärispildi omadused – nad näevad kahte kriipsukest, mille vahel olev horisontaalne erinevus on väiksem kui enne näidatud stiimulitel. Teadlased tahtsid teada, kui pika aja jooksul toimub see erinevate tunnuste integreerimine.
Autorid kasutasid transkraniaalset magnetstimulatsiooni, et mõjutada katseisikute visuaalset töötlust. Leiti, et sellise stimulatsiooni korral katseisikute teadvuse sisu (ja seega integratsiooni tulemus) muutub – vahel nähakse lõpptulemust, mis sarnaneb rohkem esimesele originaalpildile, vahel nähakse tulemust, mis sarnaneb teisele pildile. Huvitaval kombel näidati, et magnetstimulatsiooni abil saab integratsiooniprotsessi tulemust mõjutada 300 ms pärast teise pildi esitamist! Kui integratsioon teadvuse jaoks toimuks näiteks 100 ms jooksul, siis poleks sellist efekti ju võimalik leida? Väga üllatav tulemus. Esmapilgul tähendab see, et teadvuseväline integratsioonitprotsess kestab 300 ms!
Allikas: Schranowski et al., 2009, Journal of Vision: Long-lasting modulation of feature integration by transcranial magnetic stimulation
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Võimalikud põhjused, miks tööd Nature Neuroscience’isse vastu ei võetud:
1. Loogiline küsitavus selles väites, et katseisikud kontrollkatses vernier stiimulit ei teadvustanud. Nad teadvustasid mõlemad vernier stiimulid kui kokkusulandunud kujutised, kuid sealt oli võimatu välja lugeda kummagi stiimuli kriipsukeste ruumilise nihke suunda. Nad räägivad kahest stiimulist, kuid nägemissüsteemi jaoks oli see juba üks ja seesama stiimul.
2. Kaua aega hiljem antud TMS impulss (200+ ms) ei pruugi enam mõjutada esialgset taju, vaid valikuliselt eelistab esimese stiimuli info mälujälje taaselavdamist (esimese stiimuli poolt jäetud pidurdav järelefekt neuronitele on paremini taastunud kui teise stiimuli poolt jäetu ning TMS ergastab selle jälje märgatavamalt.
3. Veel loogiline viga: kui kontrollkatses esitatakse vaid üks vernier stiimul ja näidatakse selle peal TMS efekti erinevust TMS efektist juhul, kui on esitatud kaks integreerunud (fuseerunud) vernier’d, on tegemist aluse äravahetamise tüüpilise veaga loogilises argumentatsioonis. Sellise loogikavea all peidus on võimalik neurobioloogiliste efektide erinevus üksikstiimulile võrreldes integreeritud topelt-vernier’ga.
Kokkuvõtvalt: töös pole veenvaid argumente, et tegemist pole TMS efektidega pertseptiivsele mälujäljele ja selle alusel uue tajumuse tekitamisele (mis valdab eelneva, kiirelt möödunud otsese taju üle).
(Selle kommentaari seedimiseks oleks vist lugejatel tarvis artikli originaal avada ja seda uurida. JoV on ‘open access’ ajakiri. Muuseas, viimane Thompson-ISI WoK mõjutegur (2008) on JoV-l langenud võrreldes eelmise (2007) mõjuteguriga. Järsku Jaani juhendajal Lucial ongi õigus, et JoV-is ta avaldada ei taha ;-)?)
aitäh hea ja põhjaliku kommentaari eest.
viide open access artiklile: http://journalofvision.org/9/6/1/
Herzogi grupil on uus ja sarnane töö EJNsis: http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/j.1460-9568.2010.07456.x/abstract