Esileht > aju ja teadvus, tähelepanu ja teadvus, teadvuseteadus > võitluses põhjanaabritega: kuidas mitte uurida teadvust

võitluses põhjanaabritega: kuidas mitte uurida teadvust

Teadvust ei uurita muidugi mitte ainult Eestis. Toredal kombel on teadvuseuurijaid ka Soomes, kelle seast kõige tuntum on Antti Revonsuo. Viimastel aastatel on esile kerkinud aga ka Mika Koivisto nimi, kelle juhtimisel ja kaastööl on tehtud päris mitmeid EEG-töid teadvuse neurokorrelaatide uurimiseks. Soomlased on selle pika töö käigus leidnud teadvuse korrelaadi, mida nad kutsuvad VANiks – visual awareness negativity -, mis väljendub selles, et objektide teadvustamisega seonduvad ajupotentsiaalid on võrreldes objekti mitteteadvustamisega negatiivsemad. Negatiivsus ise algab vahel 120 ms peal, aga vahel koguni alles 300 ms kandis. Eesti teadvuseuurijad ongi soomlastele ette heitnud VANi vahel väga hilist ilmumist – 300 ms tundub teadvuseprotsesside jaoks liiga hiline olevat. Teine põhjus VANi kritiseerimiseks on see, et VAN leitakse tavaliselt siis, kui võrreldakse erinevaid objektiivseid tingimusi – nt pikema esitlusaja tõttu eesmärkobjekti teadvustatakse, lühema korral mitte. Kuidas me siis teame, et VAN on seotud just teadvustamise, aga mitte erinevate esitlustingimustega? VANi hiljutine kriitika on leitav T. Bachmanni in press publikatsioonist ajakirjas Consciousness & Cognition.

Hiljuti ilmus ajakirja Neuropsychologia in press artiklite hulka uus töö Koivisto ja kamba poolt, kus nad uurivad teadvuse ja tähelepanu seoseid. Sissejuhatus on väga ilus ja hästi kirjutatud. Kirjeldatakse probleeme, mida siin blogiski oleme korduvalt käsitlenud – kas on olemas fenomenilist teadvust ilma juurdepääsuteadvuseta (kas osa teadvuskujutisest on selline, mida me lihtsalt ei saa raporteerida, kuna see on tähelepanu alt väljas ja hajub mälust)? Viidatakse hiljutisele arusaamale, et teadvus ilma tähelepanuta võikski olla fenomeniline teadvus. Kuid soomlased kalduvad mõtlema, et fenomeniline teadvus sõltub ruumilisest (vs objektipõhisest) tähelepanust. Tore, hüpoteese võib ikka olla! Aga kuidas seda uurida? Ka siin on loogika selge – tuleks manipuleerida tähelepanulisi tingimusi ja vaadata, kas teadvusega seotud ajukorrelaadid ilmuvad sõltumatult tähelepanumanipulatsioonist. Näiteks võib luua katsetingimused, kus tähelepanu on kas ainult vasakus või ainult paremas nägemisväljas ja uurida teadvust mõlemas nägemisväljas – kas teadvuse neurokorrelaat tähelepanuga ja tähelepanuta nägemisväljas avaldub sarnaselt? Seda on eriti mugav ja mõistlik teha EEG’ga, sest tema hea ajaline täpsus võimaldab leida eraldi tähelepanu ja teadvuse korrelaadid ajas ja seega ka näidata, kas nad on teineteisest erinevad või mitte. Just seda soomlased teha plaanisidki. Hea plaan, hea loogika, kõik kena.

Probleem kogu edasise juures on, et nad võtavad taaskord oma VANi, eeldavad, et see ongi fenomenilise teadvuse korrelaat ja uurivad siis tõstatatud küsimust just seoses VANiga – kui VAN tekib, siis on fenomeniline teadvus, kui VAN ei teki, siis ei ole. Nad suudavadki näidata, et selles visuaalses väljas, kus tähelepanu ei ole, VAN ei teki, ning väidavadki, et ruumilise tähelepanuta pole fenomenilist teadvust. Loogika on õige ja interpretatsioon on loogikaga kooskõlas. Ainus mure on see, kas VAN ikka tõepoolest on teadvuse korrelaat. Veel enam – kas ta on fenomenilise teadvuse korrelaat? Kust me teame?? Nagu eespool mainitud, ei ole sugugi mitte kõik teadvuse uurijad selles veendunud.

Oma töös suudavad soomlased näidata, et katseisikud tõepoolest ei suuda tähelepanuta nägemisväljas kiires objektide jadas teadvustada eesmärktähte – vähemalt katseisikud ise väidavad, et nad ei näe neid tähti. Kuid kas see tõesti on nii? Kahjuks ei rakendata signaalidetektsiooni uurimise meetodeid, seega me ei tea – ehk on katseisikud lihtsalt kallutatud tähelepanuta nägemisvälja puhul raporteerima, et nad tähte ei näinud (kuna nad näevad tähte vähem / ähmasemalt kui tähelepanu tingimuses)? Veelgi enam – kas soomlased tahavad väita, et katseisikud ei näe üldse, et tähelepanuta nägemisväljas midagi toimub? kas nad ei näe, et seal esitatakse objektide jada? kui näevad mingitki vilkumist (maskeerivaid objekte), siis see on ju juba fenomeniline teadvus? või ei ole … seetõttu et pole VANi? VANi tõepoolest tähelepanuta nägemisvälja poolel ei leita, kuid tegelikult on ajupotentsiaalide kõverad teadvuseni viivate ja mitteviivate stiimulijadade puhul siiski erinevad – mitte küll VANi moodi ja VANi ajavahemikus, kuid alates 350st millisekundist. Samuti on ka tähelepanuta nägemisväljas leitavad esmased kiired positiivsed ja negatiivsed potentsiaalikõverad, kusjuures tundub, et paremas nägemisväljas eristavad tähelepanuta tingimuses ka juba P2 ja N2 teadvuseni vs mitteteadvuseni viivaid tingimusi.

Teadvuse probleem on suur (vt blogi nimetust) ja sellesse on hõlmatud mitmed täpsemad probleemid, mis ise on ka üsna pirakad. Nende uurimine on tähtis ja tänuväärne töö ja soomlased eesotsas Revonsuo ja Koivistoga on Soome kindlasti teadvuseuurimise kaardile toonud. Siiski tundub (pisut rumalamatele?) lõunanaabritele (ja ka teistele), et soomlaste VAN “pole päris see” (ehkki negatiivsete potentsiaalide toonitamine võib olla korrektne, nagu oleme varemgi arutanud) – ta on vahel liiga hilja, alati liiga lühiajaline, liiga sõltuv stimulatsioonitingimustest. Seetõttu ongi ehk eksitav ja pisut ebakorrektne eeldada, et VAN ongi fenomenilise teadvuse korrelaat ja selle eelduse peal tehtud tööd on kõik täpselt sama tugevad kui see eeldus ise. Tähelepanu ja fenomenilise teadvuse suhe on endiselt lahtine. Aga soovime soome kolleegidele edu ja loodame, et nad edasistes töödes oma tähelepanu VANilt eemale viivad ja ka dünaamilisi protsesse (võnkumised ja sünkronisatsioon) uurivad. Teadvus ei ole nii lihtne kui üks kolmekohaline tähekombinatsioon seda arvata lubaks.

Allikas: Koivisto jt, in press, Neuropsychologia: The relationship between awareness and attetion: evidence from ERP responses

  1. ökul
    juuli 16, 2009, 8:09 p.l.

    Soome sõprade VAN’i üks kõige nõrgem koht on see: VAN kui ERP signatuur kestab tüüpiliselt umbes 0.1 sekundit (100 ms); katsetes, kus katseisikud stiimuli edukalt teadvustavad, kestab teadvusmulje sellest teadvustatud stiimulist suurusjärgu võrra kauem. Heal juhul on VAN seega neurokorrelaat protsessidele, mis VIIVAD (aitavad viia) stiimuli teadvusse, mitte aga teadvussisu enda korrelaat. (Muidugi on ka VAN’i kui visuaalse teadvustatuse signatuuriga muidki tõsiseid probleeme, aga sellest on juba räägitud ja kirjutatud (ja ehk räägitakse veelgi).)
    Vägisi jääb mulje, et kui maailmakuulsa soomlase, nüüd TÜ professori Risto Näätäneni poolt kuulsaks tehtud ja kaljukindlalt paika pandud signatuur MMN (mismatch negativity, valdavalt kuulmissignaalide töötluse katsete põhjal leitud) on ülitugev teaduslik “kapital”, siis on Turu ülikooli kaasmaalastel kiusatus vägisi ka üks kolmetäheline akronüüm võitlushobuseks teha, mille seljas au ja kuulsust pälvida😉 (See siin vaid sõbralik zharzh, ei midagi enamat.)

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s