Esileht > viited > Lugemissoovitus vaimufilosoofiast

Lugemissoovitus vaimufilosoofiast

Avastasin, et 7. augusti Sirbis, leheküljel 6, on Bruno Möldri artikkel “Sissevaade vaimufilosoofiasse”, kus ta tutvustab vaimufilosoofiat ja Edward J. Lowe eesti keelde tõlgitud teost “Sissejuhatus vaimufilosoofiasse”. Soovitan lugeda. Artikli saab kätte ka internetist: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9118:sissevaade-vaimufilosoofiasse-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3261

Rubriigid:viited
  1. ökul
    august 21, 2009, 1:43 p.l.

    Lugemissoovitus kvantfüüsikalisest lähenemisest teadvuseprobleemile:
    Ajakirja Brain and Cognition just ilmunud numbris (vol. 71, pp 54-63)on C. Smith’i ülevaateartikkel sellest, kuidas kvantfüüsikud püüavad lahendada ‘rasket probleemi’.

  2. snaperski
    august 28, 2009, 12:29 p.l.

    Ostsin just “Sissejuhatus vaimufilosoofiasse” Apollost soodsalt – vaid 35 krooniga🙂

  3. august 11, 2011, 3:34 p.l.

    Huvitav on filosoofias ka vaatepunktid teadvus on kehas, mitte ajus. Aga nurofilosoofiliselt oleks huvitav lugeda, milline on joogide (india, Tiibeti jne) aju teaduslikult. Kas nende aju on kujunenud täielikult ümber tavalisest mõtlemisest? Kas tegu on enesesisendusega? Viimane tekitab probleemi, sest õpetused väldivad kahtlemist ja rõõmustavad kreationistlikult usu võimu üle. Samas budism või nn ida õpetused on väga lähedal “õpetus mitte õpetusest” suunale. Sarnanedes nii väga palju lääne filosoofiale. Siit aga minu küsimus, kui õpetusega kaasneb täiuslik ühtsus kogu teadvuses, kas see väljendub neuronite sageduses, kõik erinevad ajulained töötavad harmooniliselt üheskoos? Või on nüüd läheneva Tema Pühaduse Dalai Lama saabumisega kaasnev ukumus hullus?🙂

  4. jaanaru
    august 12, 2011, 12:59 p.l.

    aitäh hea küsimuse ja huvitava teema tõstatamise eest! kuna meditatsioon on üks erilist tüüpi teadvusseisund, siis puutub tema uurimine otseselt kokku teadvuseteadusega.

    niisiis, mida teeb meditatsioon ajus?
    mingit maagiat seal pole, kuid on näidatud, et meditatsioon muudab nii aju struktuuri kui ka aktiivsust. ajulained ei tööta kindlasti mitte “harmooniliselt” üheskoos, sest ajulainetest rääkides ei oma omadussõna “harmooniline” mitte mingit tähendust. olen ise ka meditatsiooni kohta internetis lugedes selle väljendi peale sattunud, aga see on heal juhul vaid lihtsustus tavalugeja jaoks ja halval juhul lihtsalt sõnakõlks, millest ei kirjutaja ega lugeja aru ei saa.

    Ehkki ajulained ei tööta harmooniliselt üheskoos, võib EEG abil siiski leida meditatsioonist tingitud muutusi ajulainete omadustes. Esiteks on meditatsioon seotud tugevama alfa-sagedusliku aktiivsusega. St meie kõigi ajust on võimalik välja lugeda alfa-sageduslikku aktiivsust, aga mediteerijatel on seda lihtsalt rohkem. Seda tulemust aitab selgitada teadmine, et alfa-sageduslik aktiivsus on seotud puhkeseisundi ja tähelepanuga. Samuti on tõus teeta-sageduslikus aktiivsuses, mis arvatavasti on seotud meditatsiooniga seotud lõdvestusseisundiga. Kõrgemate sagedusribade puhul on natukene vähem tõendusmaterjali, aga näib, et ka gamma-sageduslik aktiivsus on meditatsiooni puhul tugevam (see on natuke üllatav, kuna tavaliselt on tugevam teeta-ja-alfa rütm seotud nõrgema gamma-rütmiga; kuid tõendusmaterjal tugevama gamma kohta pole väga põhjalik). Seega, meditatsiooniga tegelevate inimeste aju on tõepoolest natuke teistsuguse aktiivsusega kui tavainimese oma, kuid on arvata, et meditatsioonile sarnase ajuaktiivsuse mustri võib leida ka nende inimeste ajudest, kes ei tegele mitte meditatsiooni, vaid mingi muu pidevat tähelepanu nõudva tegevusega (nt videomängude mängimine).

  5. august 13, 2011, 4:22 p.l.

    Tänan!
    Ma lihtsalt ei suuda küsimist jätta, sest lihtsalt liiga tore on selle teema uurimine. Seega, miks inimese meel ei suuda olla vaikne teaduse või neurofilosoofia järgi, ilma sise monoloogita?

    Filosoofidel on olemas kummaline arusaam, et meelt võib “taltsudada” kahte moodi: sundides ja vabatahtlikult. Sundimise all mõtlen siin distsipliini ja kohustuslikuks tegemist. Üldiselt aga kõike, millega tegelemine on vastuvõetamatu vabatahtliku aktina. Seega vabatahtlik suhtlus jääb kiiresti meelemuutuste paradoksi küüsi. Tekitades näiteks õpetamisele ja õppimisele suured takistused formaalsetes asutustes. Järelikult ainult indiviid saab olla parim õpetaja-õpilane, sest siis ei saa tekkida kommunikatsiooni probleemi kahe inimese vahel. (Loomulikult nii kauaks kui telepaatia tehnoloogia abil võimalikus ei saa. Evulutsioon jääb siin vist liiga aeglaseks ja eugeneetika ei ole hetkel soositud inimtegevuse arendaja.) Teisenenud küsimusena ülemisest, kas tähelepanu on seega kõigi suhtlusprobleemide aluseks? Jah korral, kas see juba eos ei muuda hariduses hinnete panemise nö vääraks / mõtetuks? (Hindamine ei ole hinnang, esimene tähendab märgistmist, väärtuse määramist ja teine on ebasobivate, ütleme vastuste, andmine.) Kinnitades, et õpetajad peaksid tegelema massipsühholoogiaga, kui nad õpetavad massikoolides.?

  6. jaanaru
    august 14, 2011, 8:16 e.l.

    miks inimese meel ei suuda (tavaliselt, ilma vastava treeninguta nagu näiteks meditatsioon) vaikne olla? hea küsimus, millele polegi päris head vastust. ma ise olen selle peale paar korda küll mõelnud, miks meil alati “mingi programm käib”, sest sellest tekivad ju edasi ka muud huvitavad küsimused, näiteks “mis toimub kassi (või koera vms) peas, kui ta niisama istub” (muidugi mitte mõtted verbaalse sisemonoloogina, aga ehk mingid kujutised ; või on seal “täielik rahu ja vaikus”?) aga head mehhaanilist seletust mina sellele ei tea, MIKS ei ole vaikus, vaid on mingi “mõtteklibu”. (ajuteaduses seostatakse “niisama olemisel tekkivaid mõtteid” ajus terminiga “default mode network” (DMN), aga DMNi olemasolek või aktiivsus veel ei selgita, miks mingid mõtted ka jõudeolekus kogu aeg läbi pea käivad).

    kas tähelepanu on kõigi suhtlusprobleemide aluseks? Ma ei ole päris kindel, mida Sa selle küsimusega silmas pead, aga nõnda esitatuna on ta vastus kindlasti ei – inimesega ei ole (hea) suhelda ka siis, kui talle lihtsalt ei meeldi suhelda (lihtsustatult võiks öelda, et ta on pigem introvertne). samuti on inimestevaheline suhtlus häiritud mitmete vaimsete häirete (nt skitsoidne isiksusehäire, depressioon, autism, teatud tüüpi foobiad jne jne) või lihtsalt nendega sarnanevate (aga mittekliiniliste) käitumismustrite korral.

  7. august 14, 2011, 11:45 e.l.

    Tänan, ma olin kuulnud DMNist, aga ei osanud, seda seostada vaikuseda. Nüüd saan seda põhjalikumalt uurida.

    Teise küsimusega ma mõtlesin, kui tähelepanu on tegevuse sooritamiseks pratamatult vajalik, siis lünklik või puudulik tähelepanu olenemata sellest, milline on isiku vaimne häiritus, muudab kommunikatsiooni kahe inimese või isiku enda suhtes samuti lünklikuks. Taandades näiteks koolis enamus probleemid kommunikatsiooni puudulikusele. Õpilase tähelepanu on häiritud X faktoritest ja õpetajal on oma Y faktorid. Mõlemad on pandud või tulnud vabatahtlikult näiteks matemaatikaga tegelema. Järelikult kui õues toimuvad teetööd või lärmamine, ei saagi loota, et õpilane või õpetaja keskenduks ainult matemaatikale. Loomulikult kui matemaatika on ühele või mõlemale meeldivalt prioteetne väärtus, siis tähelepanu ei haju. Savant võime puhul näiteks inimene elab enamasti armastatud tegevuse küüsi langedes ainult omas mullis. (Savant võimega kaasneb ka sageli muid diagnoose.) Probleem tekibki kui üks osapooltest on antud ajahetkel teetöödest rohkem “huvitatud” kui matemaatikast. Küsimus oli tegelikuses, kas kontakti pidavatel isikutel on õigus nõuda teine teiselt tähelepanu hajudes tähelepanelikust? (Moraalse käitumise teadulik põhjendamine aitaks põhjendada, miks moraalne käitumine on vajalik, kuid tinglik igaühe arusaamisest, usust jne teguritest.?)
    Kui inimesele ei meeldi suhelda, peaks see puudutama juba tähelepanu enda suunatust. Inimene valib oma tegevused meeldimise (ja mõtlemise) järgi. Kui ei meeldi suhelda, siis teise inimese tahe selleks ei ole põhjendatud aluseks. Ta võib rääkida meiega, kuid ta ei saa nõuda vastu reaktsiooni. Närvi minek on tema enda probleem, et ei mõista olukorda. Isiklikust psühhatria diagnoosi nimekirjast võib leida teie poolt pakutud häireid (skitsoidne isiksusehäire, depressioon, asperger), kuid ned on ainult suhtlemise tüübid, millega arvestamisel tähelepanu tekitamine, hoidmine ja säilitamine on ainult abiks.

  8. jaanaru
    august 15, 2011, 12:12 p.l.

    jah, tähelepanu on kahtlemata kommunikatsiooni (või ka matemaatikaülesande lahendamiseks) tarvilik. samuti on tähelepanuvõimes (ja selles, kui kergelt ta on häiritav) kahtlemata geneetilisi ja neurobioloogilisi erinevusi inimeste vahel. see justkui tähendaks, et tõepoolest nii kooli kui ka muus kontekstis peaks selliseid erinevusi arvesse võtma, kuid praktikas on midagi taolist raske rakendada. kui inimeste vahel on tõepoolest olulisi erinevusi nii tähelepanuvõimes kui ka intelligentsuses ja kõiksugu vaimsetes võimetes, siis võiks ju seda hariduse edastamisel arvestada ning õpilasi õpetada sõltuvalt nendest parameetritest (intelligentsusest, tähelepanuvõimest). aga eks kõik oleme näinud, kuhu selline diskussioon tüürib ja millise reaktsiooni ta ühiskonna poolt saab (märksõna “eliitkoolid”). seega pärisellu rakendatuna pole need küsimused ja vastused nii “mustvalged”, sest ehkki bioloogia justkui ütleks üht, elame me ühiskonnas, mis võib vahel öelda ja nõuda midagi teist.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s