Esileht > teadvuseteadus, TNK > Millal tekib teadvustatud kujutis?

Millal tekib teadvustatud kujutis?

Teadvuseteaduse musterparadigma on järgnev: esitatakse mingit kindlat tüüpi stiimuleid, mis on lävelähedased, nii et nad (ideaaljuhul) samade objektiivsete esitlustingimuste korral vahel teadvustuvad, vahel ei. Igal katsekorral küsitakse katseisikult, kas stiimul teadvustus või ei ning samaaegselt mõõdetakse katseisiku ajus toimuvat näiteks ajas täpse EEG või MEG abil. Hiljem saab siis ajuaktiivsused jagada kahte lahtrisse: nendeks, mis käisid koos teadvustatud katsekordadega, ja teisteks, millega stiimuli teadvustamist ei kaasne. Nii ongi võimalik uurida teadvuse neuronaalseid korrelaate (TNK) – ajuprotsesse, mis käivad koos nende katsekordadega, kus stiimul teadvustus. EEG või MEG’ga mõõtes leitakse TNKd mingil kindlal ajahetkel, kus teadvustatud protsessid teadvustamata protsessidest eristuvad. Seda katseparadigmat on edukalt rakendatud ja osa teadvuseteaduse teooriaid (näiteks väga tugevalt just Stanislas Dehaene’i oma) põhinevad suurel määral just sellist liiki katsetest tuleval tõendusmaterjalil. Järgnevalt tahan tähelepanu juhtida kahele faktorile, mille mõju sellele, millal täpselt ajas TNK leitakse, uuritud pole.

1. stiimuli keerukus. kas on vahet sellel, kas eesmärkobjektideks on lihtsad kriipsukesed (mida töödeldakse varastes nägemiskeskustes) või keerukad objektid (mida töödeldakse kõrgemates nägemiskeskustes) või kirjutatud sõnad (mida töödeldakse vastavates ajukeskustes)? Seda pole keegi uurinud ja keegi pole avalikult selle peale mõelnud, kuid võib olla, et TNK leitaks ajas seda varem, mida varasemal töötluskeskusel põhineb vastav analüüs ajus. See tähendab, et TNK oleks ajas eespool, kui vastavad katsestiimulid oleksid lihtsamad ja TNK oleks ajas kaugemal, kui tegu oleks keerukamate katseobjektide või näiteks sõnadega.

2. stiimuli ennustatavus. tegu on senini täiesti uurimata küsimusega – kas siis, kui ma tean paremini, milline stiimul on ekraanile tekkimas, suudan ma seda ka kiiremini teadvustada? enamasti uuritakse 2 või 4 stiimulit, mille esinemissagedus on võrdne – igal katsekorral on iga stiimul võrdse tõenäosusega ekraanile tekkimas, niisiis pole mõtet ajul midagi sisendi kohta ennustada (või siis: see ennustus on lihtsalt igal korral võrdne). mis aga juhtuks siis, kui osa stiimuleid ilmub suurema tõenäosusega ja teine osa stiimuleid väiksema tõenäosusega (ja kolmas osa vahepealse tõenäosusega) – kas EEG või MEG’ga mõõdetav TNK liiguks ajas ettepoole, kui katseisik (aju) suudab paremini ennustada, milline stiimul ilmuma peaks? Ma arvan, et just nii see ongi.
Teine aspekt stiimuli ennustatavuse suhtes on ennustatavus ajas – enamasti esitatakse stiimuleid “suvalisel ajal vahemikus 1000-1500 ms pärast fiksatsiooniristi esitamist”, mis teeb katseisiku / aju jaoks raskemaks stiimuli tekkimise aega ennustada ja ennetada – kui aeg oleks fikseeritud, siis võiks TNK olla ajas varem (ja tõepoolest, oma enda katseandmetes just seda efekti näemegi).

Niisiis pakun välja, et TNK on palju spetsiifilisem kui seda tavaliselt arvatakse ja sõltub kasutatavatest stiimulitest – nende keerukusest, nende ennustatavusest ja ilmselt ka nende suurusest ja intensiivsusest, ehk ka nende ruumilisest sagedusest.

(muidugi on kogu pilt veel palju keerukam, sest osad protsessid, mis teadvustamisega korreleeruvad, ei pea olema online-TNKd: nad võivad toimuda näiteks stiimuli esitamise hetkel ja määrata, kas see stiimul saab teadvustatud või ei; näiteks https://teadvus.wordpress.com/2009/06/24/head-ajad-ja-halvad-ajad/ või Aru ja Bachmann, 2009 in Brain Research)

Rubriigid:teadvuseteadus, TNK
  1. Bachmann
    august 31, 2009, 7:50 p.l.

    Esitatud mõtted saaksid olla aluseks olulistele katsetele teadvuseteaduses. Tõepoolest, otseselt TEADVUStamise kiiruse uurimusi eriti palju pole. Täpsuse huvides tuleks Jaani esitatule siiski lisada üks kommentaar. Juba üle saja aasta on hästi palju uuritud seda, kuidas sõltub tajumise kiirus stiimulobjektide mitmesugustest tunnustest ning katseisiku ülesandest. Nende tööde hulgas on palju nii neid, mis stiimuli keerukust on varieerinud kui ka neid, mis ennustatavuse ja ootuse-efekte on vaadelnud (olgu siis kas tähelepanu, hoiaku, praimingu vm terminites). Kui nüüd arvesse võtta, et paljud nendest töödest ei kasutanud mõistet “teadvus” (ja seda oli umbes 1930 – 1990 raske teha ilma pehmeltöeldes kulmukergitusi kolleegidelt esile kutsumata), kuid implitsiitselt taju mõiste abil seda silmas pidasid (ja oma katseisikutelt vastuste saamisel teadvustatud tajudele tuginesid), siis ei jää ikkagi muud üle, kui kirjandusest otsida andmeid, mis erinevate tööde peale kokku päris palju Jaani püstitatud teemal meile infot anda võivad. Osaliselt on see teemadering (tajuetapid ehk tajukiirus, kus teadvustatud taju mõiste peidus on) uurimist ja üldistamist leidnud taju “mikrogeneesi” mõiste kaudu. Näiteks ka minu 2000. a. kirjastuses John Benjamins välja antud raamatus “Microgenetic approach to the conscious mind” on ehk midagi selle teema kohta toodud. Üldine tõdemus — mida keerukam, seda kauem ja mida kõrgemal kognitiivsel tasemel esindatud, seda kauem võtab taju mikrogeneesi (loe: teadvustamise) küpsemine ajas. (Siin on oluline ära märkida, et teadvuseelsetes protsessides ei pruugi see reegel kehtida ning kindlasti ei kehti eelteadvuslike ja teadvustatud protsesside võrdlemisel — sageli jõuab kõrgema taseme töötlus eelteadvuslikus tsüklis enne kõrgemale tasemele kui teadvuslikus tsüklis lilhtsamad või madalama taseme tunnused eksplitsiitselt kogetud saavad.) Aga Jaani küsimuse olulisus tuleb esile just siis, kui me probleemi teadvustamise kiiruse sõltuvusest stiimulite keerukusest ja vaatleja ootustest hakkame uurima teadvuseteaduse “kuldmeetodi” abil: kontrastiivanalüüsi kasutades, kus stiimultingimused on muutumatud ja muutub teadvustamine. Just sellistes katsetes oleks äärmiselt tänuväärne välja tuua tajuteadvuse ajakonstantide “Mendelejevi tabel” vmt.

  2. jaanaru
    august 31, 2009, 7:59 p.l.

    jah, minu argument oli ainult EEG / MEG’ga mõõdetud TNKde suhtes (st ma ei väitnud, et neid protsesse üldse uuritud ei ole: neid pole lihtsalt TNK suhtes uuritud)

  3. Tonu
    september 2, 2009, 8:45 e.l.

    Keerukus ja ennustatavus on tavamõistuse jaoks teadvustamise puhul seotud mõisted ja nähtused. Millise katsemetoodikaga neid usaldatavalt lahutada ?

  4. jaanaru
    september 2, 2009, 12:40 p.l.

    katseliselt on iseenesest asi “lihtne”: tuleb keerukust ja ennustatavust teineteisest sõltumatult varieerida.
    Näiteks olgu meil stiimulid keerukustega “lihtne” (kriipsuke), “keskmine” (värviline kujund) ja “keerukas” (mingi sõna); siis oleks oluline nende ennustatavust varieerida sõltumatult nende keerukusest – vahel on “lihtne” objekt hästi ennustatav, vahel “keerukas” jne, vahel on “lihtne” objekt halvasti ennustatav, vahel on “keerukas” halvasti ennustatav.
    Hiljem saaks siis TNKde ajastused tingimustes “lihtne” + “hästi ennustatav”, “lihtne” + “halvasti ennustatav”, “keskmine” + hästi ennustatav” jne jne. Nüüd saakski statistiliselt vaadata – kas faktor “ennustatavus” ja faktor “keerukus” omavad statilistiliselt olulist efekti TNK latentsile? Kui jah, siis on mõlemal mõju TNK ajastusele. Statistilise interaktsiooni olemasolu või puudumine näitaks, kas nende faktorite mõju on teineteisest sõltumatu või ei.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s