Esileht > aju ja teadvus, ilma teadvuseta ... > Käitumine teadvuse ja esmase visuaalse korteksita

Käitumine teadvuse ja esmase visuaalse korteksita

Juba mõnda aega on teada olnud, et käitumise kontroll reaal-ajas toimub suures osas teadvuseväliselt: kui keegi viskab meid palliga, siis jõuame ehk eemale hüpata; kui autoteele jookseb laps, siis loodetavasti pidurdame; kui kõnnime tänaval, siis põikleme vabalt mööda teistest inimestest, jalgratastest, lapsevankritest ja koertest. On teaduslikku alust arvata, et kõiki neid käitumisi juhib nägemissüsteem, mille sisu ja tööd me ei teadvusta. Seda käitumist reaal-ajas kontrollivat ja teadvustamata nägemissüsteemi nimetatakse „selgmiseks nägemisteeks“ ja ta erineb „kõhtmisest nägemisteest“, mis on seotud objektide teadvustamise ja äratundmisega. (Erinevad rollid on selgeks tehtud erinevate ajukahjustustega patsientide käitumist mõõtes ja ajusid uurides – mõned teadvustavad objekte, kuid ei suuda neid näiteks haarata; teised ei suuda objekte teadvustada, kuid saavad neid probleemitult haarata jne; lähemat lugemist leiab siit ja raamatu „Tähelepanu ja teadvus“ peatükist 8.1.) Huvitav on see, et mõlemad nägemisteed algavad esmasest visuaalsest korteksist aju kuklaosas. Seega ongi tähtis küsimus, kas esmane visuaalne korteks ise on tarvilik, et selgmine nägemistee optimaalselt töötaks või ei.

Peagi ilmuvas artiklis (Striemer jt, in press, PNAS) just seda küsimust testitaksegi. Katseisikuks oli patsient, kelle esmane visuaalne korteks on ühes ajupoolkeras kahjustatud. Selline ajukahjustus viib selleni, et patsient ei näe ühte (antud juhul vasakut) poolt oma nägemisväljast teadvustatult – kahjustatud ajupiirkonnale vastava nägemisvälja osast lähtuv visuaalne sisend teadvusesse ei jõua. Et kontrollida patsiendi teadvustamata nägemistee funktsionaalsust, esitati katse, milles kontrolliti patsiendi võimet teadvustamatult takistusi vältida: Patsiendile esitati eesmärk ja ta pidi sellest haarama, kuid ta käe teele pandi ette takistusi. Osa takistusi olid selles nägemisvälja pooles, mida patsient teadvustas, kuid osa takistusi jäid patsiendi teadvustatud nägemisest välja, st esitati selles nägemisvälja pooles, mille sisu ta ei teadvustanud. Käe liikumistrajektoori mõõdeti käele paigaldatud sensorite abil. Kas patsient suutis takistusi vältida, kui ta neid ei teadvustanud ja ehkki tal puudus vastavat nägemisvälja poolt töötlev esmane visuaalne korteks?

Kuna sellest tööst siin kirjutame, siis on juba arvata, et patsient sai takistuste vältimisega vabalt hakkama ja seda ka teadvuseta nägemisvälja pooles. Täpsemalt: patsient ei teadvustanud kunagi vasakusse nägemisvälja poolde jäävaid takistusi, kuid ta ka ei põrganud kunagi neist ühegi vastu ja tema käe liikumistrajektoor teadvustamata takistuste puhul oli sarnane teadvustatud (paremasse nägemisvälja poolde esitatud) takistuste puhul mõõdetule. Seega on tegu elegantse näitega teadvusevälise käitumusliku kontrolli kohta ja, mis peamine, teadusliku tõendusmaterjaliga selle kohta, et esmast visuaalset korteksit pole tarvis, et teadvuseväline käitumise kontroll (ja täpsemalt takistuste reaal-ajas vältimine) toimida saaks. Aga miks meile siis teadvus?

Reaal-ajas toimiv teadvuseväline nägemissüsteem omab ühte huvitavat, aga nime järgi küllaltki etteaimatavat konksu: ta töötab ainult reaal-ajas! Kuna eksperimente juhtis Melvyn A. Goodale, kes on vastavatesse teadmistesse viimase 20 aasta jooksul väga palju lisanud, siis olid teadlased ka piisavalt kavalad, et vastav katse teha: see sama patsient, kes eelnevalt suutis kõiki takistusi vabalt vältida, kui ülesanne toimus reaal-ajas, pandi vastamisi täpselt samasuguse ülesandega, kus lihtsalt informatsioon takistuste paiknemise kohta kadus kaks sekundit enne seda, kui patsient liigutust alustada tohtis. Ja, voila – patsient ei suutnud enam takistusi vältida, koperdades oma käega tihti nende otsa. Toonitame veelkord: ainus vahe kahe katsetingimuse vahel oli see, et ühel juhul pidi patsient 2 sekundit ootama, enne kui liigutust alustada tohtis, seega käitumise kontroll ei saanud enam toimuda reaal-ajas, vaid pidi põhinema mälurepresentatsioonil. Veelgi paradoksaalsemaks muutub asi, kui uurida patsiente, kellel on kahjustus just selgmises teadvusevälises töötlustees: nende puhul muutub käitumine paremaks ja täpsemaks just siis, kui visuaalse informatsiooni ja liigutuse alguse vahele asetada 2-sekundiline ooteaeg – sellised patsiendid on reaal-ajas halvemad kui hiljem. Kõik see viitab taaskord sellele, et tõepoolest – selgmine töötlustee suudab käitumist juhtida teadvuseväliselt, kuid teeb seda ainult reaal-ajas; seevastu kõhtmine töötlustee ja teadvus on tarvilikud selleks, et käitumist ette planeerida ja et käitumist lahutada vahetust visuaalsest informatsioonist.

Niisiis, teadvustatud nägemise üks võimalik funktsioon on see, et ta võimaldab meil mitte olla oma vahetu keskkonna ori … kuid teiselt poolt vaadatuna oleksime me ilma teadvustamata käitumist juhtivs nägemissüsteemita ilmselt tänaval ja liikluses üsna saamatud!

Striemer jt., in press, PNAS: „Real-time“ obstacle avoidance in the absence of primary visual cortex

  1. Riho
    september 4, 2009, 9:44 e.l.

    See kõik on väga vastandlik intuitsioonile, mille kohaselt me justkui teadvuslikult juhiksime selliseid käitumisi … intuitsiooni järgi on teadvust tarvis, et keskkonna ärritajatele reageerida, aga tundub, et meie (või vähemalt minu) intuitsioon veab meid seekord alt.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s