Esileht > huvitavad küsimused > Kas Sa käid ka ringiratast?

Kas Sa käid ka ringiratast?

Üldtunnustatud arvamus on, et inimesed, kes on eksinud, käivad ringiratast, ehk siis jõuavad ikka ja jälle samma kohta tagasi. Näiteks Tolkieni menuromaan (ja menufilm) „Sõrmuste isand: Kaks kantsi“ sisaldab stseeni, kus peategelastest kääbikud Frodo ja Sam, kes ekslevad kahekesi teel Mordorisse, vahetavad omavahel järgmise dialoogi – Sam: „See koht siin tundub kahtlaselt tuttav“, Frodo: „Kuna me oleme siin juba olnud! Me käime ringiratast.“ Niisiis, arvatakse, et eksinud inimesed kõnnivad tihti sama rada. Huvitav on see, et teaduslikku tõendusmaterjali selle väite kohta polegi. Seda põnevam on septembri lõpus ilmuv töö (Souman jt), kus uuriti inimeste võimet kõndida otse läbi tundmatu piirkonna ning jõutigi tulemuseni, et inimesed hakkavad teatud tingimustes tõepoolest ringiratast käima.

Katseisikute võimet hoida kindlaks määratud sirget kurssi tundmatus keskkonnas ja ilma navigatsioonisüsteemideta testiti järgnevalt. Katseisikute ülesanne oli kõndida nii sirgelt kui võimalik selles suunas, mis neile eksperimendi algul kätte anti ja katseisikute trajektoor salvestati GPSi abil. Katseisikud kõndisid 3-4 tundi järjest kas suures saksa metsapiirkonnas või Sahara kõrbes. Iseenesest väga lihtne katse. Katseisikuid ka palju ei olnud: kuus tükki kõndisid metsas, kolm tükki kõrbes. Kuuest metsaskõndijast neli kõndisid pilves päeval ja kõndisid kõik vahel ringides, ristudes tihti iseenda poolt juba kõnnitud teega seda ise märkamata. Kaks päikselise ilmaga kõndinud katseisikut suutsid sirget kurssi hoida ja iseenda poolt läbitud teele tagasi ei kõndinud. Sahara kõrbes päeval kõndinud katseisikud püsisid kursil üsna adekvaatselt. Üks kõrbeskõndija kõndis Saharas öösel kuuvalgel (päris tore teadustöö) ja kui kuu pilvede taha kadus, asus hoolega ringiratast vantsima. Võtame kokku: grupp teadlasi saatis 9 katseisikut GPS seadmega mitmeks tunniks metsa või kõrbesse kõndima ja näitasid, et ilma pideva ja usaldusväärse viiteta (nagu päike või kuu) kipuvad inimesed tõepoolest samu radu kõndima. Ei kõla ju mitte väga keerulise katsena? Ilmub see töö aga suurepärases ajakirjas Current Biology (teadjatele: IF pea 11!).

Aga olgem teadlaste vastu ausad: nad siiski mõtlesid ja katsetasid edasi. Nimelt, olgugi et pole varem näidatud, et inimesed võivad tõepoolest oma enda trajektoorile ringe sisse teha, on üldarusaam selle fenomeni olemasolu kohta viinud selleni, et välja on pakutud mitmeid selgitusi fenomeni tekkemehhanismide kohta. Näiteks on välja pakutud, et enamikul inimestel (ja ka loomadel) on lihtsalt komme pöörata rohkem ühele poole. Sellise „hoiaku“ selgituseks on omakorda välja pakutud küllaltki keeruline aju dopamini-süsteemi põhine mehhanism. Alternatiivselitus ütleb, et inimesed ja loomad teevad oma trajektoorile ringe sisse biomehhaanilistel põhjustel: nimelt olevat üks jalg pikem või tugevam kui teine jalg, mis viikski pikalt kõndimisel selleni, et inimene kaldub ühele poole ringi tegema … Ideed kõlavad ehk kummaliselt, aga teaduse eeliseks on see, et heal juhul saab neid kummalisi ideid ka testida. Autorid võtsid asja käsile: kui inimestel peaks olema kas hoiak ühele või teisele poole kõndida või kui ringiratast käimine peaks tulenema erinevustest alajäsemetes, siis peaksid sellised mehhanismid oma mõju kõige tugevamalt avaldama situatsioonis, kus visuaalne informatsioon suuna kohta täielikult puudub.

Mis siin ikka: kui tuleb katsetada ilma visuaalse informatsioonita, siis seome katseisikute silmad lihtsalt kinni. Mõeldud-tehtud. Võta katseisik, aseta talle rätt silmadele ja saada lennuväljal mingis suunas kõmpima. Selgub, mitte väga üllatuslikult, et katseisikud üle saja meetri otse kõndida ei suutnud ning eelnevaga kooskõlas oli tulemus, et katseisikud sattusid tihtipeale oma enda rajale tagasi. Üllatuslikul kombel tegid mõned katseisikud aga vahel ka pigem väikse diameetriga (< 20 m) ringe. Ringide suund aga polnud kooskõlas eelmises lõigus mainitud teooriatega: kui katseisikutel oleks vastav hoiak pöörata ühes suunas või kui nende alajäsemete masinavärk viiks neid ringiratast käimiseni, siis peaksid nad ringe kogu aeg ühes suunas tegema. Vastupidiselt sellele ennustusele tegid katseisikud vahel ringe ühes suunas, vahel teises suunas küllaltki juhusliku protsessina. Kuidas seda tulemustemustrit selgitada?

Ilma visuaalse sisendita otse kõndimiseks peame otsekõndimiseks toetuma subjektiivsele hinnangule otsesuuna kohta. Seda hinnangut on võimalik teha tasakaalumeelest tuleva ja jäsemetest lähtuva propriotseptiivse informatsiooni abil. Aja jooksul koguneb aga vastavatest meeltest tulevatesse andmetesse sensoorne müra, mis viib vahemaa pikenedes selleni, et subjektiivne hinnang otsekõndimise kohta saab häiritud ja tekibki kõrvalekaldumine algsest suunast. Oluline on see, et kuna müra kogunemine on juhuslik protsess, siis viibki mürastumine kõrvalekaldumiseni juhuslikult vahel paremale, vahel vasakule.

Antud tulemused toetavad üldlevinud arvamust, et võõras keskkonnas liikuvad inimesed satuvad tõepoolest vahel iseenda poolt juba läbitud teelõiku uuesti kõndima. Kui nähtaval on mingid kaugemad objektid, siis on otsekõndimine lihtne, sest nägemismeelest tulev informatsioon aitab subjektiivset otsesuunda reaal-ajas seadistada. Kui aga selliseid referentsobjekte näha pole (metsas puude vahel, kinnisilmi), siis tekib sama raja korduvalt kõndimine seetõttu, et subjektiivsesse hinnangusse otsesuuna kohta koguneb juhuslik müra. Seega hoidke silmad lahti ja kandke kaelas kompassi!

Souman jt, 2009, Current Biology: Walking straight into circles

  1. Robert
    september 7, 2009, 12:24 p.l.

    See õpetatakse ajateenistuses selgeks, et tuleb orientiire kasutada, kui metsas ringe ei taha tegema hakata. Pimedas metsas olen ise seda teinud, et teelt astud risti metsa sisse, hakkad otse astuma ja mingil hetkel oled samal teel tagasi.

  2. Margus
    september 8, 2009, 11:42 e.l.

    Robert: milliseid orientiire oleksid need neli pilvise ilmaga metsas ekselnud ja ringe teinud katseisikut siis kasutama? oleks endalgi hea teada🙂

  3. Robert
    september 9, 2009, 5:32 e.l.

    Ega ei olegi sellistes tingimustes neid häid orientiire. Päikse kuskilt ära näeb, siis selle järgi saab. Aga ringe ei tehta ainult pilvise ilmaga.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s