Esileht > huvitavad küsimused, teadvuseteadus > Kas ta on teadvusel?

Kas ta on teadvusel?

Teadvuse probleem tundub kohati liigagi suur – küsitakse, millist praktilist kasu on selle uurimisest tavainimesele. Ehkki alguses võtab selline küsimus ühe teadvuseteadlase õhku ahmima, on tegelikult hea vastus olemas: teadvuse mõistmine võimaldab meil kindlaks määrata, kas üks või teine organism on teadvusel. See on muidugi ka väga huvitav teaduslikult. Kas (ja kuivõrd) vastsündinud on teadvusel? Kas (ja millised) loomad on teadvusel? Kuid teadvuse olemasolu või puudumise määramine on ka väga oluline praktiline probleem. Näiteks võib üldnarkoosi puhul vahel harva juhtuda, et patsient jääb hoolimata anesteesiast teadvusele ja püsib teadvuslikus seisundis terve operatsiooni vältel, ehkki ta käitumuse järgi (ta ei liiguta ja ei vasta küsimustele) on teadvuseta. See on patsiendi jaoks pigem ebameeldiv olukord, mida saaks vältida, kui arst teaks, kuidas teadvuseseisundit usaldusväärsemalt määrata.

Sarnane probleem kerkib patsientide puhul, kes raske peaajutrauma tõttu langevad vegetatiivsesse seisundisse. Sellised patsiendid on küll ärkvel ja teevad vahel juhuslikke liigutusi, kuid nad ei reageeri käitumuslikult adekvaatselt ning seetõttu on neuroloogide konsensus, et need patsiendid ei ole välismaailmast teadvusel. Hiljuti on progress teadvuseteaduses aga viinud selleni, et vähemalt osade selliste patsientide puhul tuleb nende teadvuslik seisund taas arutelu alla tuua. Näiteks viitas Cambridge teadlaste poolt ajukuvamismeetoditega läbi viidud teadustöö võimalusele, et vegetatiivses seisundis patsient on teadvusel (Owen jt., 2006). Kui see kõik ikka veel ebaoluline tundub, siis kujutage ette, et mõni teile kallis inimene on vegetatiivses seisundis: kas teid ei huvitaks, kas ta on teadvusel või ei? Kas ei oleks hirmus teada saada, et ehkki arst ütleb, et patsient ei ole teadvusel, viitavad teaduslikud argumendid sellele, et ta võib teadvusel olla?

Nõnda kerkibki küsimus selle kohta, milliseid „teadvuse teste“ meil on – kuidas kindlaks teha, kas keegi on teadvusel või ei? Selgub, et neid teste polegi. Kuid on üks hea kandidaat, mille olemust järgnevalt kirjeldan. Juba Ivan Pavlov näitas sajandi eest oma koerte peal, et kui mingi stiimul (kellahelin) on ajaliselt seotud mingi teise stiimuliga (söök), mis kutsub esile mingi kindla reaktsiooni (süljenäärmete aktiivsuse), siis võib pärast mõningast stiimulite koosesitamist kasutada ainult seda stiimulit (kellahelin), et vastavat reaktsiooni esile kutsuda (enne stiimulite koosesitamist jättis kellahelin koera muidugi üsnagi tuimaks). Vastavat suhet mingi reaktsiooni ja esialgu neutraalse stiimuli vahel nimetatakse tingitud refleksiks. Inimeste peal on kasutatud pisut teistmoodi katseskeemi: eelnevalt neutraalne heli seostatakse õhuvooluga, mis juhitakse katseisiku silma nii, et see õhuvool tekitab tahtmatu silmapilgutuse. Pärast mõningast koosesitamist võib katseisikule mängida ainult heli, mis nüüd viibki ise tahtmatu silmapilgutuseni. Kui heli ja õhuvool on treeningu ajal esitatud samaaegselt, siis viib heli silmapilgutuseni, ilma et suhe heli ja õhuvoolu vahel teadvustuma peaks. Huvitaval kombel on aga nii, et kui heli lõppeb pool sekundit enne õhuvoolu algust, siis tekib tingitud refleks (katseisik pilgutab silma) vaid siis, kui katseisik oli õppimise ajal heli ja õhuvoolu seosest teadlik (Clark & Squire, 1998). Tundub, et ooteaeg heli ja õhuvoolu vahel ei võimalda luua teadvuseväliseid seoseid. Seega ongi välja pakutud, et ooteajaga tingimine võiks olla teadvuse test – kui organism selle läbib (kui heli tekitab silmapilgutuse ka ooteajaga), siis on ta teadvusel; kui organism seda ei läbi, siis ta teadvusel ei ole.

Seega olekski küllaltki mõttekas üritada vastavat testi rakendada vegetatiivses seisundis patsientidel, kelle teadvuseseisundi üle hetkel aktuaalsed vaidlused käivad. Peagi ajuteaduse tippajakirjas Nature Neuroscience ilmuvas töös just selline katse läbi viidigi. Hetkel Cambridge Ülikoolis teadustööd tegev argentiina päritolu Tristan A. Bekinschtein ja kolleegid korraldasid katse, kus võrreldi vegetatiivses seisundis patsientide tingitud reflekse teadvusel olevate katseisikute ja üldnarkoosi all olevate teadvuseta katseisikute omadega. (Tõe huvides olgu mainitud, et autorid uurisid ka minimaalses teadvusseisundis olevaid patsiente, kuid keskendun oma kirjelduses lihtsuse ja konkreetsuse mõttes vaid vegetatiivses seisundis patsientidele, kuna, nagu nende klassifikatsioon juba viitab, loetakse minimaalses teadvuseseisundis olevaid patsiente niigi mingil määral teadvusel olevateks.)

Ilma pikema keerutamiseta võib öelda, et teadlastel õnnestus tõepoolest näidata, et osad vegetatiivses seisundis patsiendid läbivad teadvuse testi. Konkreetsemalt: osade vegetatiivses seisundis patsientide puhul võib mõõta silmapilgutusega seonduvat silmalihaste aktiivsust tingitud refleksina helile, mis treeningu jooksul eelnes pool sekundit silmapilgutust tekitavale õhuvoolule. Kuna eelnevalt on näidatud, et selline seos saab tekkida vaid siis, kui katseisik on seosest teadlik, siis võibki järeldada, et need patsiendid pidid vähemalt mingil määral teadvusel olema. Silmapilgutus oli küll nõrgem kui teadvusel kontrollisikute puhul, kuid üldnarkoosi all olevad isikud sarnast reaktsiooni ei näidanud. Lisaks ennustas tingitud reaktsiooni õppimine 86% täpsusega, kas patsient näitas järgneva poole aasta kuni kahe aasta jooksul paranemismärke või ei. Seega võiks see test tõepoolest olla praktiliselt oluline iga sarnase patsiendi ja ta omaste jaoks.

Niisiis, osad vegetatiivses seisundis patsiendid, kelle kohta arst ütleks, et nad pole teadvusel, läbivad parima teadvuse testi, mis teadvuseteadusel pakkuda on. See võib tähendada, et need patsiendid tõepoolest on teadvusel, kuid võib ka tähendada, et antud teadvuse test on tegelikult vilets – seda suudavad läbida ka teadvuseta patsiendid. Siiski argumenteerivad autorid esimese väite poolt: 1) üldnarkoosi tõttu kontrollitult teadvuseta seisundis olevad isikud vastavat reaktsiooni ei näidanud, 2) tingitud refleksi õppimine ennustas patsiendi paranemist, 3) osade patsientidega läbiviidud ajukuvamiskatsed olid juba varem viidanud võimalusele, et nad on mingil määral teadvusel. Sellegi poolest tuleb ausalt öelda, et argumendid läbinisti veenvad ei ole ja et jääb võimalikuks, et „teadvuse test“ polegi tegelikult teadvuse test. Seni, kuni me täpselt vastata ei suuda, mis see teadvus üldse on, jääb see küsimus kindla vastuseta. Sellest hoolimata näitab antud töö, kuidas teadvuseteadusest tulevaid teoreetilisi teadmisi saab rakendada elulistele ja olulistele küsimustele. Pealegi on antud testi väljaarendamine ja kaasamine vastavate patsientide hooldusesse igal juhul mõttekas, sest ta annab teavet patsientide võimaliku paranemise kohta.

Allikad:
Bekinschtein et al., in press, Nature Neuroscience – Classical conditioning in the vegetative and minimally conscious state.
Clark & Squire, 1998, Science – Classical conditioning and brain systems: the role of awareness.
Owen et al., 2006, Science – Detecting awareness in the vegetative state.

  1. Bachmann
    september 22, 2009, 7:52 p.l.

    Vegetatiivne seisund võib olla eriline TEADVUSETA seisund, mis sarnaselt teadvuslikule seisundile sellise ajaviivisega tingitud seose kujundada laseb. See, et üldnarkoosi puhul niisugust tingitud seost ei teki ei pruugi tähendada, et vegetatiivne seisund on teadvuslik seisund. Reflekside tekkimisele või mittetekkimisele mõjub kümneid ja sadu tegureid, mis võivad toimida erinevalt vegetatiivse seisundi ja üldnarkoosi võrdluses. (Pealegi on vegetatiivse seisundi diagnoosimisel/hindamisel alati ka vigu tehtud.) Huvitav töö, aga skepsisele liiga palju ruumi jättev. Võib-olla kõige realistlikum seos õhujoa-pilgutuse refleksi ja teadvuseseisundi vahel võiks peituda sellises tõlgenduses, kus teadvusseisund tähendab teatud minimaalse ajavahemiku jooksul kestvat teadlikkust ümbruse stiimulitest (ja iseendast?); kui see aeg on liiga lühike ja selle sisu liiga fragmentaarne (st väga lühike teadvustamise-episood, milles esinevad vaid lihtsad üksikärritajad), siis selle sisu ei integreeru järgnevate sisudega ja ei kinnistu ka eksplitsiitsesse mällu. See tähendab, et mõningane refleksi tekkimine vegetatiivses seisundis võiks olla vahendatud nende harvade liiga lühikeste teadvuse episoodide kaudu, mida ei mäletata ja mida ei integreerita ajas teadvusvoo pidevasse kangasse. Seega oleks vastus umbes selline: ühe teadvuse definitsiooni järgi on vegetatiivses seisundis isikud ajutisteks hetkedeks teadvusel väga piiratud hulgast ärritajatest, mille nad kiiresti unustavad ja millest nad ei ole võimelised aru andma ja seega on kõneallolev “lakmustest” teadvusetest; teise teadvuse definitsiooni järgi — kuna teadvus eeldab sellise seisundi mäletamist ja raporteerimisvõimet — vegetatiivses seisundis isik niisuguse “lakmustesti” õnnestumise puhul teadvusel siiski ei ole.

  2. september 23, 2009, 11:00 e.l.

    Test võiks vabalt ka koosneda häst mitmest osast. St iga osa üksikult ei ütle kindlalt, et inimene on teadvusel, aga annab kindlalt teada, et ta ei ole teadvusel. Ja nii võiks juba äkki kokku panna küll selle nimekirja erinevatest testidest (aju skännides mingid sünkroonsused vms, antud postituse idee, mõned muud refleksi ideed ja üldse, et kas mingid ajupiirkonnad veel on olemas või töötavad). Ja et pärast sellist testi võiks vähemalt teada saada need inimesed, kes ei ole teadvusel ja teiste kohta kindlalt midagi öelda ei saaks.

  3. jaanaru
    september 23, 2009, 11:18 e.l.

    kliinilises praksises on tihti nii, et millegi määramiseks kasutatakse korraga erinevaid teste, kusjuures iga test annab midagi juurde lõppotsuse õigsusele ja teaduslikult usaldusväärsusele. seega on tõepoolest nõnda ka teadvuse seisundi määramisega ja minu teada ka mitmeid erinevaid mõõte kasutatakse. kirjeldatud teadustöö tugevus seisnebki ehk kõige enam selles, et autorid suudavad välja pakkuda uue mõõdu, mis on (teadvuse)teaduslikult põhjendatud ja annab seetõttu palju juurde muudele mõõtudele. siiski oleks elegantne, kui suudetaks välja arendada ÜKS (arvatavasti ajuaktiivsuste mustritel põhinev) mõõt, mille abil teadvuse olemasolu kindlalt määrata. eeldades, et teadvus on mingi teatud kindel ajuprotsess, peaks see ju võimalik olema, niipea kui me teame, mis see teadvus on (st milline ajuprotsess ta on). Seega tasub teadvuse kallal närida – kes lahendab, saab esimesena ka vastava mõõdu välja pakkuda ja vastava mõõdiku patendeerida (iga maailma haigla muretseks endale selle aparaadi).

  4. Anti
    september 25, 2009, 8:28 e.l.

    aitäh väga inimlikult huvitava postituse eest! loodan, et säärased teadmised jõuavad ka arstideni. ka minu jaoks oli teadus teadvusest senini rohkem teadlaste järjekordne ebavajalik probleemipüstitus, kuid tänu sellele postitusele sain aru, et küsimus teadvusest on tõesti oluline meist igaühe jaoks. jaksu!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s