Esileht > aju ja teadvus, teadvuse teooriad, teadvuseteadus > Sünkroniseerijatel vesi ahjus!

Sünkroniseerijatel vesi ahjus!

Nagu oleme eelnevalt kirjeldanud, ütleb üks hetkel populaarne teadvuseteooria, et teadvus on seotud globaalse faasisünkroonsusega sagedustel 30-100 Hz. See teooria lähtub arusaamast, et millegi teadvustamiseks on tarvis, et selle objekti erinevad atribuudid saaksid omavahel seotud ja et see objekt ise saaks seotud muude teadvuse sisudega. Gamma-sageduslikku globaalset faasisünkroonsust peetaksegi inimajus vastavate sidumisprotsesside ja seega ka teadvuse markeriks.

Kuid teadvusel on uurijate meelest kaks aspekti: 1) kas mingi teadvuse sisu jõuab teadvusesse või ei (ehkki organism ise on kogu aeg teadvusel ja kogeb muud maailma teadvuslikult) ja 2) teadvuse seisund: kas organism on teadvusel või ei ole (sügavas unes, anesteesia all, koomas). Nagu mõista võime, on globaalse sünkroonsuse teooria eelkõige seotud teadvuse sisude poolega (punkt 1) – ta ennustab, et mingi sisu teadvusse jõudmiseks on tarvis globaalset faasisünkroonsust. Punkti 2 ehk teadvuse seisundi suhtes on see teooria olnud senini tagasihoidlikum, kuid hiljuti on muidugi mõistetud, et üks üldine teadvuse teooria peaks suutma selgitada ka teadvuse seisundite erinevust – millest sõltub, kas inimene on teadvusel või ei ole? Ja muidugi on globaalse faasisünkroonsuse teooria pooldajad välja pakkunud, et teadvuse seisund sõltub samast mehhanismist nagu erinevate sisude teadvustamine: teadvuslike seisundite korral on nende väidete kohaselt rohkem gammasageduslikku globaalset faasisünkroonsust. Peagi ajakirjas Consciousness & Cognition ilmuv töö aga näitab, et päris nii lihtne see kõik ei ole.

Nimelt võib teadvuse kadumine olla seotud ka epilepsiahooga, mis on huvitav just seetõttu, et epilepsia väljendub “hüpersünkroonsuses” – neuronid laenglevad kõvasti ja korragaja viivad (lihtsustatult öeldes) lühiseni, mistõttu teadvus kaob. Kas gamma-sageduslik faasisünkroonsus on pärast epilepsiahoogu, kus isik on teadvuseta seisundis, kõrgem või nõrgem kui teadvusel olles? Susan Pockett ja Mark Holmes uurisid täpselt seda küsimust kolme patsiendi peal, kellele olid ajju torgatud elektroodid (ikka meditsiinilisel eesmärgil – epilepsiahoo toimumise järel saab välja arvutada epilepsiakeskuse paiknemise ajus, mis siis hiljem ajust välja lõigata). Leitigi, et pärast epilepsiahoogu, teadvuseta seisundis, oli patsientide ajus võimalik mõõta tugevamat gamma-sageduslikku faasisünkroonsust kui teadvuslikus seisundis, mis esmapilgul falsifitseerib gamma-sagedusliku faasisünkroonsuse teooria teadvuse kohta.

Eks lähipäevil kuuleme, mida teooria pooldajatel enda kaitseks (ja eelkõige selle töö kriitikaks) öelda on, kuid hetkel võib järeldada, et gamma-sageduslik faasisünkroonsus pole piisavalt hea teadvuse korrelaat. Ma ei arva, et see on üllatav – on ju siililegi selge, et kui panna kõik aju neuronid perfektselt sünkrooni, siis sellest ei tule ei midagi head ja ei mingit teadvust. “Globaalne gamma-sageduslik faasisünkroonsus” on liiga ebaspetsiifiline. Tarvis on täpsustada ja arvutuslikult paremini karakteriseerida, milline globaalse sünkroonsuse vahemik on teadvusega seotud, sest nagu see töö ja eelnevad tööd näitavad, on mõlemad äärealad – mittesünkroniseeritus ja liigne sünkroniseeritus – seotud teadvuse kadumisega.

Allikas: Pockett, S. & Holmes, M.D. (in press). Intracranial EEG power spectra and phase synchrony during consciousness and unconsciousness. Consciousness and Cognition.

  1. Tonu
    oktoober 12, 2009, 3:02 p.l.

    Huviline oma marginaalsete teadmiste kontekstis ei ole nii suur pessimist. Esmapilgul tekib pigem mõte, et tugevam faasisünkroonsus – ülekülluslik teadvustatav informatsioon, mis muutub müraks ja mida pole enam võimalik teadvustada. Epileptikutel tuleb vahel isegi vahtu suust välja.

  2. Tonu
    oktoober 14, 2009, 9:12 e.l.

    Leidsin oma mõttele toetust Hanry Markrami tehisaju loengu (16 min) lõpus http://vodpod.com/watch/1081030-henry-markram-designing-the-human-mind kus ta põhjendab neurofüüsikaliselt autistlikku eskapismi kui välismaailma liiga intensiivset/talumatut tajumist. Kas ei või nii olla, et epileptiku teadvusekaotuse põhjustab samuti liigne teadvustamine, mida saab jälgida gammasagedusliku tavalisest tugevama sünkroonsusega.

  3. jaanaru
    oktoober 14, 2009, 9:59 e.l.

    väga huvitav mõttekäik. teada on, et sellistele epilepsiahoogudele (antud juhul siis tonic-clonic hoog: http://en.wikipedia.org/wiki/Tonic-clonic_seizure ) eelneb nö “aura” faas, kus patsiendid tõepoolest väidetavalt kogevad ja tunnevad rohkem ja intensiivsemalt, kuid minu enda arvamus on, et see tuleneb lihtsalt tugevamast aktiivsusest mälupiirkondades /kust epilepsia tihti alguse saab/: sel ajal lihtsalt salvestatakse rohkem, mistõttu hiljem mäletatakse rohkem ja intensiivsemalt. sellegi poolest – nagu mainisin, koguti antud postituses tutvustatud uurimisandmeid epilepsiahoole järgnevast faasist, kus patsiendid olid vaikses “post-ictal” seisundis, seega selles faasis mõõdetud aktiivsus ei saa põhjustada teadvusekaotust, vaid on ise juba pigem teadvusekaotuse tagajärg. aga huvitaval kombel võib leida argumente, et see kõrgem post-ictal sünkroniseerimise faas esiteks takistab uue epilepsiahoo tekkimist ja teiseks aitab kaasa teadvuse taastekkimisele, seega on asjalood muidugi tegelikult palju keerulisemad ja ebaselgemad kui selles artiklis ja vastavas postituses kirjeldatud sai.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s