Esileht > ajuteadus, noorele teadlasele > Kuulakem klassikuid: mõtteid tänapäeva neuroteaduse labori kohta

Kuulakem klassikuid: mõtteid tänapäeva neuroteaduse labori kohta

Jätkame oma sellenädalast seeriat „klassik annab nõu“. Nimelt esitab viimases ajakirja Neuron numbris Nobeli auhinna võitja David Hubel mõtteid selle kohta, mida ta arvab tänapäeva suurte neuroteaduse laborite struktuuri ja tööprintsiipide kohta, ja võrdleb seda omal ajal (pool sajandit tagasi) kogetuga. Ta ei leia, et muutused oleks toimunud paremuse suunas. Miks? Mis on vanameistri arvates viga tänapäevasel neuroteaduse tipplaboril?

Kuna mul on võimalus ise olla osa ühest suurest maailmanimega neuroteaduse laborist, siis tutvustan teile seal toimuvat lühidalt oma vaatevinklist. Juhendaja on küllaltki noor teadlane, kelle senised tugevad teadustööd on ta viinud positsioonini, kus talle on jaotatud rahad ja ruumid, et alustada oma grupiga. Sellesse gruppi kuuluvad praeguse hetkega üks järeldoktorant (mida on võrreldes teiste sarnaste laboritega vähe), kuus doktoranti (mis on keskmine) ja kaks diplomitööd tegevat inimest. Kui grupis on 9 inimest, siis võib juba arvata, et grupi juhi ehk juhendajaga päris iga päev juttu puhuma ei jõua. Seetõttu on iga nädal ka laborikohtumised, kus kõik lühidalt oma eelmise nädala progressi kohta raporteerivad. Grupi liikmed tegelevad oma projektidega (9 tükki!), mille kõigi juhendajaks on labori juht. Ilmselgelt võib juhtuda, et vahel juhendaja ei suuda kõikide projektide kulgu tähelepanelikult jälgida ja kõigi tähelepanuvajadusi rahuldada. Juhendaja tegeleb administratiivsete asjadega – otsib rahasid, käib erinevatel kokkusaamistel, korraldab üritusi. Juhendaja ise eksperimentide juures ei viibi ja eksperimente läbi ei vii (antud juhul mitte et ta ei tahaks, vaid kuna tal lihtsalt pole aega). Üldiselt on iga grupi liikme ülesanne ise oma eksperimendid läbi viia, kuid viimasel ajal esineb isegi tendents, et grupi liikmed võtavad omakorda mingid praktikandid, kes siis tegelikult eksperimente läbi viivad. (Võib rahustuseks öelda, et labori kaks eestlasest liiget teevad oma katseid alati ise.) Grupi juhile näidatakse eksperimentide tulemusi ja temaga koos kirjutatakse valmis ka artiklid. Need manuskriptid omakorda maanduvad osakonna juhataja laual, kes viskab omalt poolt pilgu ja paar märkust peale. Lõpuks saavad autoritena teadusartiklisse kirja (üldjuhul just selles järjekorras – ) vastava töö läbi viinud grupi liige, mõned teised nimed, kes natuke nõu andsid, osakonna juhataja ja viimasena grupi juht. Suurtes instituutides tutvustatakse töid aga just artikli viimase nime järgi – niisiis saab tihtipeale töö eest kiita just grupi juht, kes on küll uurimistööga vahetult seotud, kuid pole ise tihti otseselt midagi uurimistöö läbiviimiseks teinud. Täiesti rumalal kombel jäätakse autorite nimekirjast välja inimene, kes katseid tegelikult läbi viis, kui tegu oli praktikandiga. Ilmselt võib juba arvata, et sellises süsteemis võib üht-teist kritiseerida.

Nobelist David Hubel heidabki ette just seda, et grupijuht ise eksperimentaalset tööd („benchwork“) ei tee. Eksperimentide läbiviimine võib küll tunduda „tüütu ja rutiinne“, kuid leian, et Hubelil on õigus – see on ka lahe ja põnev, eriti kui testida saab mõnda enda poolt välja mõeldud ideed. Mina ise näiteks teen teadust just seetõttu, et mul on võimalus enda mõtteid uurida. Niipea kui katse on läbi viidud, analüüsin ma andmeid, sest ma tahan teada, kuidas katseisik käitus ja kas mu hüpoteesid olid õiged või ei. Lisaks on just eksperimentide läbiviimine see aeg, kus võivad tulla uued ideed – ise katset vaadates ja katseisiku käitumist jälgides võib ühte silma hakata midagi, mis enne jäi „kahe silma vahele“. Lõppude lõpuks on iseseisev eksperimentaalne töö just see, mis kõige rohkem õpetab. Tänapäeval on kahjuks nii, et doktorikraadi tegemiseks on (minu instituudis) julmalt piiritletud 3 aastat, mis viib selleni, et on vähe võimalust lihtsalt nuputada ja leiutada, katsetada ja eksida (ehkki mina üritan seda ikka oma ajast teha).

Hubelile ei istu ka tänapäevane autorite märkimise süsteem (mida kirjeldasin eespool) – miks peaks töö autoriks saama inimene, kes on kõigest töö läbi lugenud ja paar parandust teinud? Tänapäeva teaduses on aga tohutu konkurents, kus ajakirjade toimetajad ja retsensendid tihtipeale (endale teadmatult?) toetuvad oma otsuse langetamises just autorite nimedele – kui on tuntud autorid, siis neil on järelikult head tööd. Selline järeldamine on muidugi täiesti väär, sest võib olla, et just tundmatud autorid pingutavad ja mõtlevad rohkem, et teha midagi huvitavat, samas kui tuntud autorid kontrollivad oma enda mõtteid vähem. Tänapäeva teaduses aga ongi nii, et tulevasteks tähtsateks teadlasteks saavad eelkõige ikka need, kes on oma doktorantuuri ajal juba tähtsate ninadega koos publitseerinud, sest just sellise autorite nimekirjaga jõuab suurema tõenäosusega hea ajakirja veergudele.

Lõppude lõpuks kritiseerib Hubel ka rahastamispoliitikat. Konkurents teadusgrantide peale on suur ja nii on palju raskem saada rahastust projektile, mis on lennukas ja originaalne – raha jagatakse neile, kes suudavad juba projekti kirja pannes rahastajat veenda heades tulemustes. Aga tõeline teadus ongi ju see, kus üritatakse leida midagi uut ja mille tulemusi seetõttu ennustada ei oskagi?! Just kõige seikluslikumad projektid on aga need, mille jaoks on väga keeruline rahastust leida (põhjus on muidugi lihtne: need projektid on ka kõige riskantsemad, kuna tulemusi ju ei tea). (Hiljuti kritiseeris seda sama projektipõhise rahastamise aspekti ka kohalik osakonna juhataja Wolf Singer.)

Kokkuvõtteks: David Hubel ei arva, et mida suurem, seda parem. Ta leiab, et iga grupijuht peaks ka ise eksperimentaalses töös osalema ja mitte endale hulganisti alamaid võtma. Ta soovitab tulevastel doktorantidel valida just selliseid laboreid, kus juhendatavaid pole palju, kus labori juht ise teeb ka eksperimentaalset tööd, kus doktorandil on palju mõttevabadust ja kus artiklite autoriteks saavad kirja need, kes on midagi töö valmissaamise jaoks tõepoolest teinud. Leian, et iroonilisel kombel täidavad laborid Eesti kangesti kirutud teadussüsteemis neid kriteeriumeid palju paremini kui suured ja kuulsad laborid mujal maailmas.

Aga loe Hubeli mõtteid ise ka: http://www.cell.com/neuron/fulltext/S0896-6273(09)00733-8

  1. Bachmann
    oktoober 29, 2009, 4:18 p.l.

    Olin just mõelnud, et Jaanile see artikkel laiema tutvustamise tarbeks soovitada, kui ta oligi selle ära teinud. Lausa telepaatia! Miks mulle see lugu lausa väga meeldib, pole keeruline oletada. Minu teadusse tulek on dateeritud 1970. aastatega … . Laboriihaluse ja “käed-mullas” süvenemise ning tegelike tööülesannete ajavarude vastuolust tulenev stress ning teadusmaailma vähem koduseks muutumine on lausa füüsiliselt tunnetatavad ning selliseid kurtmisi kohtab kolleegide seas oi kui palju.
    (Ehkki ma pole kõigega nõus selles osas, mida Hubel probleemi lahendamiseks teha soovitab.)

  2. Jaan
    oktoober 29, 2009, 4:38 p.l.

    … ja jällegi on “telepaatia” põhjuseks mitte müstiline 2000 km kaugusele ulatuv mõttesignaal, vaid sarnasel ajapunktil sama artikli lugemine, mis viib sarnaste mõteteni.

  3. kristiina
    november 3, 2009, 9:34 e.l.

    Tegelikult on artikli sisu siiski “kõik on hoopis teistmoodi kui minu nooruses”. Küll olid toredad ajad. Sõjavägi andis raha, tuli ainult kavalalt küsida. Ei mingeid tüütuid koosolekuid, otsused langetati juhuslike koridorivestluste järel. Muudkui ole ja mõtle ja nokitse, ja kui välja ei tule, mis siis ikka.

    Leidsin ainult ühe sisulise vastuväite praegusele süsteemile: “Most importantly, today’s organization of science tends to deprive a young scientist of one of the most important learning experiences, that of thinking up a project of one’s own and carrying it through; deciding for oneself, independently, whether to persist or to give up and switch over to something else.” Rohkem iseseisvust oleks tore küll… aga samas, kes selle eneseavastamise kinni maksab?

    Praegusel süsteemil võib leida ka palju häid aspekte: näiteks vaadatakse enne suure hoolega järele, kellele ja mille jaoks on mõistlik avalikku raha anda; ja osakonnale oluliste otsuste tegemisel kaasatakse ka need, kes suitsunurgas ei käi või kasutavad teist tualettruumi. Ja lõppude lõpuks: kindlasti on ka praegu teadusalasid, mis on nii ebapopulaarsed, et pelgalt üksikud entusiastid nohisevad omaette rõõmsalt teha. (Ja kirjutavad aastakümneid hiljem nostalgiliselt, kui vahva oli, enne kui massid peale tulid.)

  4. oenneseen
    november 3, 2009, 12:22 p.l.

    Mina leidsin veel ühe sisulise!
    Nobelisti ajude potentsiaali raiskamine jama peale.

  5. Tegelane Koldornikov
    november 17, 2009, 12:50 e.l.

    Sellest on varemgi kirjutatud.
    Naljakal kombel vist isegi varem, kui laborid sellise kuju leidsid nagu täna. Aastal 1961. Kirjutajaks hungari füüsik-bioloog Leo Szilard ja kirjavormiks ulmenovell. Lugu ise räägib teadlasest, kes külmutatakse kolmesajaks aastaks, aga juriidilistel põhjustel äratatakse juba üheksakümne viie aasta möödudes. Jõudnud õhtusöögile, kus temal on ainsana hambad suus, annab ta miljardärist spermadoonorile nõu, kuidas teaduse arengut peatada:

    “You could set up a foundation with an annual endowment of thirty million dollars. Research workers in need of funds could apply for grants, if they could make a convincing case. Have ten committees, each composed of twelve scientists, appointed to pass on these applications. Take the most active scientists out of the laboratory and make them members of these committees.

    …First of all, the best scientists would be removed from their laboratories and kept busy on committees passing on applications for funds. Secondly the scientific workers in need of funds would concentrate on problems which were considered promising and were pretty certain to lead to publishable results.

    …By going after the obvious, pretty soon science would dry out. Science would become something like a parlor game.

    …There would be fashions. Those who followed the fashions would get grants. Those who wouldn’t would not.

    There is another kind of justice than the justice of number……. There is a justice of newborn worlds which cannot be counted.”

    Kõlab ju küll tuttavalt.

    Lugu “The Mark Gable Foundation”, leida võib näiteks kogumikust “The Voice of the Dolphins”.

  6. Jaan
    november 17, 2009, 10:17 e.l.

    briljantne! aitäh selle väga huvitava viite ja tsitaadi eest!

  7. MargusM
    november 18, 2009, 3:37 p.l.

    Tegelane pani kirja endalegi tuttava olukorra.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s