Esileht > teadvuse teooriad, teadvuseteadus > Teadvuse paradoksid

Teadvuse paradoksid

Sel neljapäeval jõudis tippajakirja Current Biology “peagi ilmuvate artiklite” sektsiooni kena töö, mida tutvustati juba teadvuseteaduse konverentsil Berliinis 5 kuud tagasi ja mida me ka juuni lõpus siin blogis lahti harutasime. Töö tulemused on põnevad, sest nad näitavad, et teadvusesse võib paradoksaalsel kombel esimesena jõuda mitte objekt, mis põhjustab teise objekti teadvustamise, vaid hoopis see teine objekt ise – tagajärg jõuab teadvusesse enne põhjust. Kena on selle töö juures ka see, et ta tuletab veelkord meelde, et väga huvitava tulemuse saamiseks ei ole ilmtingimata tarvis kalleid tehnoloogiaid, mille abil aju tegevust uurida: teadvuse kohta saab palju uut teada ka osavate katseparadigmadega, mida võiks põhimõtteliselt läbi viia isegi omas kodus! Kui tahad kogeda antud katset enda peal, siis vastav demo on kenasti kättesaadav siit ja töötab suurepäraselt – tagajärg (ringike) teadvustub enne, alles seejärel tema põhjustaja (vilksatav punktike). (loe enne kindlasti põhjalikult ka selgitavat teksti, et fenomenist aru saada ja seda ise hästi kogeda.)

Halenaljakas on see, et enamus suuri teadvuseteooriaid sellise fenomeni teket ennustada ja selgitada ei suuda. Rõõmustav on see, et üks vähestest teooriatest, mis selle fenomeniga hakkama saab, on “kodukootud” (kuid rahvusvaheliselt tunnustatud) teadvuseteooria professor Talis Bachmanni poolt. Tema selgitus (lihtsustatult): millegi teadvustamiseks on tarvis, et omavahel saaks seotud objektile vastav spetsiifiline aktiivsus ajukoores ja “koore alt” tulev mittespetsiifiline aktiivsus, kusjuures see sidumisprotsess võtab omajagu aega. Fenomeni selgitus oleks järgnev: 1) ringike on teadvuses = tema spetsiifiline kujutis ajukoores on seotud mittespetsiifilise aktiivsusega, 2) mingil põhjusel ringike kaob teadvusest, 3) uue punktikese vilksatamine tekitab uue mittespetsiifilise aktiivsuspuhangu, mistõttu 4) ringike jõuab kiiresti teadvusesse, kuna tema kujutis ajukoores oli juba seotud mittespetsiifilise aktiivsusega, kuid 5) punktikese enda teadvustamine võtab hetke aega, kuna tema kujutis ajukoores alles tuleb siduda mittespetsiifilise aktiivsusega. Seega – ringike “röövib” punktikese poolt tekitatud mittespetsiifilise aktiivsuse ja teadvustub selle toel esimesena. Voila!

Teadvuse paradoks on muidugi ka see, et ehkki ta on meie jaoks nii loomulik (ja võiksime parafraseerida William Jamesi – “Everyone knows what consciousness is“), ei tea tegelikult keegi täpselt, mis teadvus on ja kuidas ta ajus tekib.

Aga eks uurige ise edasi:
meie enda juunikuisest blogipostitusest
ja ühest teisest blogist
artikkel ise Rufin VanRulleni kodulehelt

  1. Bachmann
    november 8, 2009, 2:46 p.l.

    Täpsustaksin siiski Jaani seletust:
    “… 4) ringike jõuab kiiresti teadvusesse, kuna tema kujutis ajukoores on punktikese sähvamise ajal juba tagatud edasikestva sisu vahendava spetsiifilise aktiivsusega (ja tarvis läheb ainult sünkrooni viimist mittespetsiifilise võnkeprotsessiga), kuid 5) punktikese enda teadvustamine võtab hetke kauem aega, kuna tema kujutis ajukoores alles tuleb luua spetsiifilise süsteemi raames ning alles seejärel saab seda siduda mittespetsiifilise aktiivsusega. Seega – ringike “röövib” punktikese poolt tekitatud mittespetsiifilise aktiivsuse varem ära ja teadvustub selle toel esimesena. Voila!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s