Esileht > ajuteadus, Üritused > Suvel koolis: teadmised 5

Suvel koolis: teadmised 5

Suvekool Tšiilis on küll lõpule jõudnud, kuid peesitan endiselt Andide taga – ka ookean vajas ülevaatamist. Sõber Felipe elab surfaritele tuntud kohas Renacas, nii et veetsime mitu-mitu tundi ookeani ääres ja nautisime laineid ja vingeid surfimehi. Kogesime seal ka kena päikeseloojangut, mida jagan ka teiega:

Aga millist teaduslikku informatsiooni on veel suvekoolist jagada? Tudengite ettekannetest jäid meelde järgmised seigad: 1) EEG ja fMRIga samaaegselt puhkeseisundit mõõtes võib leida niiöelda ergutava (alerting) võrgustiku, mille hulka kuulub ka taalamus. Selle võrgustiku mõju EEGle on leitav alfa- ja betasagedustel väga laia topograafiaga. Katsun lähiajal üle küsida, milline on just taalamuse mõju topograafia – äkki leiame meie enda tööde jaoks olulise betasagedusliku aktiivsuspuhangu frontaalsetel elektroodidel. 2) Caspar esitas oma käitumuslikke ja fMRI töid, mis said tehtud näiva liikumise paradigmaga. Nendest võib leida, et a) kui lävelähedane eesmärkobjekt sobib näiva liikumise trajektooriga, siis on teda lihtsam teadvustada ja b) fMRI signaali jaoks kasutatud tugeva kontrastiga stiimulite korral on näiva liikumise trajektoorile jäävale stiimulile vastav ajuaktiivsus retinotoopsetes ajupiirkondades väiksem. See töö ilmub peagi Journal of Neuroscience’is. 3) üks kohalik rääkis oma katseplaanist, kus teda huvitab, mis juhtub sünkroonsusega pärast transientset vastust – gammasünkroonsuse puhangud on tihtipeale ülilühikesed, kuid meie teadvustatud mulje on pidev. Kuidas neid omavahel ühildada? Teda huvitavad pikad stabiilse teadvustamise faasid Neckeri kuubi vaatamise tingimustes. Huvitatutele võin rahustuseks öelda, et ta pole veel EEG kogumisega alustanud ja väga palju EEG analüüsist ka ei tea, nii et niipea seda tööd kuskil oodata ei ole. Tšiili teadlaste rahulikku elutempot teades pakuksin, et töö ilmub kahe aasta pärast. Igal juhul on teema põnev, sest arvan isegi, et gammasünkroonsuse lühike faas ehk aitab uue stiimuli teadvusesse tuua, kuid tema hoidmine teadvuses toimub madalamate sageduste abil – miks kulutada palju energiat (mida gammasagedusliku sünkroonsuse alalhoidmine vajab), kui objekt jääb samaks?

Nikolai Axmacher rääkis rütmilisest võnkumisest mäluprotsessides ja unes. Tema on minu jaoks eriti oluline isik, kuna koostöös temaga teeme me Bonnis katseid intrakraniaalsete elektroodidega – patsientide ajju on paigutatud elektroodid, millelt me mõõdame vastuseid teadvustamisparadigmade käigus. Aga Nikolai ise on väga sõbralik ja asjalik ning küllalti noor mees, kelle poolt viimastel aastatel on väga mitu väga korralikku tööd ilmunud. Mõne aja pärast peaks PNASi „online first“ sektsioonis ilmuma ta töö, kud nad uurivad teetasageduse ja gammasageduslike protsesside koostoimet mäluülesannetes. Ole Jensen rääkis samuti mäluprotsessidest ja nende seostest alfa, teeta ja gammasageduslike ajurütmidega. Olulised märkused: a) gammasageduslikku faasisünkroonsust on madala signaal-müra-suhte tõttu tihti raske leida, kuid see ei tähenda, et seda seal ei ole, b) isegi modulatsioonid gammasageduses ilmuvad tihtipeale alles siis, kui arvesse on võetud ka teeta-sageduse faas, c) ajupiirkondade koosmängu EEGs ja MEGs on lihtsam jälgida power-power korrelatsioonide kui faasisuhete abil.

Ja see pole veel kõik – kahes järgmises postituses saan teile tutvustada seda, kuidas inimkeele töötlus väljendub aju rütmilistes protsessides; mida ikkagi arvatakse teadvuse neuronaalsetest korrelaatidest ja mis on viltu kogu selle sünkroonsusjutu ja hüpoteesiga selle kohta, et omaduste sõlmimine toimub sünkroonsuse abil.

Rubriigid:ajuteadus, Üritused
  1. Bachmann
    jaanuar 16, 2010, 9:19 e.l.

    Well done! Selliste ürituste kasutegur on hindamatu. Lühikese ajaga palju teavet, vastastikust teaduslikku lisaväärtust, teadustutvusi jne, mägedest, surfilainetest ja Tshiili õhtupäikesest rääkimata. Kahtlustan, et see oli Jaani juhendaja Lucia idee, kes on lisaks sellele, et on andekas kognitiivne neuroteadlane ka veetlev noor daam? (Ehkki muidugi sellised suve- ja talvekoolid on teadusmaailmas juba küllaltki pika traditsiooniga.)
    Käesolevast postitusest minule isiklikult tundub tähelepanuväärne power-power nähtus, mis on ilmselt teenimatult sünkrooniateema varju jäänud. Peaks meie laboris seda asja samuti vaatama.
    Caspari esitatuga seoses: on olemas veel üks huvitav näiva liikumise fenomen — path-guided motion — mille kasutamine vastavate ajuprotsesside uurimisega seoses võiks olle kasulik. Eelkõige seetõttu, et saab ruumis sihipäraselt varieerida retseptiivväljade asukohti, kuhu invariantsete objektide vahel aset leidvat näivat liikumist suunata. Fenomeni kohmakas illustratsioon (loodan, et erinevates arvutites ei teki moonutust, mis asja ära rikub):
    _
    _ _
    _ _
    O O

    Tavaliselt kui sähvatada enne vasakpoolset O-d ja seejärel parempoolset O-d, ilmneb näiv liikumine lühimat võimalikku eukleidilist teed pidi (otse vasakult paremale). Kui aga O-de vahel on “rada”, mis erinevat (pikemat) “teed” tähistab, siis hakkavad katseisikud nägema illusoorset liikumist seda teed pidi. (Tee on enamasti tehtud ühtlase helehalli lindi või ribana, mida siin oli raske teha.) Nähtus kehtib nn long-range apparent motion’ puhul.
    Kui ma õigesti mõistsin, siis Caspari töös näiv liikumine maskeeris reaalse objekti ajuvastuseid (tugeva kontrastiga stiimulid + fMRI). Path-guided m. puhul aga lisaobjekt suunab ruumis liikumist, olles seega omamoodi vastandnähtus, midagi ruumilise praimimise taolist. Oluline oleks teada, kas efekti aluseks on ajukoore liikumispiirkonna aktiivsuse eriline suunamine või hoopis ajukoore madalamates piirkondades (V1, V2) retinotoopsete esmaste “asukohapunktide” vastav võimendamine. (Või siis V5-st tagasiside V1-te.) Ja millised võnkesagedused seda vahendavad (kui üldse).

  2. Bachmann
    jaanuar 16, 2010, 9:22 e.l.

    … rikkuski ära😦.

    ……….x………..
    …..x………x……
    .O……………..O…
    …………………….

  3. Bachmann
    jaanuar 16, 2010, 9:23 e.l.

    Nüüd vist tuli asja mõte siiski esile. Väikesed iskid on see O-de vahelist liikumist kõrvale kallutav rada.

  4. Jaan
    jaanuar 18, 2010, 10:09 p.l.

    Caspari töös näiv liikumine ilmtingimata ei maskeerinud reaalse objekti ajuvastuseid: autorite interpretatsioon oli, et ajuvastus on väiksem, kuna trajektooril esitatud objekt oli aju poolt ennustatud. muidugi oleks huvitav teada, milline protsess ajus selle vähendatud ajuvastuse tekitab, aga siin jääb fMRI vist vastuse võlgu. ehk annaks suunatud liikumise fenomen võimaluse asja lähemalt uurida, aga tegu oli Caspari diplomitööga, millest ta nüüd juba hooga edasi liikunud (Vision Researchi ja Journal of Neuroscience artiklid diplomitöö põhjal pole ju paha saavutus …)

  5. Jaan
    veebruar 24, 2010, 6:11 p.l.

    Caspari fMRI osa on nüüd publitseeritud tänases J Neuros : http://www.jneurosci.org/cgi/content/abstract/30/8/2960

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s