Esileht > aju ja teadvus, teadvuseteadus, TNK > Uurime teadvustamist … aga kuidas?

Uurime teadvustamist … aga kuidas?

Katsedes natuke koduses laboris paari pildiga ja varieerides esitlusaegu piltide vahel, võib kergesti leida tingimusi, kus ühte või teist pilti küll esitatakse arvutiekraanil, kuid see teadvusesse ei jõua. Mis juhtub? Miks vahel mõni objekt ei jõua teadvusesse? Või küsides teisipidi: mis on erilist või teistmoodi teadvustamise korral? Millised ajuprotsessid on tarvilikud, et mingit objekti teadvustada?

Iseenesest tundub ju sellele küsimusele vastamine lihtne: tuleb teha natuke katseid nende samade pildikestega ja mõõta samal ajal ajuaktiivsusi. Vaatluse alla võiks võtta need katsekorrad, kus objekti ei teadvustata ja võrrelda nende ajusignatuure nende katsekordade omadega, kus objektid teadvusesse jõudsid. Mille poolest nad erinevad? Millised ajuprotsessid eristavad nendes tingimustes teadvustamise ja mitteteadvustamise vahel?

Alguses tundub, et igasugune erinevus nende katsetingimuste (teadvustas vs. ei teadvustanud vahel) peegeldabki ajuprotsesse, mis on tarvilikud teadvustamise jaoks. See ei pruugi aga nii olla. Näiteks osades töödes kasutatakse nende kahe erineva tingimuse (teadvustas vs. mitte) loomiseks objektiivseid erinevuseid katseparadigmas – näiteks järgneb mitteteadvustamise tingimustes eesmärkobjektidele tugev maskeeriv stiimul, mida teadvustamise tingimustes pole või mis on nõrgem (Melloni jt., 2007; Gaillard jt., 2009). Nüüd erinevad need tingimused küll tõepoolest selles suhtes, et ühes teadvustatakse ja teises mitte, kuid mitte ainult selles suhtes – tingimused on ju erinevad ka objektiivselt. Kui ühes tingimuses on tugevam maskeeriv stiimul ja teises nõrgem, siis see on ju selge erinevus, mis võib muuta ka ajumustreid. (Üldjuhul seda ka teatakse ja võetakse ka arvesse – üritatakse hiljem lahutada erineva maskeeriva stiimuli poolt tekitatav erinev ajuaktiivsus, kuid muidugi teeb selline „lahutusprotsess“ üsna mitu üsna tobedat eeldust selle kohta, kuidas aju töötab ja teadvustatud kogemus tekib.)

Olgu, seega pole ehk mitte kõige parem mõte kasutada objektiivselt erinevaid katsetingimusi. Kas on muid võimalusi? Teadvuseteaduse taga seisab terve eksperimentaalpsühholoogia teadmine selle kohta, millised katselised fenomenid võimaldavad muutuvat teadvuse sisu sarnaste välistingimuste korral. Üks selline tore fenomen on näiteks liikumise abil indutseeritud pimedus, millega saab lähemalt tutvuda siit. Aga ka niisama õhkõrna punktikest ekraanil välgatades võib juhtuda, et seda vahel teadvustatakse, vahel mitte. Kuna väliselt on kõik kogu aeg samasugune, siis paistabki, et sarnased tingimused võimaldavad uurida teadvustamist ilma segavate muutusteta välistingimustes. Objektiivselt on kõik sama, aga teadvus muutub. Seda strateegiat oleme ka ise järginud (Aru & Bachmann, 2009a, 2009b), kuid oma töid üle lugedes, järele mõeldes ja kirjandusega võrreldes selgub, et loogiline probleem selle lähenemisega on järgnev. Kui objektiivselt samades tingimustes esitatud stiimul vahel jõuab teadvusesse, vahel mitte, siis võib teadvustamise või mitteteadvustamise otsustada mingi juhuslik „fluktuatsioon“, mis toimub „kuskil“. Analoogia oleks selline: kui köögi uks on piisavalt raske, et väike väga räpaste käppadega kutsu seda ise lahti lükata ei saa, siis otsustab mingi ukse lahtiolekut muutev protsess (väikevend, tugev tuul) selle, kas kutsu pääseb kööki sigatsema või ei. Eesmärkobjekt oleks väike kutsu, köögi räpasekstegemine oleks teadvustamine ja see uks ning selle seisund oleks niiöelda juhuslik fluktuatsioon. Seega, võrreldes teadvustamise ja mitteteadvustamise tingimusi konstantse (invariantse) välisstimulatsiooni korral, ei mõõda me mitte ainult teadvuse korrelaate, vaid ka seda protsessi, mis teadvustamist võimaldab. See võib olla näiteks muutus tähelepanuseisundis või hetkeline erinevus sensoorse korteksi erutatavuses. Seda seisukohta kinnitavad tööd, kus leitakse „teadvuse korrelaate“ enne objekti esitamist (selliste teadustööde kohta saab rohkem lugeda siit ja siit).

Kuidas siis uurida teadvustamisprotsessi? Üks väga huvitav mõte on kombineerida kaht eelpoolmainitud strateegiat ja lisada veel törts originaalsust – kujundada katsetingimused, kus teadvus ei varieeru mitte ainult 1:0 (teadvus vs. mitteteadvus) tingimustes, vaid kuidagi sujuvamalt, luues nõnda mingi “muutusekurvi”. Võib ette kujutada, et kui muuta stimulatsiooni osavalt, siis on võimalik luua tingimused, kus vahel teadvustatakse rohkem, vahel vähem. Kui nüüd sellised tingimused ritta panna, võib luua midagi taolist nagu „vähe teadvustamist“, „natuke rohkem teadvustamist“, „veelgi rohkem teadvustamist“, „üsna palju teadvustamist“ (jne). Nüüd neid tingimusi omavahel võrreldes võiksime ajust leida mingi signatuuri, mis muutub vastavalt tingimustele – kui on vähem teadvustamist, on see signatuur nõrgem, kui on keskmiselt teadvustamist, on teda keskmiselt ja kui on palju teadvustamist, on teda üsna palju. Ühesõnaga võiks leiduda mingi ajuprotsess, mis muutub sarnaselt teadvustamisprotsessile. Muidugi oleksime nüüd tagasi esimese probleemi juures – kui muutuvad objektiivsed tingimused, millega koos muutub ka teadvus, siis me ei tea, kas vastav ajuprotsess on seoses teadvustamise või muutuvate objektiivsete tingimustega. Trikk olekski vahepeal rakendada ka teist strateegiat: üritada nendest mitmest tingimusest ühe (või mitme) siseselt võrrelda teadvustamist ja mitteteadvustamist. Kui see sama ajuprotsess (või osa sellest) ilmneks ka selles võrdluses (invariantsed stimulatsioonitingimused, vahelduv teadvussisu), siis oleks põhjust arvata, et see ajuprotsess pole seotud mitte ainult objektiivselt muutuvate katsetingimustega, vaid tõepoolest ka teadvustamisega. Selline kaval töö sai tehtud paari aasta eest Stanislas Dehaene ja tema kolleegide poolt ning see töö on vabalt kättesaadav siin – http://www.plosbiology.org/article/info:doi/10.1371/journal.pbio.0050260.

Head lugemist, head kavaldamist, head mõtlemist!

  1. endelpoder
    veebruar 28, 2010, 3:56 p.l.

    Kas see TKN ideoloogia pole natuke imelik selle tottu, et katsealuse vastus ise on ka yks teadvuse korrelaat? Tegelikult siis otsitakse korrelaadi korrelaate, voi vaadatakse kuidas yks korrelaat mojutab teist. Akki see polegi siis teadvuse uurimine?

  2. jaanaru
    veebruar 28, 2010, 8:01 p.l.

    Endeli kommentaariga sarnaseid probleeme oleme esile toonud ja hooga diskuteerinud siin : https://teadvus.wordpress.com/2009/10/05/miks-teadvust-on-raske-uurida/ ; lühidalt on kõik nii nagu ka praeguses postituses ja Endeli kommentaaris mainitud – sellise “TNK retseptiga” saame me lisaks teadvusele oma tulemustes ka palju teistsuguseid protsesse, kusjuures võib vabalt olla, et vähese “poweri” tõttu jääb teadvuse enda korrelaat meie tulemustest välja, küll aga on seal mingid eeltingimused, vastusega seonduvad protsessid ja muu “praht” (teadvuseteadlase seisukohalt)

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s