Esileht > aju ja teadvus, teadvuseteadus, viited > Prof. Bachmanni kommentaar populaarteaduslikule artiklile

Prof. Bachmanni kommentaar populaarteaduslikule artiklile

Professor Bachmann kirjutas äsja siia blogisse väga pika ja põhjaliku kommentaari populaarteaduslikule artiklile teadvuseteadusest, millele viitasime hiljuti siin. Kuna kommentaar sai väga põhjalik ning kuna seal on teemaks ühelt poolt nii mitmed teadvuseteaduse jaoks tähtsad küsimused kui teiselt poolt ka see, kuidas ajakirjandus (teadvuse)teadust vahendab, siis leidsin, et kõige õigem oleks see kommentaar siia esilehele eraldi postituseks tõsta.

Niisiis, Prof. Bachmann:

Tahaksin kommenteerida kõneallolevat populaarset artiklit (autor Anil Ananthaswamy). Teen seda eelkõige seetõttu, et blogi lugejate hulgas on palju neid, kellele teadvuseuuringud on pelgalt huvitav kõrvalteema, kuid kes — olemata selle ala professionaalid — ei pruugi olla kursis teadvuseuuringute tegeliku seisuga ja tegelike saavutustega ning võivad seetõttu populaarses ajakirjanduses avaldatu põhjal asjast ebatäpse ettekujutuse saada.

Mind Anathaswami artikkel tegelikult pahandas, sest on järjekordne näide ajakirjanduse võimest teadusinfot moonutada ja lugejaid eksitada. Üksikuid apse on alati ja keegi pole prohvet ka teadlaste hulgas, kuid kõneallolevas artiklis on moonutusi ja ebaadekvaatsust liiga palju. Esiteks seoses Laureys’i ja Dehaene’i endi ülepingutatud järelduste ja üldistustega ning teiseks seoses ajakirjaniku vääritimõistmistega. Loetlen mõned märgatud kitsaskohad.

1. Laureys’i kinnitused sellest, et tema patsiendid olid teadvusel ümbritsevast on täiesti ennatlik järeldus. Me ei saa võrdsustada tähendusliku info töötlust ajus (psüühilist infotöötlust aju vahendusel) teadvuslikul tasemel toimuva töötlusega; psüühika on laiem mõiste kui teadvus ning praeguseks on kuhjunud suur hulk kognitiivse neuroteaduse andmeid sellest, et inimese aju suudab teadvusväliselt töödelda kõige erinevamat ning sealhulgas keerulist tähenduslikku teavet. Kui ajuaktiivsuse signatuurid näitavad, et töödeldi sõnade tähendust, ei pea see ilmtingimata tähendama, et sellele töötlusele kaasnes vahetu teadvuslik kogemus. “Active mental state” saab aset leida ka teadvusväliselt; sama kehtib ka aju eri piirkondade koordinatsiooni kohta.

2. Väljend sellest, et mõnedest mõtetest ja tunnetest teadlik oleku kõrval teised mõtted jäävad teadvustatud tajust välja pole täpne, sest tajumine tähendab välis- ja sisekeskkonna stiimulite vastuvõtul kujunevat terviklikku kogemust, mõtted aga on midagi muud. Neid ei tajuta, vaid need on kognitiivsed protsessid mõtete, kujutluse, töömälu jmt tasemel.

3. Väljend “strong evidence” Laureys’i tööde kohta (Baarsi teooria tõestamise mõttes) on kindlasti suur liialdus. Asi on kaugel tõestusest või sellest, mida Garner, Hake ja Eriksen konvergeeruvateks tõenditeks nimetasid. Kindlalt saab väita vaid seda, et Laureys’e andmed ajus omavahel kaugete piirkondade koostööst vegetatiivses seisundis patsiendi näitel on lihtsalt kooskõlas Baarsi teooriaga, ei midagi enamat.

4. Väide sellest, et “Dehaene’s group had already shown that distant areas of the brain are connected to each other …” on eksitav selles mõttes, et see tõsiasi on olnud ammu teada suurele hulgale neuroteadlastele ja teadvuseuurijatele ammu enne Dehaene’i (asjatundmatu lugeja võib aga teha järelduse, et Dehaene ongi avastanud midagi uut). Dehaene lähtub nendest eelnevatest töödest ja täiendab neid pisut oma uurimisandmetega, mis siiski kindlaid tõestusi globaalse tööruumi teooriale ei anna.

5. Kirjeldus Dehaene’i rühma 2005. a. uurimusest on eksitav/ebatäpne. Esiteks pole “inattentional blindness” (tähelepanematusepimedus) neuroloogiline fenomen (ilmselt ajas ajakirjanik segi eiramissündroomiga, st neglect’iga), vaid normaalsete katseisikute peal saadav tähelepanulünk. Teiseks on katse põhimõtteline ülesehitus täiesti valesti kirjeldatud.

6. Väites, et “The neurons quickly stopped firing if the letters were perceived unconsciously” kirjutab autor jaburust. Kõneallolevad neuronid ei jää täielikult vait. Lisaks pole mingit tõendust samas lõigus väidetu kohta, et teadvus tekib 270 ms pärast stiimuli esitamist. Me ei saa uurimistulemuste põhjal kindlad olla, kas 270 ms viivitus tähendab fenomenilise teadvuse tekkimist nii aeglaselt või hoopis seda, et fenomeniline teadvus (vahetu tajukogemus teadvuses) tekib kiiremini, kuid Dehaene ja Co mõõdavad hoopis juurdepääsuteadvust või eelnenud teadvustamise tagajärgi töötlevat lühimäluaktiivsust (või hoopis katseisiku rõõmupuhangut või heameelt sellest, et ta midagi teadvustanud oli).

7. Koordineeritud aktiivsuse plahvatuslik suurenemine neuraalsüsteemides pole muidugi see, mille poolest Baarsi 1980-ndate tööd tuntud olid. Neuraalsel tasemel tegelesid analoogiliste küsimustega hoopis Crick, Llinas, Bogen, Newman, Singer jpt.

8. “If the delay was less than 50 ms, the change becomes too confusing for the brain…”. Jabur lause, sest tegemist on lihtsalt maskeerimise/ülerahvastusega, mitte muutuse poolt aju hämmingusse ajamisega

9. Jällekord 300 ms teadvustamise viivitusajana (kui globaalse tööruumi teooria võtmeline tõendus) on liiga pikk! (vt p 6 ülalpool). Pealegi 300 ms suhtes vaid 18 ms aeglustumine on suurusjärgu võrra liiga väike muutus, et midagi tõestada. Selle uurimuse tulemuste seletamiseks on vähemalt 10 muud võrdvõimalikku seletust, miks aeglustus 18 ms võrra.

10. Kui mälu ei peta, siis ehk Jaan kritiseeris Gaillard’i tööd (või mõnda sarnast mikroelektrooduurimust teadvuse korrelaatidest) ja tegi seda hästi. Kõik need 68 % neuronitest jmt väljendid eksitavad, sest tegelikult tähendab see väga väikest osa kõigist võimalikest selle ajupiirkonna neuronitest ja isegi mikroelektroodidega testitud elektroodidest on nende uurimustes sõelale jäänud lõpuks vähe. Peame teadma, mille suhtes sellisest 68%-st räägitakse. Pealegi leiab ajust alati mõne aktiivse neuroni, mis ühtedes katsetingimustes käitub ühtmoodi, teistes teistmoodi. Edasi, Baarsi märkus, et “It is the first really solid, direct evidence for the notion of conscious global access, or global broadcasting” on selge ülepingutus. No! Because we do not know what these neurons do, why they activate, are they conditioned to the procedure or were they NCC-like active already before treatment and electrode immersion, etc.

11. Laureys ja DMN (default mode network). DMN aktiivsuse süstemaatiline alanemine patsiendi seisundi alanemisega teadvusseisundite skaalal — ja mis siis!? Aju ongi oma süsteemse töö mõttes seda vähem aktiivne, mida madalam on teabetöötluse tase. See on ammu teada. Nüüd siis teame, et ka viimasel ajal huvipakkuvaks kujunenud aju jõudeolekusüsteem käitub samamoodi.

12. Quiroga katsed. On sada võimalikku põhjust, miks mingi üks neuron paljude teiste hulgas hakkab mingis kindlas uurimuses vastama just mingile ühele spetsiifilisele stiimulile. Samas edasi “.. conscious perceptions to be stored in long-term memory”. See on põhimõtteliselt vale väljend. Teadvuslik taju ei saa püsimälus säilida; seda saavad teadvusliku taju tulemused või teadvusliku tajumisega kaasneva eelteadvusliku taju tulemused. Kujutame ette, et püsimälu hoiaks alal eelnevaid teadvuslikke tajusid: me peaksime siis miljoneid tajumusi korraga läbi elama. (Meenutagem ka Tuvlingut: mälu pole asi asjade laos; mälu ilmneb vaid selle kasutamisel, kui mäluinfole on juurde pääsetud.)

13. Üksikneuroni kõik-või-mittemidagi tüüpi seos teadvustamisega pole eriti märkimisväärne ega suuri järledusi võimaldav. Me ei tohi märkamatult vahetada ära tasemeid, mille üle arutleme. Globaalse tööruumi tööomadusi ei saa tõestada üksikneuroni töö aktiivsusomaduste kaudu. Ühe neuroni käitumine ei räägi suurt midagi miljonite teiste globaalses süsteemis osalevate neuronite või nende poolt mõjutatud muude protsesside kohta. Pealegi jälle — 300 ms Quiroga üksikneuroni käivitumisviivisena oma stiimuli esitamise järel on kahtlaselt sarnane P300 vm 300 ms viivitusega käivituvate töötlusprotsesside kiirusele. Need protsessid aga on seostatud tüüpiliselt töömälu analüüsiga, teadvustatud taju tulemuste edasise töötlusega vastuste ettevalmistamiseks või konflikti lahendamiseks. See ei pruugi olla varaseim teadvussignatuur.

  1. Märt
    aprill 4, 2010, 11:03 e.l.

    Locked-in sündroomi moodi paistis nagu. Öeldi küll, et ta saadeti haiglast koju, kuid kas ta oli selles seisundis edasi? Positiivse kõlaga püüti olla, kuid paranemise ulatusest ei kirjutatud.

  2. jaanaru
    aprill 4, 2010, 12:14 p.l.

    Märt, Laureys’e vastavat tööd saab muidu ise üle lugeda siit – http://www.informaworld.com/smpp/content~db=all~content=a909039372 – seal ehk ka rohkem detaile kui selles populaarteaduslikus artiklis

  3. Jaan
    aprill 15, 2010, 1:00 p.l.

    Laureys’i tööd on lihtsalt loetavalt selgitatud ka siin: http://brainblogger.com/2010/04/09/pulling-the-plug-too-soon/

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s