Esileht > ilma teadvuseta ..., teadvuseteadus > Teadus ütleb: usalda oma kõhutunnet!

Teadus ütleb: usalda oma kõhutunnet!

Amsterdami Ülikooli teadlane Ap Dijksterhuis ja tema töögrupp on oma eksperimentide põhjal püstitanud “teadvustamata mõttetöö teooria” (Unconscious Thought Theory). Nagu nimi juba viitab, rõhutab see teooria teadvustamatute protsesside olulist rolli mõtlemises, ülesannete lahendamises ja otsuste vastuvõtmises. Oma nägemuse tutvustamiseks toovad autorid järgmise näite: kujutage ette, et olete ümber kolimas ja otsite endale uut maja – milline mõttestrateegia oleks valiku langetamiseks kõige õigem ja kõige tõhusam? Kas olla ööd läbi üleval ja pidevalt endalt küsida, milline elamu on parim ja millistele tingimustele parim maja vastama peaks? Või visata münti? Või vaadata pakkumised läbi, heita seejärel kogu temaatika oma peast (täpsemalt: teadvusest!) välja ning lihtsalt oodata, kuni ühel hetkel “see õige” selgub? Ilmselt oleksid paljud enne selle tüki lugemist kõhklemata vastanud, et viimane variant on põhimõtteliselt võrdväärne mündiviskamisega ning et – arvestades otsuse olulisust – on ainus õige lahendustee ikkagi põhjalik kaalutlemine. Ap Dijksterhuis ja kolleegid on aga loonud katseparadigmasid, mille abil on võimalik demonstreerida, et teadvustamatult langetatud otsused on sageli ratsionaalsemad kui teadvustatult läbimõeldud seisukohad.

Tüüpilises eksperimendis pannakse katseisikud mingi valiku ette: alternatiivideks on näiteks neli maja, millest iga kohta on teada kaksteist omadust, kusjuures nende omaduste põhjal on objektiivselt otsustades üks maja teistest selgelt parem. Need kokku nelikümmend kaheksa infoühikut esitatakse katseisikule suvalises järjekorras ning seejärel lastakse tal välja otsida parim maja. Katseisikud on jaotatud kolme gruppi: ühele loetakse majade omadused ette ja palutakse kohe langetada otsus ühe maja kasuks; teisele grupile antakse pärast omaduste esitamist kolm minutit aega teadvustatult probleemi üle järele mõelda ja valik langetada; kolmandale grupile antakse pärast informatsiooni esitamist kolmeks minutiks segav ülesanne ning seejärel peavad ka nemad enda arvates parima maja kasuks otsustama. Tulemustest võib välja lugeda täpselt seda, mida lugeja nüüd juba ootas: kõige rohkem õigeid otsuseid tuli mitte nende katseisikute poolt, kes teadvustatult probleemi kallal pead murdsid, vaid hoopis tahtmatult teadvustamata mõttetöö eeliseid kasutanud kolmandast grupist.

Nende eksperimentide põhjal koostatud teooria lähtub arusaamast, et meil on tõepoolest kaks erinevat mõtlemise moodust: teadvustatud ja teadvustamata. Dijksterhuis’ ja teiste ideede kohaselt on just tähelepanu peamiseks faktoriks, mis määrab, kas isik kasutab parajasti teadvustatud või teadvustamatut mõttemoodust. Näiteks kui katseisikud teadvustamatu töötluse grupis on pärast info kättesaamist seotud teise ülesande lahendamisega, siis on nende tähelepanu selle segava ülesande juures ning põhiülesandelt eemal, andes nõnda ruumi teadvustamatutele mõtteprotsessidele. “Teadvustamata mõttetöö teooria” poolehoidjad toonitavad tõsiasja, et teadvustatud töötlus haarab vaid murdosakese kogu infotöötlusest – nii ka mõtte- ja otsustamisprotsessides. Samas nendivad autorid, et otsuste langetamiseks olulise informatsiooni kodeerimiseks on siiski teadvust tarvis. Samuti ei tundu teadvustamatu mõttetöö toimuvat siis, kui katseisikud küll näevad vastavaid omadusi, kuid ei tea seejuures, et neil tuleb objektide hulgast hiljem parim välja valida. Seega pole teadvustamata töötlus sugugi mitte täiesti automaatne ja teadvusest ja isiku eesmärkidest sõltumatu protsess. Teadvuseväline psüühika töötab kooskõlas isiku hetke-eesmärkidega.

Muidugi pole teadvustamatu töötlus mitte alati tõhusam kui teadvustatud mõttetöö. Sellega väitega seoses demonstreerisid huvitavat efekti Dijksterhuis ja kolleegid oma 2006. aasta Science’i artiklis – kui probleem on suhteliselt lihtne, siis toob teadvustatud mõttetöö paremaid tulemusi, kui aga otsustamist vajav probleem on pigem keerukas (nagu eelpooltoodud majadega näites), siis omavad eeliseid teadvustamata mõtteprotsessid. Näiteks kui valida on nelja auto vahel, millest igaüks on esindatud nelja omadusega, siis toob parimad tulemused see grupp, kellel on lastud otsuse üle teadvustatult järele mõelda. Kui aga kõik neli autot on kirjeldatud kaheteistkümne omaduse abil, siis on taaskord selgelt paremuses teadvustamata mõttetööd rakendanud katseisikud. See on selgelt vastuolus kõigi tavaarusaamadega, mis väidaksid, et näiteks mööblipoest järgnevaks kümneks aastaks elutuppa diivanit ostes peaks enne põhjalikult järele mõtlema, pudipadi poes võib aga ka niisama spontaanseid oste sooritada. Muidugi tegid Ap Dijksterhuis ja ta kaastöötajad ka vastava uuringu, kus nad võrdlesid just sellistest poekettidest oste teinud inimeste rahulolu oma ostudega ja seda, kui kaua nad enne ostu teadvustatult järele mõtlesid. Tulemus oli kooskõlas laboriseinte vahel tehtud katsetega: mööbliesemete puhul olid rohkem rahul need inimesed, kes olid ostu teinud ajendatuna “sisetundest”, pudipadipoes oli olukord vastupidine. Seega võib intuitsioone usaldada küll, eriti siis, kui saab olla kindel, et intuitsioonid põhinevad pikal ja põhjalikul teadvustamata töötlusel. Lõppude lõpuks, nii arutlevad Ap Dijksterhuis’ ja kolleegid, on teadvustamata vaimsed protsessid ju tihtipeale ratsionaalsemad kui teadvustatud mõttetöö! Selline seisukoht kummutab muuseas ka Sigmund Freudilt pärinevad müüdid irratsionaalsest ja aloogilisest “teadvustamatusest”, keda “mina” peab ohjeldama – olgem mugavad ja laskem teadvustamata psüühikal töö ära teha!

Tekst adapteeritud kirjastuses Tänapäev ilmunud raamatust Tähelepanu ja Teadvus (peatükk 8.1: Teadvusevälised vaimsed protsessid)

  1. Riho
    juuni 2, 2010, 5:59 p.l.

    aitäh! see on küll väga huvitav ja tähtis teadmine. aga eks võib tõepoolest ette kujutada, et teadvus on piiratud mahuga protsessor ja teadvusevälised protsessid suudavad läbi viia palju võimsamaid arvutusi.

  2. Karguga siil
    juuni 3, 2010, 12:47 p.l.

    Hmm, mõtteainet pakkuv lugu, aitäh!

    Ühelt poolt on minu jaoks niisuguste uudiste toel põnev aimu saada, kuivõrd võimsad võivad olla need teadvustamata arvutused – küllap siis paljudel juhtudel teadvustatud arvutusist tõhusamadki, nagu näitasid katsete tulemused. Artikli pealkiri läheb aga oma üleskutses minu arvates pisut liiga kaugele (“sensatsiooniliseks”?), sest lausa artiklis endas on ju välja toodud, et:

    “Samuti ei tundu teadvustamatu mõttetöö toimuvat siis, kui katseisikud küll näevad vastavaid omadusi, kuid ei tea seejuures, et neil tuleb objektide hulgast hiljem parim välja valida”.

    ja:

    “Seega pole teadvustamata töötlus sugugi mitte täiesti automaatne ja teadvusest ja isiku eesmärkidest sõltumatu protsess. Teadvuseväline psüühika töötab kooskõlas isiku hetke-eesmärkidega.”

    Niisiis artikli pealkirja kohaselt teadus soovitab usaldada oma kõhutunnet, ent artikli sisu selgitab, et kõhutunnet võiks eelistada “vaid” teatud tingimustel. Küsimus on nüüd selles: kuivõrd suur osa inimese igapäevastest valikutest on niivõrd mustvalged, et otsuse keerukusaste sõltub ilmselgelt kvantitatiivsest mõõtmest e. sellest, kui paljusid asjaolusid otsustamisel vaagida tuleb? Kuivõrd paljudel igapäevaelulistel juhtudel meil on too ilmselgelt ratsionaalsem/õigem vastus ülesandes sees n.ö. algusest peale olemas? Igapäevaelus meil pole alati selgeid omaduste hulki (“neli või kaksteist”) ja sageli etendab otsuse kvaliteedi juures kriitilist rolli just küsimus, kas me taipame mingi omaduse või asjaolu kaalumisse kaasata või mitte. Ja olukord, kus me ei taipa mingit omadust või asjaolu arvesse võtta (mille puhul teadlased möönsid, et kõhutunde järgimine oma tõhusust minetab), pole üldsegi haruldane.

    Mu kommentaar ei püüa mingil moel pisendada niisuguste teaduslike katsete tähtsust, samuti ei kõla ma loodetavasti tänamatult lp. blogipidaja suhtes, avaldades lihtsalt kahtlust, kas pealkiri mitte liiga püüdlikult püüdev ei soovi olla.

  3. Jaan
    juuni 3, 2010, 2:16 p.l.

    pealkiri ongi kahtlemata liiga püüdlikult püüdev, aga eks pealkiri peabki ju vahel ka (lugejaid ja pilku) püüdma – kui juba pealkiri on igav, siis mõni ei viitsigi edasi lugeda, rääkimata kaasa mõtlemisest ja toredate kommentaaride kirjutamisest🙂

  4. üllar
    juuni 9, 2010, 10:01 e.l.

    kodu valides tasub tõesti oma alateadvust usaldada. Kui inimene on jõudnud ikka, kus tal tuleb otsustada kodu ostmine siis sellele momendile eelnenud pikade aastate jooksul on tal salvestunud mällu hulgaliselt informatsiooni erinevatest kodudest. Alustades mälestustest varasest lapsepõlvest tema enda kodust, siis sõprade kodudest, sugulaste kodudest, kodudest mida on nähtud televiisoris ja ajakirjade klantspiltidel. Iga sellise kogemusega on salvestunud ka kübeke lisainfot. Aju on vaikselt lisanud igale mälupildile emotsionaalse varjundi: mugav, kõle, soe, steriilne, “kodune”. Kui me oleme oma otsuse teinud ja uude koju sisse kolinud siis heaolu tekkib kui on esinatud need omadused mida me alateadvuses kanname kui meie jaoks positiivseid. Kui me aga valisime kodu selle järgi, et buss lapse trennikoha juurde läheb iga 10 minuti tagant ja jätsime pööramata tähelepanu kodusoojuse olemasolule, siis olemegi teinud vale otsuse.
    Samas ei usaldaks ma oma “kõhutunnet” (alateadvust) kui tuleks langetada otsus millest mul aimugi pole. Näiteks ei läheks ma kõhutunde ajel investeerima ameerika börsilile suuri summasid. Ma lihtsalt pole kokku puutunud (loe minu alateadvus pole kokku puutunud)selle valdkonnaga ja seega ei saa kõhutunne ka ühtegi õiget vihjet anda. Börsimaakleritega on teine lugu, nende ajusopid on igasugust väärtpaberi ja majandusinfot täis, millele nende kõhutunne saab tugineda.
    Seega, ka alateadvus on nii tark kui palju talle on “õpetatud”.
    Eksisteerib ka versioone alateadvuse seosest kõikehõlmava infoväljaga kuid kuni pole tõestust pole ka kindlat usku.

  5. ökul
    juuni 10, 2010, 7:32 e.l.

    Suurepärane kommentaar Üllarilt. Intuitiivselt tundub mulle ka, et Üllari väljendatud seisukoht on õige. Muidugi oleks hea, kui keegi sellest lähtuvat hüpoteesi ka eksperimentaalselt kontrolliks.

  6. jaanaru
    august 14, 2011, 9:17 e.l.

    kahetsusega peab tunnistama, et see ilus teooria on nüüd saanud tõsiseid empiirilisi hoope:
    http://pss.sagepub.com/content/20/6/671.full
    http://mars.smu.edu.sg/sjdm/9711/jdm9711.pdf
    http://srsc.ulb.ac.be/axcwww/papers/pdf/10-S2PS.pdf
    http://journal.sjdm.org/jdm71128.pdf

    neist mõnede argumentide (ja eelkõige esimesena viidatud kriitilise eksperimendi) vastu on Dijksterhuis ja kolleegid ka empiiriliselt vastanud – http://www.unconsciouslab.com/publications/Stricketal_PS2010.pdf

  7. jaanaru
    august 27, 2012, 1:14 p.l.

    mingil põhjusel on CNN nüüd Dijksterhuisi jt teooriast väikese loo teinud – http://edition.cnn.com/2012/08/27/business/unconscious-mind-sleep-decision/index.html

  8. jaanaru
    mai 1, 2013, 6:08 p.l.

    Kahjuks on see ilus teooria tugeva löögi all. Eksperimentaalselt ei õnnestunud Robert Shanksil ja kolleegidel neid katsetulemusi korrata üheksas erinevas katses! http://www.plosone.org/article/info%3Adoi%2F10.1371%2Fjournal.pone.0056515

    Sellele on järgnenud äge diskussioon Plos One veebis – http://www.plosone.org/article/comments/info%3Adoi%2F10.1371%2Fjournal.pone.0056515 – ja nüüd ka Nature’i veergudel – http://www.nature.com/news/disputed-results-a-fresh-blow-for-social-psychology-1.12902

  9. jaanaru
    jaanuar 28, 2015, 6:40 p.l.
  10. Kristjan
    veebruar 2, 2015, 7:47 e.l.

    Kas pigem tundubki, et see teooria on jama? Olen tihti seda artiklit kuskil argumentatsioonides kasutanud, aga tundub, et vist enam ei peaks seda tegema…

  11. jaanaru
    veebruar 2, 2015, 10:14 e.l.

    mul endal oli samamoodi ja tõepoolest nüüd olen pigem ettevaatlikum oma väljaütlemistega (st praeguste andmete valguses, mille kohta saab näiteid siit samast kommentaaride alt, näib tõepoolest, et see teooria on liiga entusiastlik teadvustamata töötluse vägevuse suhtes)

  12. Bachmann
    veebruar 2, 2015, 11:42 e.l.

    Üks oluline probleem, mis kaasneb sedasorti eksperimentidega on see, et enamasti tulevad need autorid teadustraditsioonist, mille raames ei ole oskusteavet ja kogemusi psühhofüüsikast. Antud kontekstis tähendab see seda, et sageli ei osata arvestada selliste tegurite nagu heledus, kontrat, esitusaeg, stiimulitevaheline intervall, ajalis-ruumiline heleduse integratsioon, tajuhinnangu9te kriteeriumi-sisu, sensoorse mälu omadused jpm. Sellega seoses on “mitteteadvustamine” sageli tegelikult nõrk teadvustamine, teadvustamine tunnuste abil, mis pole katseinstruktsioonis otseselt antud, vmt. Kahelda võib ka selles, et tegemist on publication bias’ega, nagu ka kriitikud ära märgivad. (Muuhulgas on tore tõdeda, et publication bias’e üks suuremaid kriitikuid ja selgitajaid on Gregory Francis, kes meie laborit kümmekond aastat tagasi külastas, kelle juures Purdue ülikoolis Endel Põder viibis ja kellega me kahasse maskeerimisraamatu Elsevieris hiljuti avaldasime. Otsige Greg’i artikleid Google Scholari abil ja nautige!)

  13. Bachmann
    veebruar 2, 2015, 11:46 e.l.

    Täpsustuseks veel niipalju, et minu eelnev kommentaar käib vähem Dijksterh. siinkirjeldatud katse kohta kui paljude teiste teadvusvälise mõtlemise tööde kohta.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s