Teadus ütleb: usalda oma kõhutunnet!

Amsterdami Ülikooli teadlane Ap Dijksterhuis ja tema töögrupp on oma eksperimentide põhjal püstitanud “teadvustamata mõttetöö teooria” (Unconscious Thought Theory). Nagu nimi juba viitab, rõhutab see teooria teadvustamatute protsesside olulist rolli mõtlemises, ülesannete lahendamises ja otsuste vastuvõtmises. Oma nägemuse tutvustamiseks toovad autorid järgmise näite: kujutage ette, et olete ümber kolimas ja otsite endale uut maja – milline mõttestrateegia oleks valiku langetamiseks kõige õigem ja kõige tõhusam? Kas olla ööd läbi üleval ja pidevalt endalt küsida, milline elamu on parim ja millistele tingimustele parim maja vastama peaks? Või visata münti? Või vaadata pakkumised läbi, heita seejärel kogu temaatika oma peast (täpsemalt: teadvusest!) välja ning lihtsalt oodata, kuni ühel hetkel “see õige” selgub? Ilmselt oleksid paljud enne selle tüki lugemist kõhklemata vastanud, et viimane variant on põhimõtteliselt võrdväärne mündiviskamisega ning et – arvestades otsuse olulisust – on ainus õige lahendustee ikkagi põhjalik kaalutlemine. Ap Dijksterhuis ja kolleegid on aga loonud katseparadigmasid, mille abil on võimalik demonstreerida, et teadvustamatult langetatud otsused on sageli ratsionaalsemad kui teadvustatult läbimõeldud seisukohad.

Tüüpilises eksperimendis pannakse katseisikud mingi valiku ette: alternatiivideks on näiteks neli maja, millest iga kohta on teada kaksteist omadust, kusjuures nende omaduste põhjal on objektiivselt otsustades üks maja teistest selgelt parem. Need kokku nelikümmend kaheksa infoühikut esitatakse katseisikule suvalises järjekorras ning seejärel lastakse tal välja otsida parim maja. Katseisikud on jaotatud kolme gruppi: ühele loetakse majade omadused ette ja palutakse kohe langetada otsus ühe maja kasuks; teisele grupile antakse pärast omaduste esitamist kolm minutit aega teadvustatult probleemi üle järele mõelda ja valik langetada; kolmandale grupile antakse pärast informatsiooni esitamist kolmeks minutiks segav ülesanne ning seejärel peavad ka nemad enda arvates parima maja kasuks otsustama. Tulemustest võib välja lugeda täpselt seda, mida lugeja nüüd juba ootas: kõige rohkem õigeid otsuseid tuli mitte nende katseisikute poolt, kes teadvustatult probleemi kallal pead murdsid, vaid hoopis tahtmatult teadvustamata mõttetöö eeliseid kasutanud kolmandast grupist.

Nende eksperimentide põhjal koostatud teooria lähtub arusaamast, et meil on tõepoolest kaks erinevat mõtlemise moodust: teadvustatud ja teadvustamata. Dijksterhuis’ ja teiste ideede kohaselt on just tähelepanu peamiseks faktoriks, mis määrab, kas isik kasutab parajasti teadvustatud või teadvustamatut mõttemoodust. Näiteks kui katseisikud teadvustamatu töötluse grupis on pärast info kättesaamist seotud teise ülesande lahendamisega, siis on nende tähelepanu selle segava ülesande juures ning põhiülesandelt eemal, andes nõnda ruumi teadvustamatutele mõtteprotsessidele. “Teadvustamata mõttetöö teooria” poolehoidjad toonitavad tõsiasja, et teadvustatud töötlus haarab vaid murdosakese kogu infotöötlusest – nii ka mõtte- ja otsustamisprotsessides. Samas nendivad autorid, et otsuste langetamiseks olulise informatsiooni kodeerimiseks on siiski teadvust tarvis. Samuti ei tundu teadvustamatu mõttetöö toimuvat siis, kui katseisikud küll näevad vastavaid omadusi, kuid ei tea seejuures, et neil tuleb objektide hulgast hiljem parim välja valida. Seega pole teadvustamata töötlus sugugi mitte täiesti automaatne ja teadvusest ja isiku eesmärkidest sõltumatu protsess. Teadvuseväline psüühika töötab kooskõlas isiku hetke-eesmärkidega.

Muidugi pole teadvustamatu töötlus mitte alati tõhusam kui teadvustatud mõttetöö. Sellega väitega seoses demonstreerisid huvitavat efekti Dijksterhuis ja kolleegid oma 2006. aasta Science’i artiklis – kui probleem on suhteliselt lihtne, siis toob teadvustatud mõttetöö paremaid tulemusi, kui aga otsustamist vajav probleem on pigem keerukas (nagu eelpooltoodud majadega näites), siis omavad eeliseid teadvustamata mõtteprotsessid. Näiteks kui valida on nelja auto vahel, millest igaüks on esindatud nelja omadusega, siis toob parimad tulemused see grupp, kellel on lastud otsuse üle teadvustatult järele mõelda. Kui aga kõik neli autot on kirjeldatud kaheteistkümne omaduse abil, siis on taaskord selgelt paremuses teadvustamata mõttetööd rakendanud katseisikud. See on selgelt vastuolus kõigi tavaarusaamadega, mis väidaksid, et näiteks mööblipoest järgnevaks kümneks aastaks elutuppa diivanit ostes peaks enne põhjalikult järele mõtlema, pudipadi poes võib aga ka niisama spontaanseid oste sooritada. Muidugi tegid Ap Dijksterhuis ja ta kaastöötajad ka vastava uuringu, kus nad võrdlesid just sellistest poekettidest oste teinud inimeste rahulolu oma ostudega ja seda, kui kaua nad enne ostu teadvustatult järele mõtlesid. Tulemus oli kooskõlas laboriseinte vahel tehtud katsetega: mööbliesemete puhul olid rohkem rahul need inimesed, kes olid ostu teinud ajendatuna “sisetundest”, pudipadipoes oli olukord vastupidine. Seega võib intuitsioone usaldada küll, eriti siis, kui saab olla kindel, et intuitsioonid põhinevad pikal ja põhjalikul teadvustamata töötlusel. Lõppude lõpuks, nii arutlevad Ap Dijksterhuis’ ja kolleegid, on teadvustamata vaimsed protsessid ju tihtipeale ratsionaalsemad kui teadvustatud mõttetöö! Selline seisukoht kummutab muuseas ka Sigmund Freudilt pärinevad müüdid irratsionaalsest ja aloogilisest “teadvustamatusest”, keda “mina” peab ohjeldama – olgem mugavad ja laskem teadvustamata psüühikal töö ära teha!

Tekst adapteeritud kirjastuses Tänapäev ilmunud raamatust Tähelepanu ja Teadvus (peatükk 8.1: Teadvusevälised vaimsed protsessid)