Esileht > üldine, huvitavad küsimused, noorele teadlasele > Ettenägemine sai teadusliku kinnituse??

Ettenägemine sai teadusliku kinnituse??

Kui keegi väidaks, et inimesed suudavad tulevasi sündmusi ette näha ja ette teada, siis ei suhtuks teadlased sellesse väga tõsiselt. Aga mida peaksid teadlased siis ette võtma, kui tähtsas akadeemilise psühholoogia ajakirjas ilmuks artikkel, mis teadusliku meetodi abil näitaks, et ettenägemine on tõepoolest võimalik? Antud juhul ei ole selle küsimuse näol tegu enam millegi hüpoteetilisega, sest eelmises lauses esitatu on tõepoolest kohe-kohe tõeks saamas.

Nimelt ilmub peagi ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology (JPSP) artikkel, mille autor Daryl J. Bem näitab kaheksas erinevas katses üheksast, et katseisikud suudavad statistiliselt olulisel määral tulevikku ette tunnetada. Ta kasutab kokku üle 1000 katseisiku ja ehkki efektid pole suured, on nad statistiliselt olulised. Artiklit ennast saab lugeda siit ja lühitutvustust Bemi kavalate katsete kohta saab lugeda siit (esimesed kuus lõiku). Ma ise juurdlen järgnevas pigem selle üle, mida see tähendab, et see paranormaalseid nähtuseid näitav tulemus avaldati sellises teadusajakirjas.

Tegu on mingil määral sensatsiooniga – viimastel aastakümnetel pole paranormaalsete nähtuste kohta ilmunud ühtegi võrdväärselt tugevas ajakirjas avaldatavat artiklit. Ja JPSP on tõepoolest väga tugev ajakiri: sotsiaal- ja isiksusepsühholoogia valdkonnas on ta kõige suurema mõjuga uut empiirilist materjali vahendav ajakiri. See tähendab, et iga vastaval alal tegutsev teadlane oleks väga õnnelik, kui tal oleks artikkel selles ajakirjas. Seega on selle paranormaalseid nähtuseid näitava artikli ilmumine JPSPs midagi küllaltki erilist. Mida see täpsemalt tähendab?

Kuna JPSP on austusväärne ajakiri ja kuna paranormaalsed nähtused nagu ettetunnetamine on akadeemiliste psühholoogide seas pigem põlu all (sest neid pole suudetud seni veenvalt teaduslikult näidata), on JPSP vastutav toimetaja ilmselt artikli avaldamise väga hästi läbi mõelnud, st ta ei otsustaks seda artiklit avaldada, kui tal oleks selle artikli meetodite ja tulemuste osas mingeid tõsiseid kahtlusi. Võib lugeda, et seda artiklit vaatasid üle neli erinevat JPSP toimetajate poolt väga usaldatavat retsensenti, kes on samamoodi teadlikud paranormaalsete nähtuste uurimise senistest puudustest ja ründasid kahtlemata artikli iga võimalikku metodoloogilist probleemi. See kõik tähendab, et selles artiklis pole midagi, mis teeks ta oluliselt erinevaks teistest akadeemilise psühholoogia töödest – tema meetodid, analüüs ja statistika vastavad kõigile standarditele ja sobivad akadeemilise psühholoogia tavadega. Arvestades selle artikli erilisust võib olla kindel, et tema puhul oli kõikvõimalike metodoloogiliste apsude ja probleemide kontroll isegi palju põhjalikum kui muude JPSP artiklite puhul. Ja nagu juba öeldud, on JPSP oma ala lipulaev. See tähendab, et kõik, mis selles artiklis kirjas on, on samaväärselt tõsi nagu mistahes teise üksiku teadusartikli sisu.

Selle viimase lause võib muidugi ümber sõnastada ka järgnevalt: kõik, mis selles artiklis leitakse ja väidetakse, on samaväärselt väär nagu iga teise üksiku teadustöö puhul. Ehk siis: ilmselt leidub etteheiteid, mida sellele tööle teha saab, kuid neid etteheiteid poleks aus rakendada ainult selle töö puhul, vaid nad kehtiksid võrdselt kõigi üksikuid uusi fakte vahendavate teadusartiklite jaoks. Kuna Bemi artikkel avaldatakse sellises tugevas teadusajakirjas, vastas see artikkel kindlasti kõigile psühholoogiateaduse standarditele. Seega on iga etteheide sellele tööle etteheide ka psühholoogiateaduse standarditele. Ja neid etteheiteid tõepoolest leidub. Näiteks on seda artiklit (ja psühholoogiateaduse standardeid) kritiseeritud selles hiljutises kirjatükis.

Ma ise esitaksin kogu selle teema kohta järgneva arvamuse, mis on läbinisti subjektiivne ja millega keegi nõustuma ei pea.

Minu arvates tehakse teaduskatseid igal pool üle maailma nii palju, et eksisteerib tõenäosus, mille järgi osades neist leitakse positiivseid tulemusi, mis tegelikult on sündinud juhuslikult. Ehk siis: katse siseselt küll kontrollitakse mitmiktestimise suhtes, kuid üle katsete seda ei tehta. See tähendab, et tehes 100 000 katset eksisteerib tõenäosus, et mõnes neist leitakse tulemused, mis on juhuslikud hoolimata sellest, et katse siseselt on juhust kontrollitud. Täpsemalt kontrollitakse katse siseselt enamasti juhust järgnevalt: seatakse kriteerium, mille kohaselt teadlane teeb vaid 5% tõenäosusega vale positiivse järelduse (ehk siis 95% tõenäosusega ei tehta vale positiivset järeldust). Vale posiitivne tähendaks, et teadlane leiab, et miski on tõsi, kuigi tegelikult pole. Probleem on muidugi selles, et tehes 100 000 katset, kus kõigis vaid 5% tõenäosusega on tegu vale positiivse tulemusega, on tõenäosus, et üheski neist 100 000 katsest ei tehtud vale positiivset järeldust (1 – 0.05=) 0.95 astmes 100 000 … mille võite läbi arvutada ja saate vastuseks praktiliselt 0 (proovige!). Ehk siis, 100 000 katse hulgas on praktiliselt kindlasti mõni vale positiivne tulemus. Ja tegelikult on juba 100 katse kohta see tõenäosus (0.95 astmes 100) 0.006, mis tähendab, et vaid 0.6% tõenäosusega ei ole ühegi nende 100 katse tulemus vale positiivne. Sõnastades teisiti on 100 katse hulgas (100 – 0.6) = 99,4% tõenäosusega vähemalt üks vale positiivne tulemus. Kas see oligi Bemi katse?

Probleemiks sellise lihtsa interpretatsiooni juures on muidugi see, et Bemil oli 8 erinevat statistiliselt olulise tulemusega katset, aga on oluline märgata, et Bem tegelikult iga üksiku katse sees ei korrigeeri mitmiktestimise suhtes – näiteks uurides, kuidas inimese sugu mõjutab ettenägemist (oluline on märkida, et ka paljudes akadeemilise psühholoogia ja neuroteaduse artiklites ei tehta sellist korrektuuri!!). Seega on tegelikult mitme esialgu signifikantse üksiku katse tõenäosus mitte olla vale positiivne tulemus väiksem kui 95%, st tegelikult poleks kõik 8 tulemust signifikantsed ja me ei peaks otsima tõenäosust 8 katse korraga „mitte vale positiivne“ olemise kohta (ja jällegi, see kehtib ka muude teadustulemuste puhul!!).

Üldisem järeldus (minu jaoks): üksikut teadustulemust ei pea ilmtingimata uskuma, sest on suur tõenäosus, et ka teaduslikult läbiviidud katsed võivad viia vale positiivsete tulemusteni. See ei kehti sugugi mitte ainult Bemi töö või akadeemilise psühholoogia kohta ja on minu arvates isegi palju suurem probleem tänapäeva kognitiivse neuroteaduse valdkonnas (sest seal tehakse korraga palju rohkem statistilisi teste, nt üle kogu aeg-sagedus-sensori ruumi või üle kõigi vokslite).

Seega (minu arust) on mingi teadustulemuse uskumiseks kõige olulisem see, et seda tulemust on suutnud korrata ka teised teadlaste grupid. Kui tulemus on tõeline (st mitte vale positiivne), siis peaks ta olema korratav kõigi poolt ja kõikjal. Seega suhtun mina kriitiliselt kõikidesse teadustulemustesse, mis on leitud ainult ühes töös (kaasa arvatud iseenda tulemustesse), seni kuni neid on korratud sõltumatus katses.

Muuseas, ühte Bemi katset ongi juba üritatud tulutult korrata. Seda katset saab ka ise internetis proovida. Kas Sina oled ettenägija? Kas üle paljude-paljude katseisikute on võimalik ettenägemist tõepoolest teaduslikult näidata ja Bemi tulemusi korrata? Kuna üheks probleemiks võib osutuda see, et ebaõnnestunud kordamiskatseid kuskil ei avaldata (ja seega neist ei teatagi, st teatakse vaid õnnestumist), on Richard Wiseman püsti pannud internetilehe, kus igaüks, kes Bemi katset korrata üritab, oma katse registreerida saab. See on mõistlik ja aitab loodetavasti paari aasta jooksul näidata, kui püsivad või ebapüsivad need Bemi teadustulemused on.

Seniks püsige skeptilised! Aga mitte ainult Bemi, vaid ka kõigi teiste teadustulemuste suhtes! Teadus on teadus, aga ega tõenäosuse ja juhuse vastu ei saa …

NewScientist’is ilmunud ülevaade selle artikli kohta
Viidetega nimekiri mitmetest teistest selle artikli kohta pooldavat või kahtlevat arvamust avaldatavest kirjatükkidest.

  1. Kristjan
    november 26, 2010, 1:16 e.l.

    Darylil endal võis väga vinge olla. Teeb mingi neli katsekorda ära ja leiab, et neljast kolm on positiivsed – käed hakkavad värisema. Mõtleb, et veel ei saa kindel olla. Teeb veel kaks tükki ja kõikides leiab statistiliselt kindlad tulemused, et tuleviku ette ennustamine on võimalik. Erilised tulemused nõuavad erilisi tõestusi! Teeb veel kaks eksperimenti ja jälle ainult kindlad tulemused, et praegune teadus on valesti aru saanud. No teeb viimase enne kui läheb maailmale kuulutama – lihtsalt igaks juhuks, sest tegelt juba kõik kindel. Ja vaata imet! Ongi nii! (Kindlasti tuleb tuttav ette nii mõnelgi teadlasel ja maailma avastajal – vähemalt teise etapini🙂 )

  2. Kaspar
    november 26, 2010, 10:05 e.l.

    Tere Jaan,

    väga huvitav tõepoolest, aga mul tekkis küsimus, et kuidas see vale positiivse järelduse protsent saab olla nii suur? Ise oleksin arvanud midagi 0,1% lähadele, aga mitte, et 5%.

  3. jaanaru
    november 26, 2010, 11:26 e.l.

    tere, Kaspar, 0.05 on teaduslik “konventsioon” (nt http://en.wikipedia.org/wiki/P-value ). ja iseenesest, kui mõelda ühe katse peale, siis on see, et tulemus on vaid 5% tõenäosusega vale positiivne (ja seega 95% tõenäosusega mitte vale positiivne), ju väga julgustav. (mõnes katses langetatakse seda kriitilist väärtust 0.01-le, mõnes /aga harva/ isegi 0.001-le, olenevalt sellest, kui ränk oleks vale positiivse järelduse tegemine, nt medikamentide testimine)

  4. Mart K.
    november 27, 2010, 11:49 e.l.

    New Scientistis ilmunud artikli tõlge ilmus 16. novembril ka eesti keeles Forte.ee-s

    http://forte.delfi.ee/news/teadus/uuring-inimesed-suudavad-tulevikku-ette-naha.d?id=34929607

  5. Riho
    november 27, 2010, 4:20 p.l.

    äkki on võimalik, et tegu on lihtsalt pettusega? et andmed on küll ühtemoodi kirjas, aga tegelikult olid teistmoodi … et vana teadlane, kes on terve elu üritanud mingit fenomeni näidata, üritab teha veel viimase “suure saavutuse” … neid pettuselugusid on psi-uuringutest vist teisigi.

  6. Jaan
    november 27, 2010, 4:29 p.l.

    eks kõik ole võimalik (ja petmist tuleb ju ette ka “tõsiste teadustööde” puhul), aga ma arvan, et sellisest pessimistlikust eeldusest ei ole mõtet lähtuda. vaevalt, et see vana ja kogenud teadlane nii rumal oleks, et andmeid võltsima asuks, kui ta teab, et väga paljud inimesed teda selles niigi kahtlustama hakkaksid. pealegi viisid suurt osa projektidest läbi tema tudengid ja mitte ta ise. (ja kui kedagi võltsimises kahtlustada, siis pigem just neid “liiga truid” jüngreid ja õpilasi, kes vanameistri teadmata midagi teaduslikult lubamatut teevad.) seega vähemalt esialgu pooldaksin ma vaadet, et andmed ja nende analüüs vastavad kõigile standarditele ja et kui midagi on viltu, siis on see viltu nende standarditega.

  7. Leopold
    november 27, 2010, 5:52 p.l.

    Ei lugenud artiklit p6hjalikult – 61 lk – aga vaatasin arvudele korraks otsa. P6hiline tulemus on, et yle k6ikide katseisikute “saadi pihta” 963 korda 1800, mis on 63 rohkem kui oleks oodatud. V2ga huvitav oleks olnud vaadata yksikuid inimesi – kas on m6ned, kes tunduvad “head etten2gijad”, v6i on yhtlane nihe yle k6ikide.

    Natuke on juba arutatud, mis v6ib nende tulemuste taga olla. Kuna replikatsioon ei ole t88tanud, ei usu ma, et tegu on laialdase fenomeniga. Pigem on arvutikasutajad vahest laisad, ja ei viitsi hiirt liigutada, nii et kui juhuslike arvude generaatori pikemad ‘vasak’ read langevad kokku sellega, kus kursor parajasti on, on ka suurem v6imalus saada rohkem skoore. Mina tahaks n2ha analyysi statistilise mudeliga, kus iga valik ei ole iseseisev, vaid nii inimene kui ka juhuslike arvude generaator tekitab teatud pikkusega l6ike vasak/parem – ja vaadata, kas sellise mudeli korral on eeldatav variatsioon oodatava 900/1800 ymber suurem kui binomiaaljaotuse jaoks. Usun, et oodatav variatsioon on pisut suurem, p-v22rtus veidi n6rgem, ja peale mitmiktestimise korrektuuri midagi alles ei j22.

  8. jaanaru
    november 27, 2010, 6:05 p.l.

    Leopold :

    P6hiline tulemus on, et yle k6ikide katseisikute “saadi pihta” 963 korda 1800, mis on 63 rohkem kui oleks oodatud. V2ga huvitav oleks olnud vaadata yksikuid inimesi – kas on m6ned, kes tunduvad “head etten2gijad”, v6i on yhtlane nihe yle k6ikide.

    siin võib pisut täpsustada: 1) see 963 / 1800 on ühe katse tulemus ja 2) see ongi just “heade ettenägijate” puhul (kõigi katseisikute jaoks selles katses on tulemus 2790 / 5400, “halbade ettenägijate” jaoks polegi tulemus statistiliselt oluline). selgub, et “head ettenägijad” on need, kellel on kõrge skoor ekstravertsuse alamskaalal “sensation seeking” (aga jällegi, ka selle faktori mõju uurimisel pole korrigeeritud mitmiktestimise suhtes)

  9. Leopold
    november 27, 2010, 6:49 p.l.

    Odott, et nad tegid suure katse paljude inimestega, ja v6tsid siis nihkega (‘biased’) v2iksema valimi (nt ylemine kolmandik) ja tegid nende pealt statistika? Sel juhul on nende mudel lihtsalt vale…

  10. jaanaru
    november 27, 2010, 7:59 p.l.

    päris nii hull asi siiski pole. isiksuseomadust “sensation seeking” (SS) mõõtis ta sõltumatult etteteadmisest (paari küsimuse abil), pärast seda jaotas katseisikud kahte – ühed, kes said said SS mõõdu keskmisest väärtusest vähem punkte SS skaalal (madal SS) ja teised, kes said rohkem (kõrge SS). katsetulemustes vaatas ta, kuidas SS madal ja SS kõrge erinesid etteteadmise suhtes.

  11. november 30, 2010, 3:10 e.l.

    “Teadvuseteadus Eestis” versus “Teaduseteadvus Eestis ?!
    Niipea kui kohtad kuskil arutlusi teadvusest (olgu vöi ettenägemisvöimeid tv-s) – satud arutleja intuitiivsesse enesekahtlusse, mida siis püütakse “töestada” materialistide/ateistide väiteid kahluse alla seades. See ei ole öige!
    Kuid ühtlasi näitab selline olukord, et teadlastel puudub aluspöhi, olgu siis eelduslik vöi aksiomatiseeritud.
    Eelmine aastasada (täpsemalt aastad 1905-2010) juurutas ning seejärel kuulutas (erirelatiivsusteooria postulaatidega!?) valguse kiiruse c “absoluutseks”, st. heuristiliselt (köiki teisi arvamusi kategooriliselt eitades!) kindlaks ja maksimaalselt suurimaks ?! Millest siis selline enesekindlus?
    Asi ju lihtne: oli fakt, et valguse kiirus ei söltu Maa omaliikumise suunast, ja olid Lorentz-teisendused (kinnises juhis!); eelnevast olid ka veel relatiivses liikumises oleva kahe keha Galilei liikumisteisendused mingi kiiruse v sihil, nii et seda vaadeldi nii signaali c sihil kui ka Cartesiuse ristkoordinaadistikus asuvaina x-teljel. Et oleks vöimalik paigutada nii v kui c x-teljele, tuli eeldada/postuleerida hulgateoreetiliselt VIGANE LAUSE: tühjade inertsiaalsüsteemide olemasolu – ja Vaatleja asumine selles süsteemis kustahes kohal, lisaks eeldati, et ei ole vaja siduda ei kiirust c ega kiirust v mitte mingite taustkehadega, niikui Vaatlejagi “vaba paigutus”. Selliselt kokkuklopsitud postulaadid (eestik.= oletused!) loeti PRINTSIIPIDEKS – ja asutigi JÄRELDUSI TEGEMA. v-sihilised pikkused ja aeg – muutusid “relatiivseteks”, tähendagu see siis mida tahes. Miks siis?
    1. Kinnises juhis liigub elektron e, nö. sundtrajektooril. Ja kuigi köigil oli teada, et “e “tahab” väljuda juhtmest” (!) – ei lubanud seda Lorentz-teisendused.
    2. Pikkused ja aeg muutusid homoteetsusteguriga L, nn. Lorentz-faktoriga. Selles on ruutjuuravaldis, mis asub nimetajas. Loomuldasa ei luba algebra selliseid avaldusi muuta ei imaginaarseteks ega löpmatuiks … . Tekkisidki nn. keelureeglid.
    3. Eelnevast väljagi tegemata löi aga Minkowski ikkagi oma Maailma, milles “neljas dimensioon” ongi imaginaarne – tekkis arusaamatus, nimega Minkowski Maailm, pseudoeukleidiline veel pealegi.

    Et Lorentz-teisendustest lahkumine – Galilei teisenduste taastamine – Lorentz-teisendustele homoteetsusteguri 1/L rakendamisega – annab meile tagasi möistuspärase füüsika; muudab pikkuste ja aja asemel ainult liikuva taustkeha ja tema trajektoori ristmöötmeid (kiiruse v sihil); annab koguni reaalse tähenduse risthomoteetsuse vöimalikule imaginaarsusele (kui elektromagnetvälja möju – risti juhiga); – püüan näidata oma Liikumisteisendustega.
    Tähelepanuvääriv, antud temaatikas ASJAKOHANE – ongi see, et signaali kiirus c – vöib Liikumisteisendustes olla vördne/suurem valguse kiirusest vaakumis! SEE – on kui muinasjutus: mis on kiirem kui tuul? – see on MÖTE! Vöi parafraseerides Zarathustrat: öpi tundma iseennast – valitsed Maailma. Sa saad “näha nii ette kui taha”!?
    Minu füüsika-filosoofilise blogi vöib leida:
    http://tonueevere.wordpress.com

  12. ökul
    jaanuar 9, 2011, 10:32 p.l.

    Seisuga ‘täna’ pole see Bem’i artikkel koos oma loodetavate tõsiste kommentaarartiklitega veel ilmunud. Enne seda omalt poolt mõned tagasihoidlikud mõtted.
    I. Võttes asja avaramalt loetleks need võimalikud põhjused, miks selliseid tulemusi usaldusväärsetena esitav artikkel ilmavalgust näeb. 1. Näitabki ettenägemisvõime olemasolu. 2. Nagu arvab üks Bemi ameerika kolleeg, on see hea huumorimeele poolest tuntud Bemi kavalasti konstrueeritud nali. 3. On konstrueeritud artikkel, et testida eelretsenseerimise kvaliteeti üldiselt heaks peetavas ajakirjas. 4. Tulemused on eksliku statistilise analüüsi tagajärg. 5. Tulemused on arvutis juhuslikkusegeneraatorite (nii pseudo- kui ka füüsikaliste kvantnähtuste põhjal “pärisjuhuslikkust” genereerivate) vigase töö tulemus. 6. Kuna ahelas eksperiment-tulemused-töötlus-analüüs-esitamine jm on vägagi palju etappe, milles osalevad inimesed, siis p4-st erinevate muude inimlike vigade tagajärjel psi-tulemuste saamine. 7. Usinate üliõpilaste osav püüd professor Bemile meeldida, sest kõik teavad tema paljuaastast kiindumust psi-fenomenidesse. 8. Usinate üliõpilaste püüd nihverdamise abil väga tsiteeritava töö kaasosalisteks saada. 9. Esmapilgul raskestimärgatavate ja mõsitetavate reaalsete katseisiku toimingute või seisundite füüsikaliste mõjude tagajärg arvuti poolt tekitatud “juhuslikele” sündmustele. … Ja seda rida saaks jätkata. Seega juba selle tõenäosus, et Bemi töö midagi usaldusväärset esitab, on vaid umbes üks kümnendik või veel väiksem.
    II. Oletagem siiski, et eeltoodud reas on peale p1 kõik vale ja tegelikult saadigi 51-53 % “ettenägemist”, mida tahaks tõlgendada retrospektiivse põhjuslikkusena. Ometi saab väita, et seegi on ennatlik järledus. Bemi põhiviga võib olla selles, et ta arvab enda tulemused ja nendele ehitatud argumentatsiooni tõendavat ajas “tagurpidi” pööratud kausaalsust või vähemalt ettenägemist. Mulle tundub, et ajategur aja suuna mõttes võib olla irrelevantne. Kui eeldame, et on mingid reaalsed kausaalsed füüsikalised mõjud, mida eriti ei tunta või arvesse võtta ei osata ning need toimivad nii arvuti riistvarale, selles toimuvatele füüsikalistele protsessidele kui ka inimese ajule ning et need mõjud fluktueerivad teatud AJAVEHEMIKE vahel, siis võib juhtuda, et arvuti juhuslikkusegeneraator on “juhuslik” (st tegelikult mittejuhuslik) seoses katseisiku ajuseisundiga. Mõlemad on kolmanda teguri mõju all ning seda samaaegselt. Kuna kvantmehaanika nii nagu seda mõistetakse ei pruugi olla lõplik tõde ja lõpuni adekvaatne mudel (“tegelikkus selgub pärast vaatlust”), siis ka kvantmehaanika mudelil põhinevad juhuslikkuse generaatorid võivad genereerida “juhuslikkust”. Inimese arousal-reaktsioonid, ootusseisundid, spontaansed valikud võivad olla mõjutatud samadest reaalsetest (seni hästi kirjeldamata või peidetud) protsessidest, mis mõjutavad kausaalselt ka arvutit, kui see justnagu juhuslikult hiljem sündmusi genereerib. Tagasi tulles aja SUUNA irrelevantsuse juurde: kui ma näiteks panen helisema kaks äratuskella, seadistades enne selle (A), mille seadistan kella 13.13.13-le ja pärast selle (B), mille seadistan 13.13.12-le, siis võib hiljem kellahelina kuuljatele tunduda, et “kell B hakkas helisema ja põhjustas kella A helisemahakkamise sekund hiljem”. Tegelikult on nende näivalt ajas järgnevate ja naiivsele (“kellatundmatule pärismaalasele”) omavahel põhjuslikult seotud sündmuste kausaalseks teguriks see kolmas faktor — kella üleskeeraja, kelle osalus on peidetud.
    III. Bemi töö puhul veel: Kindlasti oleks spetsialistidele väga huvitav näha ka seda, milline oli arvuti, kuidas asetsesid selle suhtes katseisikud, mismoodi olid kirjutatud katseprogrammid, juhuslikkusgeneraatorit rakendavad ja ajastavad programmid, nende koosmõjuefektid, katseisikute vastuste registreerimise ja anlüüsi programmid jne. Prageusel kujul on Bemi artikkel kõige selle osas liiga pealiskaudne.

  13. jaanaru
    jaanuar 10, 2011, 10:04 e.l.

    aitäh ilusa põhjaliku kommentaari eest. NY Times avaldas eelmise nädala lõpus päris kena ülevaate sellest samast artiklist – http://www.nytimes.com/2011/01/06/science/06esp.html . ja mis veelgi ilusam, selle ülevaatega kaasnesid ka 9 kommentaari huvitavatelt mõtlejatelt (nt Douglas Hofstadter, Ben Coldacre ja Richard Wiseman) – http://www.nytimes.com/roomfordebate/2011/01/06/the-esp-study-when-science-goes-psychic

  14. jaanaru
    jaanuar 12, 2011, 1:36 p.l.

    Üks väga huvitav hiljutine populaarteaduslik artikkel selle kohta, milliseid probleeme teadusliku meetodi ja teadustulemustega esile kerkida võib, on saadav siit – http://www.newyorker.com/reporting/2010/12/13/101213fa_fact_lehrer?currentPage=all

  15. Kristjan
    aprill 23, 2011, 11:56 e.l.

    Pahateaduse mees Ben Goldacre kirjutab sama eksperimendi korduskatsetest ja sellest, kuidas neid on võimatu publitseerida.

    http://www.badscience.net/2011/04/i-foresee-that-nobody-will-do-anything-about-this-problem/

  16. jaanaru
    juuni 10, 2011, 7:39 p.l.

    Harvardis arutati seda artiklit väga kenal ja põhjalikul viisil – http://www.youtube.com/watch?v=0Tdiu5kwjKs

  17. jaanaru
    märts 15, 2012, 9:50 e.l.

    Richard Wiseman ja kolleegid avaldasid just Plos One’is töö, kus nad ei suutnud Bemi tulemusi replitseerida – http://www.plosone.org/article/info%3Adoi%2F10.1371%2Fjournal.pone.0033423 . See on tore ka muude teemade kontekstis, et Plos One selle ebaõnnestunud replitseerimiskatse (st negatiivsed tulemused) avaldas.

  18. jaanaru
    märts 26, 2012, 9:26 e.l.

    prof. Bachmanni poolt ühes teises teemas jagatud viide Greg Francise artiklile on siingi relevantne, sest selles artiklis argumenteeritakse üsna veenvalt, et Bemi tulemustest ilmneb publication bias – http://www2.psych.purdue.edu/~gfrancis/Publications/GFrancis-R1.pdf

  19. jaanaru
    veebruar 7, 2013, 10:55 e.l.

    statistikud arutavad selle töö üle edasi, nii et isegi kui Bemi töö tulemused on valed, on tast loodetavasti pikas perspektiivis kasu, sest kõik teadlased peavad statistika üle mõtlema ja oma seniseid teadmiseid revideerima: http://understandinguncertainty.org/node/1286

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s