Esileht > ilma teadvuseta ..., teadvuseteadus > Õpime teadvustama: osa 2

Õpime teadvustama: osa 2

Siin Max Plancki Aju-uuringute instituudis on tore töötada, sest selles maailmaklassi uurimisasutuses kohtab lisaks praegustele tippteadlastele ka mitmeid noorteadlasi, kelle puhul täpselt ei saagi aru, kuidas keegi üldse nii andekas ja edukas olla saab. Üks säärastest noorteadlastest on kahtlemata Caspar Schwiedrzik, kelle publikatsioonide nimekiri on aukartustäratav ja kes on ekspert nii fMRI ja EEG analüüsis kui ka puhtas psühhofüüsikas. Ja just psühhofüüsika nurgast tulebki tema uus ja ärateenitud artikkel, mis ilmub peagi ühes maailma tähtsaimas teadusajakirjas PNAS.

See katse on järg Caspari ja mu juhendaja Lucia poolt varasemalt publitseeritud tööle, kus näidati, et teadvustamine on õpitav. Nimetatud tööd oleme lühidalt tutvustanud varem (ja huvitavad on just tollasele postitusele järgnenud kommentaarid). Täna lühidalt kirjeldatav töö sai alguse pisut rohkem kui kaks aastat tagasi ja oli mõeldud pigem väikese kontrolleksperimendina esimesele tööle, kuid, nagu teaduses ikka, ilmnesid ka hoopis uued ja hoopis üllatavad tulemused, mis tänu heale kirjutamis- ja veenmisoskusele tõepoolest leidsid tee ka nii tähtsasse teadusajakirja.

Mida nad siis nii põnevat näitasid? Katseisikute ülesanne oli raske – nad pidid viis päeva järjest (iga päev umbes 2 tundi) keerulises maskeerimiskatses andma võimalikult täpse vastuse sihtstiimuli identiteedi (ruut või romb) kohta ja märkima ka seda, kui hästi nad seda sihtstiimulit teadvustasid. Nagu varem juba näidatud, muutus aja (nende 5 päeva) jooksul paremaks nii õigete vastuste osakaal kui ka teadvustamine – katseisikud märkisid, et nad nägid sihtstiimulit selgemini. Leiti, et kui vaadata ainult neid katsekordi, kus katseisikud väidavad, et nad ei näinud ekraanil midagi, siis on selles tingimuses katseisikute õigete vastuste osakaal juhuslikust statistiliselt parem, kuid üllataval kombel ilmneb selline fenomen vaid õppimise esimesel päeval. Seega – katseisikud suudavad õppimise alguses kasutada mingisugust teadvustamata informatsiooni, mis edasise katse jooksul enam käitumist ei mõjuta. (otse loomulikult on seik, et katseisikud suudavad stiimuleid eristada ilma neid teadvustamata, sarnane pimenägemise nähtusele.)

Veelgi huvitavamaks läks asi, kui autorid uurisid ruumipositsiooni spetsiifilisi efekte. Nimelt olid kogu katse vältel eesmärkobjekt ja maskeeriv stiimul ilmunud vaatevälja ülemises vasakus nurgas. Viiendal päeval, pärast viimast treeningut, tehti aga niiöelda „ülekanne“ – mis juhtub, kui nüüd eesmärkobjekt ja maskeeriv stiimul esitada hoopis vaatevälja alumises vasakus nurgas? Kas ilmnevad treeningefektid? Nüüd ilmnes ootamatuid tõsiasju, mis ilmselt olidki „süüdi“ selle töö PNASi jõudmisel. Nimelt uues ruumipositsioonis katseisikud olid küll objektiivselt täpselt sama kehvad kui treenitud ruumipositsioonis enne treeningut (esimesel päeval), kuid nad raporteerisid, et nad teadvustasid eesmärkstiimuleid endiselt hästi. Nagu mäletate, viis 5-päevane treening selleni, et nii objektiivne õigete vastuste osakaal kui ka subjektiivne teadvustamise selgus olid paranenud. Uues ruumipositsioonis oli kadunud objektiivne oskus eesmärkobjekti tuvastada, kuid subjektiivne võime eesmärkobjekti paremini teadvustada oli osaliselt jäänud. Mida sellest arvata? Mina ise kahtlustasin pikka aega kallutusefekti – katse jooksul katseisikud lihtsalt harjuvad andma kõrgemaid subjektiivseid hinnanguid ning see väljendub ka ülekande-tingimustes. Päris minema pühitud see kahtlus mu seest pole, kuid vähemalt PNASi poolt palutud retsensente ja iseennast õnnestus autoritel põhjalikult veenda. Kindlasti oleks huvitav näha ja kuulda kodumaiste spetsialistide arvamust selle töö ja eelkõige selle viimase tulemuse kohta. Sest kui ta on õige, siis annab see artikkel põhjust arvata, et millegi teadvustamine ja selle sama objekti objektiivne tuvastamine on kaks teineteisest sõltumatut protsessi, millel on ka erinev neurobioloogiline alus.

Aga lugege ise:
Schwiedrzik jt (in press). Subjective and objective learning effects dissociate in space and in time. PNAS.

  1. jaanaru
    juuli 6, 2011, 4:39 p.l.

    Max Plancki kiitev pressiteade selle töö kohta: http://www.mpg.de/1200028/training_seeing

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s