Esileht > inimlikud postitused, visuaalsed illusioonid > Kollased täpid, mis kaovad teadvusest

Kollased täpid, mis kaovad teadvusest

Kui me tahame kunagi viimaks mõista ja selgitada, mis see teadvus on, ei ole meil muud võimalust, kui mõista ja välja selgitada, kuidas teadvuselamus on seotud ajus toimuvate neurobioloogiliste protsessidega. Aga praegu, kus me oleme sellest eesmärgist veel üpriski kaugel, pole see sugugi nii, et teadvuseteadus oleks ainult neuroteadlaste päralt või et hea eksperimentaalpsühholoogiaga teadvuse uurimisse panustada ei saaks. Kõige paremaks näiteks sellest on kõiksugu visuaalsed illusioonid, mis võimaldavad meil teineteisest sõltumatuks muuta seda, mis toimub välismaailmas, ja seda, mis toimub teadvuses. See on oluline samm teadvuse uurimises, sest nüüd saame uurida, millised ajuprotsessid on seotud muutustega teadvuses, sõltumatult muutustest välismaailmas. Seega lõpuks on selliste paradigmade tugevus muidugi kombinatsioonis neuroteaduslike ajukuvamise meetoditega, kuid esimene samm tuleb astuda just eksperimentaalpsühholoogidel – sellised olulised katseparadigmad, kus teadvuselamus ja väline stimulatsioon on teineteisest sõltumatud, tuleb esiteks leida ja katseliselt kirjeldada.

Mitmesuguseid visuaalseid illusioone on palju ja oleme neist mitmete üle siin blogis ka põhjalikult arutanud (vt näiteks suuruseillusioon, ülerahvastusefekt, muutuste vaigistamine liikumise abil ja muidugi ülipopulaarne pöörleva tantsija illusioon). Tänane postitus on siiski eelkõige pühendatud liikumise abil indutseeritud pimeduse fenomenile. Seda kahel põhjusel. Esiteks möödub kohe-kohe täpselt 10 aastat selle fantastilise teadvusnähtuse kirjeldamisest (originaalartiklit saab lugeda näiteks siit). Ja teiseks avastasin ma hiljuti, et Scholarpediasse on hiljuti lisatud ilus, vabalt kätte saadav ja ülevaatlik artikkel liikumise abil indutseeritud pimeduse kohta.

Mis on liikumise abil indutseeritud pimedus? Vaadake ise alljärgnevalt demolt (tehke ta ka suureks, et fenomen tuleks paremini esile): fikseerides pilgu video keskel olevale rohelisele vilkuvale täpikesele, kogete peagi, et üks või mitu kollast täppi kaovad mõneks hetkeks teadvusest. Hämmastav seik selle fenomeni juures on muidugi see, et ehkki need kollased täpid kaovad teadvusest, on nad ekraanil siiski endiselt olemas. Kui te seda ei usu, siis tehke lihtsalt suvalisel hetkel silmaliigutus „kadunukese“ suunas … ja ta ilmub taas. Seega teadvuses toimub midagi muud (kollane täpike kaob) kui ekraanil (kollane täpike on alati seal). Põnev? Lugege edasi Scholarpediast!

  1. Märt
    mai 7, 2011, 8:17 e.l.

    Sedasorti illusiooni võib selgitada värvinägemise omadustega. Nägemisalades alates silmast olen lugenud midagi sinine-kollane vastandlikkusest kus nende värvide signaalid konkureerivad omavahel ja selles klipis olid kollased täpid ümbritsetud suures osas sinise värviga. Vaatevälja äärealadel on nägemine halvem ja kui keskele keskenduda siis ehk ei suuda närvisüsteem mälu ega muu sellise kaasabil neid täppe eristada.

  2. jaanaru
    mai 7, 2011, 10:03 e.l.

    see muidugi ei selgitaks, miks kollased täpid vahel on teadvuses ja vahel mitte. Samuti võiks olla ilmselge, et see illusioon ei ilmne sugugi mitte ainult sinine-kollane vastandusega, sest juba näiteks Scholarpedia artikli piltidelt 2 ja 3 on võimalik näha, kuidas see fenomen tekib ka teistsuguste stiimulitega.

  3. Märt
    mai 7, 2011, 11:33 e.l.

    Tähelepanu on muidu väga kiiresti muutlik ja see jõuab sekundis palju muutuda. Liikumine mõjutab ka tähelepanu ja neid pilte vaadates kadus mul ka ajutiselt ümbritseva teksti ja muude objektide teadvustus. Scholarpedia tekst võrkkesta kohanemisest oli üks isiklikult arusaadavam ja usutavam selgitus. Liikumine tõmbab tähelepanu. Kui aju sundida eirama nii ilmset asja nagu liikumine siis miks ei peaks sellega koos nõrgenema teiste objektide teadvustamine? Sa ehk ei nõustu aga see eelmine lause tundus mulle vastusena.
    Natuke konstruktiivset kriitikat- ma ei märganud scholarpedia artiklit. Ma ei vaata su enamikke su viiteid, sest need on enamuses sinu varasematele tekstidele mitte uutele artiklitele ja sul on oma tekstides kalduvuseks kirjutada kui arusaamatud on asjad mis ei tee mulle midagi selgemaks.

  4. jaanaru
    mai 7, 2011, 11:48 e.l.

    aitäh kriitika eest! see on muidugi pahasti, kui blogisiseste viidete seast ei leia õigeid ja asjalikke viiteid. Samas, kui on kirjas “Neuroni artikkel” või “lugege edasi Scholarpediast”, siis on üldiselt ikka viide originaalartiklile blogist väljaspool. Samuti peaks olema võimalik viite peale hiirega liikudes näha, kas see viitab antud blogi sisse või blogist välja.
    Ja kui tekib küsimus, miks üldse nii palju enda blogi sisse viidata, siis sellega on eelkõige mõeldud uute lugejate peale – kui keegi jõuab mingi otsinguga siia blogisse, siis blogisisesed viited viivad teda teiste sarnaste (ja loodetavasti teda huvitavate) postitusteni.

  5. Märt
    mai 7, 2011, 2:31 p.l.

    Minu lehel on omaette lahenduseks see, et blogspot laseb pealkirjad ilusti ajaliselt järjekorda panna ja pealkirjadest saab näha millega tegu. Kas wordpressis on ka midagi sellist muidu? Omamoodi aitäh selle eest, et mu eelnevas kommnetaaris olnud hüpotees liikuvuse eiramisel objektide kadumisest oli vist mul parim idee mis sinu lehte lugedes on tulnud. Kui aju panna eirama liikumist siis küllap raskeneb ka tähelepanu selle tausta suhtes “liikuvate” objektide “liikumise” märkamine. Mõtlesin, et visuaalsete illusioonide lahendamine on üks raskemaid küsimusi teadvuse juures ja nüüd on ka see piir osaliselt ületatud.

  6. jaanaru
    mai 7, 2011, 3:57 p.l.

    Su hüpotees: liikumise abil indutseeritud pimedus on tekitatud sellest, et aju eirab tausta liikumist
    katse: hoia pilk ekraani keskel, aga keskenda kogu oma tähelepanu tausta liikumisele
    tulemus: aju nüüd ei eira liikumist, aga täpid kaovad ju endiselt teadvusest?
    järgmine hüpotees?

  7. jaanaru
    mai 7, 2011, 4:04 p.l.

    muuseas, see artikkel näitab, et tähelepanul on liikumise abil indutseeritud pimedusele natuke ootamatud efektid: 1) kui keskenduda tähelepanu mõnele kollasele punktikesele (silmi endiselt ekraani keskel hoides), siis muutub tõenäolisemaks, et see punktike kaob teadvusest ja 2) kui videole pühendatavat tähelepanu vähendada, siis muutub punktikeste teadvusest kadumine vähem tõenäolisemaks. ka need tulemused ei sobi kokku Märdi hüpoteesiga.

  8. ökul
    mai 7, 2011, 4:38 p.l.

    Väga tore, et mitmed erinevad katseparadigmad tähelepanu ja teadvustamise “vastalisust” näitavad. On üsna tõenäoline, et see mehhanism, mis tähelepanu teadvustamist kustutama paneb on MIB puhul sarnane või sama sellega, mida näitasid Bachmann ja Murd (2010 Vision Research) ning Murd ja Bachmann (2011 Vision Research) vastavalt siis värvi järelkujundi ja liikumise järelefekti puhul. Valiv ruumitähelepanu ühele järelkijundile mitme hulgast kiirendab selle kustumist teadvusest.

  9. mai 8, 2011, 9:09 e.l.

    Kui keskendusin kollasele täpile kadusid nõrgalt hoopis teised. Tausta järlgimisel ei märganud kadumist aga keskosale keskendudes kadusid need rutem ja selgemini

  10. mai 8, 2011, 9:14 e.l.

    Mõte on selline, et sakaadid kisuvad liikumise suunas. Ka scholarpedias oli üks sakaadide liikumise näide. Kui silmad paigale saada on osaliselt tegu võrkkesta kohanemisega nagu scholaris öeldi. Kui aju annab korduvalt inhibeerivaid signaale aladele, mis tuvastavad liikumist ja/või algatavad silmaliigutusi nende suunas nagu näiteks parietaalsagara silmaväljadel, siis peaks nõrgenema nende liikumise tekitatud reaktsioonid (silmaliigutused, märkamine) ajus.

  11. Märt
    mai 8, 2011, 9:25 e.l.

    Kärbin ideed veidi. Elektriline stimulatsioon kipub nõrgestama paljude ajuosade aktiivsust. Pingsa keskendumisega saab igapäevaselt nõrgestada tähelepanu sellesama asja vastu pärast keskendumise lõppu. Oletame et prefrontaalne korteks summutab kõrge aktiivsusega reaktsioone kukla pool kuni sealsed rakud enam ei reageeri nii hästi liikumisele ja teistele keskendumispuntkist kõrvale jäävale.

  12. mai 8, 2011, 9:36 e.l.

    Isegi kui oma toas vaadata ühte punkti liikumatult 10-20 sekundit nõrgeneb kõige ümbritseva taju. Värvid ja detailid hääbuvad kiiresti ka juba 10 kraadi vaateväljast kõrvale jäävates kohtades. Nägemine jääb väga piiratuks kui silmad ei liigu üle eesoleva. Kui tuhmilt tajutavast sõidaksid veel üle teised tuhmilt häguselt tajutud asjad siis võib nende taju veelgi halvemaks jääda.

  13. jaanaru
    mai 8, 2011, 2:56 p.l.

    Märt, kas ma sain õigesti aru, et kui Sa hoiad pilgu ekraani keskel, aga keskendad tähelepanu sinise tausta liikumisele, siis kollased punktid ei kadunud? näib, et meie teadvusmuljed on erinevad, mistõttu ma soovitaksin uskuda viidatud artiklis saadud tulemusi, mille kohaselt tähelepanu mõjub teadvustamisega (ja Sinu hüpoteesiga) vastassuunaliselt – kui täpile pöörata tähelepanu, siis kaob ta kiiremini; kui talle mitte tähelepanu pöörata, siis ta kaob harvem. Või mis Sa antud tööst ja tema tulemustest arvad? Kas on neid kuidagi võimalik Su hüpoteesiga sobitada?

  14. mai 9, 2011, 1:02 p.l.

    Kui ma vaatan kollast täppi siis see jääb selgelt alleks ja teised võivad kaduda. Märkasin, et kui liikumist või kollast täppi jälgida siis ei toimunud midagi enne, kui ma vilksuva keskosa juurde ei vaadanud misjärel võis ruttu mõni kollane laik kaduda. Ei saa aru kuidas sinu jutt minu jutule ajusiseste sündmuste järjekorrast ümberlükkavalt mõjus.

  15. jaanaru
    mai 9, 2011, 1:53 p.l.

    hei, ma lihtsalt näitasin lihtsa koduse harjutuse ja avaldatud teadustulemuste abil, et Su esialgne hüpotees (mille kohaselt kadumise fenomen tekib, kuna aju eirab tausta liikumist) ei ole õige. kui Sul on uus hüpotees, siis sõnasta see arusaadavalt ja siis võime jälle proovida teda ümber lükata. (NB: tähelepanu olulisust katsetatakse muidugi nii, et silmad on kogu aeg ekraani keskel oleval fikseerimispunktil. Su kirjelduse kohaselt see Sinu puhul polnud nii – “kui liikumist või kollast täppi jälgida siis ei toimunud midagi enne, kui ma vilksuva keskosa juurde ei vaadanud”)

  16. mai 9, 2011, 5:31 p.l.

    Märt :
    Kärbin ideed veidi. Elektriline stimulatsioon kipub nõrgestama paljude ajuosade aktiivsust. Pingsa keskendumisega saab igapäevaselt nõrgestada tähelepanu sellesama asja vastu pärast keskendumise lõppu. Oletame et prefrontaalne korteks summutab kõrge aktiivsusega reaktsioone kukla pool kuni sealsed rakud enam ei reageeri nii hästi liikumisele ja teistele keskendumispuntkist kõrvale jäävale.

    See oli minu idee selgroog/südamik. Millega sa selle ümber lükkasid?
    Nagu varemgi olen kirjutanud mõtleme me närvisüsteemist väga erineva keele ja vaatenurgaga ning ma ei saa sinust tithi aru kuna mul on oma stiil lahenduste leidmisel.

  17. jaanaru
    mai 9, 2011, 5:56 p.l.

    eks erimeelsused ja erikeelsused ole ju teaduses ikka tervitatavad – kuidas siis teistmoodi uute teadmiste ja mõteteni jõuab, kui mitte arutluses.

    nagu ma märkisin, olid eelmised kommentaarid Su esialgse (nö “kognitiivse”) hüpoteesi vastu (mille kohaselt kadumise fenomen tekib, kuna aju eirab tausta liikumist – vt oma 2. ja 3. kommentaar)

    Su uus (eelnevale kognitiivsele hüpoteesile vastav) neuroteaduslik hüpotees, mille kohaselt prefrontaalne korteks summutab kuklapoolseid reaktsioone, kuni sealsed rakud enam ei reageeri ekraanil esitatule, on aga jällegi vastuolus selles mitu korda viidatud artklis saadud tulemustega – kui keskenduda tähelepanu mõnele kollasele täpile (hoides silmad ekraani keskel), siis arvatavasti prefontaalsest korteksist (või mujalt) tulevad tähelepanusignaalid üritavad “kollase täpi neuroneid” võimendada … aga täpp hoopis ikkagi kaob teadvusest! ja hoopis tihemini! põnev lugu!

    aga eks saab ju püstitada ka uusi ja paremaid hüpoteese. muuseas, mu enda lemmikselgitus on ilmselt see, mida pakuvad Scholarpedia artikli autorid vastava artikli viimases lõigus (ehkki ma nõustun, et see on “hägune” ja ehk ei väärigi praegu veel selgituse nimetust, aga mulle näib, et see mõte on väärt edasist uurimist)

  18. Rein
    mai 10, 2011, 7:14 p.l.

    väga põnev vaidlus siin. mulle siiski näib, et pilgu hoidmisel sellel keskmisel vilkuval täpil kaob kollane täpike igal juhul mu tajust. ka siis kui ma oma tähelepanu panen täielikult tausta liikumisele või sellele kollasele täpile endale.

  19. jaanaru
    mai 13, 2011, 1:36 p.l.

    kogu selle arutluse mõte oli rõhutada seda, et me hetkel veel päris hästi ei tea, mis on selle väga armsa fenomeni – liikumise abil indutseeritud pimeduse – neurobioloogiline selgitus.
    teiste (ja ka iseenda) hüpoteeside vastu vaidlemine on teadusliku mõtlemise osa, nii et ma loodan väga, et kõik lugejad suhtuvad sellesse diskussiooni nii nagu ta mõeldud on – tegu on teadusliku arutlusega, milles hüpoteesid pistavad rinda introspektiivsete vaatluste ja teaduslike faktidega.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s