Esileht > ajuteadus, huvitavad küsimused, uni ja unenäod > Uni tuleb … aga miks?

Uni tuleb … aga miks?

Jaanilaupäeval on kõik inimesed kaua üleval ja seetõttu ongi paslik küsida, miks me üldse lõpuks ikkagi magama minema peame – miks ei saa me olla uneta? Teaduslik uurimistöö mitmete erinevate loomaliikidega näitab kahtluseta, et unel ilmselt on mingi väga oluline funktsioon. See tähtis ülesanne peab olema selline, mis saab toimuda ainult une ajal, sest kui ta toimuks ka ärkvelolekus, siis ei oleks ju und tarvis (ja ta poleks evolutsiooniliselt kõikidel erinevatel liikidel tekkinud). Une funktsiooni kohta on viimastel aastatel üha enam tõendusmaterjali saanud Giulio Tononi uneteooria, mis ütleb, et ärkvelolek viib sünapsite kasvamiseni, mida on tarvis kompenseerida sügava une ajal toimuva kõikide sünapsite ühtlase vähendamisega. Oleme seda hüpoteesi natuke pikemalt tutvustanud varem. Kui alguses oldi Tononi hüpoteesi suhtes skeptilised, siis praeguseks hetkeks on paljud teadlased hämmastunud, kuivõrd kiiresti kasvab Tononi hüpoteesi toetav eksperimentaalne tõendusmaterjal. Ja täna, jaanilaupäeval, ilmus ajakirjas Science taas artikkel Tononi ja Cirelli teooria toetuseks – sünapsite arv või suurus äädikakärbse ajus kasvas ärkvelolekus ja vähenes alles siis, kui kärbsel lubati uinuda. Tonini uneteooriast ja selle põhjal tehtud ja tehtavast uurimistööst soovitan lugeda ka TheScientistis avaldatud ilusat pikka populaarteaduslikku artiklit. Head und!

  1. ökul
    juuni 24, 2011, 12:12 p.l.

    Ilmselt enamik selle toreda postituse lugejatest juba taipas mõelda: kui unega kaasneb teadvusepuudus ja ärkvelolekuga teadvusseisund, siis ehk on teadvusmehhanism kuidagi seotud nende protsessidega, mis “sünapseid kasvatavad”. Mis need protsessid siis on, kuidas nad võngetega seotud on, milliste ajustruktuuride mõjul toimub “kasv” (versus kahanemine), jne?

  2. jaanaru
    juuni 24, 2011, 1:25 p.l.

    jah, see on selline (tänapäeva teadvuseteaduse malle vaadates) ketserlik idee, mida me oleme vaaginud, et ehk ei seisne teadvus ja teadvuselamus mitte hüplikes neuronaalsetes aktiivsusmustrites, vaid pisut aeglasemates sünapsite tasemel toimuvates plastilisusprotsessides, mille kohta on Tononi jt tööde põhjal teada, et nad on sügava une ajal kvalitatiivselt teistsugused.

  3. Endel
    juuni 24, 2011, 3:11 p.l.

    Yks labane seisukoht oleks, et synapsid kahanevad kogu aeg. Ja kasvavad siis, kui elukas tegutseb ja omandab uusi kogemusi. Une ajal seda ei toimu (ykskoik mis une pohjus ka oleks) ja kahanemine domineerib. Kas see on kuidagi ymber lykatud?

  4. jaanaru
    juuni 24, 2011, 6:00 p.l.

    väga kaval hüpotees! see hüpotees väidaks, et ärkveloleku ajal on lihtsalt palju teisi protsesse lisaks sünapsite kahanemisega seotud taustaprotsessidele ja kui need lisaprotsessid une ajal kaovad, siis jäävad alles vaid vastavad kahanemisega seotud taustaprotsessid. Tononi grupp on siiski leidnud, et sügava une ajal tekivad ka teatud lisaprotsessid – näiteks on teatud geenid üles reguleeritud sügava une ajal ja ka slow-wave aktiivsus on midagi, mis on iseloomulik just sügavale unele. Muidugi peab nentima, et ega hetkel keegi täpselt ei tea, miks just slow-wave aktiivsus peaks olema seotud sünapsite kahanemisega (hüpotees on, et slow-wave aktiivsus on just eriti soodne LTD jaoks)

  5. jaanaru
    juuni 27, 2011, 5:03 p.l.

    selle töö kokkuvõtted leiab siit:
    science daily – http://www.sciencedaily.com/releases/2011/06/110623141316.htm
    eestikeelne ERR teadus – http://teadus.err.ee/artikkel?id=4679&cat=1

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s