Esileht > aju ja teadvus, ajuteadus, TNK > Pimenägemise abil teadvuse mehhanismide jälgedel

Pimenägemise abil teadvuse mehhanismide jälgedel

Teadvuse probleemi ründavad hetkel mitmed noored ja väga taibukad inimesed. Hakwan Lau on kindlasti üks neist, kes on hoolimata oma noorusest viimased 6-7 aastat väga olulisi panuseid teadvuseteadusesse teinud. Üks tema lemmikideid on see, et paljudes töödes on teadvuse neuronaalsete korrelaatide otsingud ekslikud, sest parema teadvustamisega on seotud ka parem objektiivne ülesande lahendamise tase. Teisisõnu, kui võrrelda ajuprotsesse tingimustes “teadvustas” ja “ei teadvustanud”, siis kuidas on võimalik teaduslikult kindel olla, et mõõdetavad neurobioloogilised protsessid on tõepoolest seotud teadvustamisega ja mitte sellega, et teadvustamise puhul olid katseisikud lihtsalt infotöötluslikult paremad? Hakwan Lau on teinud mitmeid huvitavaid eksperimente, näitamaks et prefrontaalse korteksi aktiivsus on vahetult seotud just teadvustamise ja mitte teadvustamisega seotud parema infotöötlusega, ning hiljutine ajakirjas Neuoroimage ilmunud töö täiendab eelmiseid katseid huvitavalt: pimenägemise fenomeniga patsiendile näidati stiimuleid tema pimedas nägemisväljas ja selles nägemisväljas, kust tulevat informatsiooni ta teadvustas. Ilus efekt pimenägemise korral on see, et patsiendid suudavad isegi ilma teadvusliku tajuta objekte hästi klassifitseerida – nii on võimalik võrdsustada objektiivne käitumuslik väljund (õigete vastuste osakaal), samas kui ühel juhul jõuavad stiimulid teadvusesse ja teisel mitte. Võrreldes teadvuse ajukorrelaate selles olukorras võib olla kindel, et need pole põhjustatud erinevustest ülesande lahendamise tasemes. Ja kui sellisel juhul teadvustamist ja mitteteadvustamist võrrelda, ilmneb taas ilus globaalne aktiivsus frontaalsetel ja parietaalsetel ajukoore aladel. Teadvuse neurobioloogilised alused on käes?

Mind üllatab ja enamasti ka masendab see, kui vähe me viimastel aastatel tegelikult teadvuse probleemi lahendamisele lähemale saanud oleme. Ikka ja jälle tuleb esile see fronto-parietaalne ajukoore võrgustik ja ka hiljutises ülevaateartiklis kirjutati sellest kui aju teadvusemasinast. Kuid mida see fakt, et teadvustamine on seotud frontoparietaalse võrgustiku aktiivsusega, meile tegelikult ütleb? Kas me mõistame seda, mis on teadvus? Kas me oleme lähemal vastusele, miks sääsehammustus valu tekitab? Üks sundmõte, mis meie peas on juba pea 2 viimast aastat tiirelnud, seisneb selles, et kogu see frontoparietaalse võrgustiku aktivatsioon võib olla teadvustamise tagajärg, mitte teadvuse vahetu neurobioloogiline korrelaat. Ja see iseenesest lihtne probleem rakendub ka antud töö puhul: teadvustatavas nägemisvälja pooles tajutud objektid muidugi teadvustusid, kuid lisaks sellele tekitasid nad ajus pärast teadvustamist ka terve hunniku teadvustamisest sõltuvaid järelprotsesse – kust me teame, et saadud fMRI tulemused just neid lisanduvaid järelprotsesse ei väljenda? See on võimalus, mida tänapäeva teadvuseteaduses peaaegu et polegi kaalutud ja mis seab kahtluse alla suure osa eelnevatest töödest teadvuse neuronaalsete korrelaatide kohta – mis juhtub meie “teadmistega” teadvuse kohta siis, kui selgub, et suur osa EEG ja fMRI töid väljendab protsesse, mis eelnevad või järgnevad teadvustamisele, mitte teadvustamise vahetuid neurobioloogilisi aluseid?

Allikas:
Persaud jt (trükis) Awareness-related activity in prefrontal and parietal cortices in blindsight reflects more than superior visual performance. Neuroimage.

  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s