Esileht > üldine, teadvuseteadus > Miks uurida teadvust?

Miks uurida teadvust?

Teadvuse probleem on ehk üks tänapäeva teaduse suurimaid väljakutseid: miks pinnu jalgaastumine tekitab terava vastiku valutunde? Kuidas bioloogilisest süsteemist, mis peaks käituma füüsikaseaduste kohaselt, tekib kvalitatiivne teadvuselamus valust? Kuidas materiaalne aju on seotud subjektiivsusega, tundega olla keegi? Kuidas ajurakkude särina tulemusena tekib „mina“?

Pikka aega on selliseid küsimusi peetud tobedateks ja tihti tunnen seda suhtumist tänapäevalgi – teadvuse probleem tundub olevat kas pelgalt filosoofiline, liiga abstraktne, lihtsalt mitte-teaduslik või ebaoluline ühiskonna jaoks. Vahel näib, et isegi mu sõpradest noorteadlased ei saa päris hästi aru, miks ma selle teadvuse teemaga jändan. Võib kohata arvamust, et doktorantuuris tuleb tegeleda kindlapiiriliste probleemidega, mille puhul on võimalik teha mõistlikke edusamme. Seega miks peaks keegi mulle maksma igakuist stipendiumi selle eest, et uuriksin teadvuse suurt probleemi, millega ka minust palju andekamad teadlased on hätta jäänud. Näiteks DNA struktuuri avastamise eest Nobeli auhinnaga pärjatud Francis Crick pühendas oma elu viimased 15 aastat teadvuse probleemile ning oli 1990ndate keskel vägagi entusiastlik selle lahendamise suhtes, kuid ka tänasel päeval ei tea me teadvuse kohta endiselt suurt midagi. Miks selle probleemi peale enda aega ja maksumaksja raha raisata?

Mina langesin teadvuse probleemi kütkesse oma ülikooliõpingute alguses, seitse aastat tagasi. Mind nakatas küsimus, kuidas mingisugusest ükskõik kui keerukast bioloogilisest süsteemist tekib teadvus, tunne olla keegi. Tollal ei saanud ma veel päris hästi aru, kui keeruka probleemiga on tegu, kuid see pisik „suurest probleemist“ on minuga siiamaani. Ehkki ma tean, et on naiivne arvata, et me teadvuse probleemi peagi lahendame, on mind inspireerimas Endel Tulvingu sõnad, kes ütles, et juba doktorantuuris tuleb tegeleda ainult nende probleemidega, mis endale tõeliselt olulised tunduvad. Mulle tundub teadvuse probleem oluline. Kindlust pakub teadmine, et erinevate alade tippteadlased nõustuvad, et küsimus sellest, kuidas teadvus ajus tekib, on üks kesksemaid probleeme tänapäeva teaduse jaoks.

Ehkki teadvuse probleem kõlab romantiliselt, on tal tegelikult ka täiesti olulised rakenduslikud küljed. Kui mõni lugejale lähedane inimene satub õnnetuse tagajärjel kooma-laadsesse seisundisse, siis muutub meie jaoks väga tähtsaks küsimus, kas patsient on teadvusel – ja mõistab, mida talle voodi kõrval räägitakse – või ei. See, mida arst sellise patsiendi teadvuse kohta ütleb, sõltub arsti pandud diagnoosist. Kuid ilmselt paljud praktiseerivad arstid ei teagi, et selliste patsientide puhul on umbes 40% juhtudest tegu väärdiagnoosiga – ehkki diagnoos ja arst ütlevad, et patsiendil teadvus puudub, võib ta tegelikult olla mingil määral teadvusel (või vastupidi). Igaüks, kellel on mõni lähedane inimene sellises seisundis olnud, saab aru, kui oluline oleks neil juhtudel kindlaks määrata, kas see isik on osati teadvusel või ei. Kui meil õnnestub selgeks teha, mis see teadvus on, siis saab see võimalikuks. Tundes teadvuselamuse neurobioloogilisi mehhanisme saaksime teadvust mõõta, mis aitaks meil vastata ka hoopis teistsuguseid küsimusi. Kas ja mil määral koduloomal on teadvus? Aga ämblikel või mesilastel? Kas vastsündinul on teadvus ja kuidas see aja jooksul kasvab? Kas ja kui palju teadvust on praegustel arvutitel või tuleviku superarvutil?

Lõppude lõpuks arvan ma, et juhtivteadlased on minu naiivseid uuringuid jätkuvalt toetanud, sest kõik aimavad, et ühel hetkel me siiski mõistame, miks see bioloogiline masinavärk tekitab tunde olla keegi. Me oleme käinud Kuul, loonud interneti, oskame näha nii mikroskoopilisi olendeid kui ka meist kaugel universumis asuvaid ainekogumeid, suudame ennetada ja ravida paljusid raskeid haiguseid, võime geneetiliselt muuta toiduaineid ja elusorganisme. Kui me tahame teada, siis me saame teada. Ja me tõepoolest tahame teada, miks aju töö on seotud kummaliste nähtustega nagu teadvus ja „mina“, sest nende kummaliste nähtusteta oleksime vaid mõttetud kehad.

Rubriigid:üldine, teadvuseteadus
  1. tt
    detsember 1, 2011, 12:06 p.l.

    Inimkonna suurte saavutustega on see huvitav asi, et need on kõik tekkinud ajutegevuse tagajärjel. Kuidas aga ajutegevust rakendada nii, et see saaks iseendast ehk siis ajust aru? Kas see ongi üldse võimalik? Kuidas saab üks mehhanism aru millestki, mis on sama keeruline nagu ta ise? Taskuarvuti ei tea näiteks, kuidas ta töötab. Inimesed on selles mõttes muidugi kaugele jõudnud, et me teame, et meil on aju ja me saame aru ta funktsioonidest aga see hard problem on siiski jäänud.

    T.H. Huxley kirjutas ammu: “How it is that anything so remarkable as a state of consciousness comes about as a result of irritating nervous tissue, is just as unaccountable as the appearance of the Djin, when Aladdin rubbed his lamp”.
    Üle 100 aasta on möödas, aga ilmselt arvavad paljud teadlased veel tänapäevalgi (kui paljud täpselt, muide?), et teadvuse raske probleem jääbki lahendamatuks.

    Igal juhul on lahedam olla lootusetu optimist, nii et jääme ootama, kuidas läheb🙂 Ja nagu siin blogis varem ka öeldud, juhul kui probleem jääbki lahendamatuks, tekib siiski teadvust uurides “by-productina” teadusele kasulikke avastusi kuhjaga.
    Jälgin seni blogi suure huviga.

  2. jana
    detsember 1, 2011, 5:04 p.l.

    filosoofia poolelt soovitaksin( veelkord) lugeda Thomas Nageli “Mis tunne on olla nahkhiir?” (“What is it like to be a bat?”1974 ajakirjas The Philosophical Review http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/artiklid/Thomas%20Nagel%20-%20What%20Is%20It%20Like%20To%20Be%20A%20Bat.pdf; eesti keeles Mis tunne on nahkhiir? – Akadeemia, 1996, nr 10, lk 2090–2109, tõlkinud Tiiu Hallap ja ka lühidalt http://et.wikipedia.org/wiki/Mis_tunne_on_olla_nahkhiir%3F)

    Ja üks küsimus: Kas Teadvuse Suur Probleem võiks olla “eriti raske” sellepärast, et pole selge, kuidas üldse selle lahendust ära tunda?

  3. ökul
    detsember 1, 2011, 9:21 p.l.

    Üks väike mõte veel: pole võimatu, et aju sellises töörezhiimis olles, mis tagab teadvuselamuse, omab mingeid eriliselt efektiivseid või ainulaadseid infotöötlusvõimeid. Kui õnnestub vastavad protsessid nö purki panna või täpselt “sabast kinni saada”, siis võiks eeldada sellist IT revolutsiooni, mille kõrval räniorg ja kvantarvutid arvatavasti kahvatavad.

  4. Iiah
    detsember 1, 2011, 10:29 p.l.

    Kui seitsme aastaga pole üle läinud, siis on asi küll päris tõsine.

  5. Krista
    detsember 2, 2011, 10:49 e.l.

    jaanaru,
    Imeilusad mõtted väga elegantses vormis🙂

  6. anu
    detsember 2, 2011, 1:56 p.l.

    Palju jõudu jätkamiseks ka minu poolt. Kuigi ma olen täiesti teaduskauge tavaline inimene, usun ma, et sinna teadvuse-probleemi sisse on palju huvitavat peidetud.

  7. sirelisuru
    detsember 2, 2011, 9:27 p.l.

    Mis probleem selle teadvusega on? Ja veel suur! Kas see on suurem kui mõtlemise või otsustamise või mõni muu probleem? Mida täpsemalt on vaja lahendada? Postitustest saan aru, et inimesed on mures, et probleem pole veel lahendatud või tunnevad muresolijatele kaasa. Kui ikka ise ei usu, et probleemist üle saab, siis vaevalt riik nukrutsemiseks raha annab.

  8. Krista
    detsember 3, 2011, 8:23 e.l.

    sirelisuru,
    teadvusega polegi probleemi, probleem on inimeste mõtlemise piiratusega.

  9. jaanaru
    detsember 3, 2011, 12:35 p.l.

    aitäh toredate mõtete eest kõigile kommenteerijatele!

    sirelisuru, ma justkui üritasin seda probleemi selgitada, aga ju jäid mu sõnad siis liiga segaseks; proovi lugeda näiteks siit – http://www.scholarpedia.org/article/Hard_problem_of_consciousness . Ehk oli mu postitus tõesti nukra tooniga, aga kui ma tõesti arvaks, et probleemist üle ei saaks, siis ma ju ei raiskaks tema peale enda aega. me saame teada. me peame saama.

    tt, mul kahjuks Su konkreetse küsimuse vastus puudub, aga üldine mulje on selline, et tänapäeval a) enamus teadlasi peab teadvuse probleemi üheks kõige olulisemaks väljakutseks teaduse jaoks ja b) enamus teadlasi arvab, et me suudame teadvuse probleemi lahendada. optimism tuleb sellest, et ajuteadusted on viimase 20. aastaga nii hoogsalt edasi liikunud, et hetkel pole näha, kas ja kus meile piirid ette tulevad. probleemi näevad tänasel päeval pigem filosoofid, aga las me uurime seda teadvust veel 10-50 aastat ja vaatame, kuhu me jõuame.

  10. sirelisuru
    detsember 3, 2011, 8:10 p.l.

    jaanaru, on arusaadav, et füüsikalised protsessid tekitavad elusaorganismides aistinguid. kui organismid on piisvalt arenenud, siis need aistingud talletuvad kogemusena. mida te ikkagi püüate lahendada? isegi mõned masinad on võimelised õppima. inimesel on tänu tedvusele see palju lihtsam.

  11. Madis Vasser
    detsember 3, 2011, 8:24 p.l.

    Sattusin hiljaaegu lugema üht ajakirja Medical Hypotheses juhtkirja, mis räägib Crick’i “klatši testist” ja Watsoni “igavuse printsiibist” ning pakub huvitavaid (hüpoteetilisi) vastuseid mõnele Jaani poolt püstitatud küsimusele (copy-paste):

    * Miks uurida teadvust? – Crick made the positive suggestion to work on the subject which most deeply interests you, the thing about which you spontaneously gossip – Crick termed this ‘the gossip test’. Watson made the negative suggestion of avoiding topics and activities that bore you – which I have termed ‘the boredom principle’.

    * Miks selle probleemi peale enda aega ja maksumaksja raha raisata? – If you pick your scientific problem using the gossip test and the boredom principle, you should indeed give yourself the best chance of making a personal contribution to the achievement of a major breakthrough. But the statistical probability of actually achieving a breakthrough remains small – the bigger the problem, the tougher to solve. And you might also be committing career suicide, by working in a low status, poorly funded, scientific backwater.

    Allikas: http://medicalhypotheses.blogspot.com/2007/12/gossip-test-boredom-principle.html

  12. endelpoder
    detsember 3, 2011, 9:28 p.l.

    Eelnevate kommentaaride peale tekkis ka paar motet, mida vist pole eriti arutatud.

    1) teadvuse erinevad tahendused
    Psyhholoogias opetati (arvatavasti opetatakse ka praegu), et teadvus on yks vaike vidin psyyhika teiste vidinate (taju, tahelepanu, malu, motlemine jne) hulgas ja pole pohjust arvata, et selle uurimine eriliselt tahtis on.
    Palju suurem asi on see teadvus, millest raagivad filosoofid kui nad arutavad teadvuse ja mateeria vahekorda, voi kuidas mateeriast tekib teadvus. Selle teadvuse sisse kuuluvad ilmselt taju, tahelepanu, motlemine, voib-olla ka malu, voib-olla ka alateadvus.
    Mida siis teadvuseuurijad uurivad? Suure probleemi jutt meenutab filosoofide suurt teadvust. Aga konkreetsed uurimused (naiteks teadvuse ja tahelepanu vahekorrast) raagivad pigem pisikesest psyhholoogide teadvusest. See tekitab segadust.

    2) suure probleemi lahendus?
    Kui seda lahendust tuleb otsida, siis peaks olema mingi ettekujutus, milline see lahendus peab olema, mis tingimustele vastama. Miks ei rahulda seni pakutud lahendused (mida on kymneid kui mitte sadu)? Arvatavasti on oige lahendus kuskil juba kirjas, aga teised ei usu seda.

    3) pakun ka probleemile yhe lihtsa lahenduse (kindlasti on see juba kuskil olemas, aga ma ei tea kus): Sama maailma saab vaadelda/kirjeldada objektiivsest (loodusteaduslikust) ja subjektiivsest (humanitaarsest, introspektiivsest) vaatepunktist. See, mis yhelt poolt vaadates on narvisysteemi funktsioneerimine, on teiselt poolt vaadates subjektiivsed muljed, soovid jne. (Natuke analoogiline kvantmehaanika lainele ja osakesele, mingi analoogia ka Schopenhaueri maailmapildiga). Kuna on tegemist sama asjaga, siis pole motet raakida korrelaatidest. Kuigi suur probleem on sellega lahendatud, ei sega see oluliselt vaikeste uurimist,

  13. neljamärk
    detsember 3, 2011, 10:16 p.l.

    Mind intrigeerib küsimus sellest, miks Iiah, sirelisuru, Vasser ja endelpõder seda blogi pidevalt jälgivad? Teadvuse suurt probleemi ju pole olemas, milleks siis oma aega selle blogi peale raisata? Miskit väga huvitavat on nende nelja semu teadvuses peidus😉.

  14. jana
    detsember 4, 2011, 11:08 e.l.

    Mulle tundub et isegi siis kui “suur probleem” on tegelikult “väike probleem” ei ole vastust küsimusele: Kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest?
    Lisan veel ühe päris põnev arutelu filosoof Ned Blockilt (kelle panust ajuteadusesse Jaan ka hiljuti mainis siin blogis) http://www.youtube.com/watch?v=N6SbPPL8tOI

  15. jaanaru
    detsember 4, 2011, 1:17 p.l.

    sirelisuru :

    jaanaru, on arusaadav, et füüsikalised protsessid tekitavad elusaorganismides aistinguid. kui organismid on piisvalt arenenud, siis need aistingud talletuvad kogemusena. mida te ikkagi püüate lahendada?

    olen üritanud probleemi sõnastada nii oma postituses kui ka kasutades scholarpedia abi. kahjuks võib olla, et probleem tundub endiselt ähmane. et teha seda konkreetsemaks, torka end (õrnalt) mingi terava esemega ja küsi endalt kuidas kõik need bioloogilised protsessid, mis tekivad torke tagajärjel, on seotud kvalitatiivse terava valutundega. tegelikult pole mingit põhjust (või loodusseadust, mis ütleks), miks füüsikalised protsessid peaksid elusorganismides tekitama valutunde. vastates konkreetselt: me üritame aru saada, kuidas ja miks füüsikalised ja bioloogilised protsessid on seotud tundega valust.

    olen nõus, et kui mina siin neid probleeme selgitan, siis võib jääda mulje, et mingi jumbu eksleb oma segaste mõtete maailmas ja ei saa ise ka täpselt aru, millest ta pajatab (ja usu mind, umbes nii ma end tunnengi). kuid fakt, et teadlased, keda peetakse inimkonna suurimateks geeniusteks (nt Crick), samuti tunnistavad probleemi olemust ja keerukust, võiks ju mõista anda, et ehk ei olegi tegu pelgalt mõttevea või millegi tühisega.

  16. sirelisuru
    detsember 4, 2011, 3:41 p.l.

    jaan, ma torkasin ennast ühe terava esemega ja küsisin endalt kuidas kõik need bioloogilised protsessid, mis tekivad torke tagajärjel, on seotud kvalitatiivse terava valutundega? siis vastasin endale: mul on valus sellepärast, et mu närvisüsteem reageeris torkele ja hoiatas mind, et ma teinekord ei torkaks ennast, kui keegi seda käseb, sest see võib mu elule ohtlik olla.

  17. jaanaru
    detsember 4, 2011, 3:58 p.l.

    väga tore. aga kas Sa nüüd tead, kuidas valuelamus tekkis? ja Sul on üsna hea hüpotees selle kohta, miks ta võiks vajalik olla (mida osad teadlased ka jagavad), aga kuidas Sa teaduslikult seda hüpoteesi uurid? miks ei võinud õppimise jaoks oluline olla vaid vastav ajuprotsess ilma kaasnenud valutundeta? tavaliselt jäävad isegi teadlased jänni, kui nad üritavad teadvuselamusele mingit erilist rolli anda, sest alati võivad kogu töö ära teha teadvuselamuse aluseks olevad ajuprotsessid (mingi ajuprotsess X märgib, et “see oli terav” ja toimub õppimine, mis võiks ju juhtuda ka ilma teadvuselamuseta) … aga miks need ajuprotsessid tekitavad ka vastava tunde? (ma ise nõustun vahel (ja vaata ka Endli kommentaari kolmandat punkti), et ehk need küsimused on valedel alustel, aga ega me teisiti teada ei saa, kui nende üle arutades – nii et aitäh küsimast ja kaasa mõtlemast)

  18. tt
    detsember 4, 2011, 3:58 p.l.

    sirelisuru :
    mul on valus sellepärast, et mu närvisüsteem reageeris torkele ja hoiatas mind

    su enda sõnades peitubki ju probleemi sõnastus.

    Kuidas sai füüsilisel kujul eksisteeriv närvisüsteem tekitada sinus subjektiivse elamustunde? Mis see vahelüli on?

  19. sirelisuru
    detsember 4, 2011, 4:55 p.l.

    tt, miks otsida vahelüli tervikorganismist? terviksüsteemist? ma oleksin sügavas hämmingus, kui minu keha ja tunded oleksid lahutatud ning nad vajakisd suhtlemiseks mingit vahelüli. ilma füüsiliseta poleks ju mingeid tundeid. tunded on ilmselt füüsilise väljendus tervikorganismis.

  20. Bachmann
    detsember 4, 2011, 10:35 p.l.

    Endel, kommenteeriksin Sinu kommentaare:

    “…2) suure probleemi lahendus?
    Kui seda lahendust tuleb otsida, siis peaks olema mingi ettekujutus, milline see lahendus peab olema, mis tingimustele vastama. Miks ei rahulda seni pakutud lahendused (mida on kymneid kui mitte sadu)? Arvatavasti on oige lahendus kuskil juba kirjas, aga teised ei usu seda.”
    Ma ei usu, et see lahendus praegu juba olemas on. Võib olla olemas küll väga üldiselt seoses sellega, millised ajumehhanismid ja/või protsessid võiksid siin olulised olla, kuid ilmselt mitte täpsete mehhanismide ja nende töökarakteristikute mõttes, millest piisab teadvuskogemuse tekitamiseks.

    “…3) pakun ka probleemile yhe lihtsa lahenduse (kindlasti on see juba kuskil olemas, aga ma ei tea kus): Sama maailma saab vaadelda/kirjeldada objektiivsest (loodusteaduslikust) ja subjektiivsest (humanitaarsest, introspektiivsest) vaatepunktist. See, mis yhelt poolt vaadates on narvisysteemi funktsioneerimine, on teiselt poolt vaadates subjektiivsed muljed, soovid jne. (Natuke analoogiline kvantmehaanika lainele ja osakesele, mingi analoogia ka Schopenhaueri maailmapildiga). Kuna on tegemist sama asjaga, siis pole motet raakida korrelaatidest. Kuigi suur probleem on sellega lahendatud, ei sega see oluliselt vaikeste uurimist,”
    Ega füüsikaski laine/osakese dilemma pole lõplikult ja kommonsenslikult lahendatud. Aga jutt pole sellest. Küsimus on selles, kuidas ühe poole protsessid kord viivad teise poole ilminguteni, siis jälle aga ei vii. Kuidas tagatakse see, et korraga erinevatesse silmadesse esitatavatest kujutistest kord üks on teadvuses, siis jälle teine, ehkki mõlema signaalid jõuavad ajju ja seal ka neid töödeldakse? Kuidas ja miks juhtub nii, et sama aju samas keskkonnas sama toitumuse ja üldseisundiga oprganismis, samade geenide suunamisel üles ehitatud funktsionaalsete süsteemidega varustatuna ühel juhul pole teadvusel (nt magab rahulikku und) ja teisel juhul järsku hakkab kogema ümbritsevat subjektiivselt? Seda vastust ei teata, ehkki on tundma õpitud paljusid neurokorrelaate ja psühhofarmakoloogilisi tingimusi, mis selle erinevusega seoses on. Minu arvamus on, et EEG, MEG, LFP salvestistes, mis on erinevad teadvusetu ja teadvusliku oleku puhul ja/või erinevas neurokeemias, mis kaasneb teadvusetu ja teadvusliku seisundiga on vastus peidus olemas. Seda vastust ei ole osatud veel avada.
    Kas see lahendaks suure probleemi, ma pole kindel. Kuid väike probleemikene see kindlasti ei ole. Ehk siis selline keskmine kiuslik (ja kindlasti väga põnev) probleem?

  21. Bachmann
    detsember 4, 2011, 10:40 p.l.

    PS: pole võimatu, et nende märkide lahtimõtestamiseks oleks tõepoolest tarvis arvutuslikke teravmeelseid meetodeid, et näiteks EEG signaalide mõõtudest või neurotransmitterite kontsentratsiooni, jaotumuse ja dünaamika mõõtudest neid mõõtusid keerulise arvutusliku programmi parameetrite väärtustena sisestades 99.9 % tõenäosusega teadvuslikkust/teadvusetust ennustada saaks.

  22. endelpoder
    detsember 5, 2011, 12:07 p.l.

    Vastuseks Talis Bachmanni kommentaarile
    Kuna probleem (objektiivse-subjektiivse, teadvuse-mateeria vahekord) on vaga yldine, siis lahendus peaks olema sama yldine, ja igasugused detailed pole eriti olulised.
    Yhe poole protsessid ei mojuta teise poole protsesse, sest nad on tegelikult sama protsess.
    Loodusteaduslikus mottes mehhanismid ja pohjuslikud seosed kehtivad ainult ainult loodusteadusliku “poole” peal. Subjektiivse poole peal void teha mis ise tahad, voi mis sydametunnistus voi alateadvus ytleb, voi kuidas jumal juhatab. Loodusteadusliku poole peal sa void binokulaarse voistluse ara seletada neuronipopulatsioonide adaptatsiooni, interaktsiooni ja muude mehhanismidega. Subjektiivse poole pealt void vaadata, kas see on spontanne voi tahtlikult kontrollitav, voi tahab keegi sind lollitada.
    Magamise puhul on aju seisund loodusteaduslikus mottes selgelt teistsugune, mida saab neurobioloogiliselt uurida. Ja subjektiivselt poolelt vaadates on see ka loomulikult teistsugune. Subjektiivselt molten, et jaaks magama, hakkaks unenagusid vaatama. Aga objektiivne vaatleja ytleb, et selle mehe aju lylitas ennast “sleep mode” peale.

    Loomulikult see filosoofilise kysimuse lahendus ei mojuta kuigipalju aju uurimist. Ja minu arvates pole ka reaalne, et aju uurimine voiks sellele probleemile mingi parema vastuse anda. Aga igayks peab eelkoige oma peaga motlema. Ja ei tasu uskuda koike seda, mida Poder voi Bachmann voi Crick raagivad.

  23. jaanaru
    detsember 6, 2011, 10:21 e.l.

    Endel, ole hea anna veel 30 aastat – äkki ikka lahendame ajuteaduse abil ära.

  24. endelpoder
    detsember 6, 2011, 11:10 e.l.

    Hea kyll. Ara siis ara unusta. 6. detsember 2041.

  25. Hans
    detsember 6, 2011, 12:51 p.l.

    Võib-olla hirmutab osasid – ja pahandab teisi – lihtsalt sõna probleem. Sest kui juba on probleem, peab ju kohe muretsema.

    Aga teadvuseteadus ei ole minu meelest ikkagi ainult muretsemine. Teadvuseteadus teadusharuna paistab otsivat meie subjektiivse kogemusega lähedalt seotud küsimusi, mida saab teaduslikult uurida, ning üritab neile ka vastata.

    Näiteks:

    1) Kuidas aru saada, et sõber Ants on teadvusel? Antsu väljastpooltkompides on meie (praeguse ettekujutuse ja teadmise järgi) ainus võimalus leida mingeid füüsikaliseid protsesse, mis teadvusel oleku või mitteolekuga korreleeruvad.

    2) Kuidas teadvustamine seostub teiste vaimsete protsessidega nagu mälu, aistingud, tähelepanu? Millises seisus on meie taju petlikum? Miks teadvuseta selli ei õnnestu ikkagi mälu võõrkeeli täis toppida? Käitumuslikult on meil päris hea posu teadmisi, aga neid teadmisi on raske ühtses mudelis seostada. Loomulikuks ühtseks ruumiks, kus neid protsesse ühendada ja neist aru saada, on muidugi aju ise. Seega tundub täitsa mõistlik (isegi kui liiga optimistlik) üritada aru saada, mis neile käitumislikele kirjeldustele ajus vastab.

    Samas aga küsimus, mis on teadvus, ei tundu tõesti eelnevasse teaduslike küsimuste kategooriasse kuuluvat. Nagu Endelgi mainis, pole meil mingit aimu, millist vastust sellele küsimusele üldse sooviksime. Sinna kuhja viskaksin ka minu meelest mitte-päris-loodusteadusliku küsimuse: “Miks me tunneme (maailma) valu?”. Need ma liigitaksin siis murede või probleemide alla.

    Ja millest siis tekib mure? Näiteks sellest, et me ei oska valuaistingule oma loodusteaduslikus kirjelduses kohta leida, teda nagu poleks vaja. Me ei oska teadvusele selles kirjelduses kohta leida. Mure on ta muidugi ainult nende jaoks, kes on seadnud endale eesmärgiks endast ja endast ümbritsevast järjest täpsemalt aru saada, aga nende jaoks tingimata: teadvus on veel üks väheseid hetke maailmapildi fenomene, mida ma ei oska ühestki teisest vaatenurgast kirjeldada, mida me ei oska osadeks võtta.

    Viimaks ei tahaks päris nõustuda väitega, nagu ei võiks otsida või leida teadvuse korrelaate või seoseid. Otsida ajust mingit teist kirjeldust teadvusele tundub üsna loomulik. Väide, et pole mõtet rääkida korrelaatidest, kui tegemist on sama asjaga, ei tundu väga hästi põhjendatud. Isegi kui tõesti on soov kvantmehaanikast analoogiat otsida, siis on ju seal justnimelt võimalik osakese ja laine omadused täpselt omavahel matem. teisenduste abil seostada. Võibolla on asjakohane ka märkida, et pisikesel skaalal ei ole päris adekvaatne ei osakese- kui lainekirjeldus vaid nende kombinatsioon. Ilmselt ei ole ka teadvuse
    jaoks päris adekvaatne ükski praegu ettekujutatavatest kirjeldustest isepäinis.

    Mõttevabadust kõigile!

  26. jana
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s